Peeter ja veel mõned uued eestlased Nha Trangis, 1. osa

 Pildid siin

Niisiis saabusime Peetri ja Luccaga tagasi päikeselisse Nha Trangi. Esmalt muidugi pakkisime lahti kõik oma kottides leiduvad hõrgutised ja paigutasime kiirelt külmutuskappi ning teiseks läksime ja otsisime Peetrile hotelli. Panime ta seekord elama kohta, mis asub meie juurest poolel teel mere äärde. Troim kauples ka hinda ning saime 9,62 euro eest väga mõnusa toa 8. korrusel vaatega nii merele kui ka mägedele. Toal oli suur rõdu ning kahele poole avanevad klaasidega uksed. Ainus probleem oli duši veesurve, aga sellepärast me hotelli vahetama ei hakanud. Tundub nii, et need hotellid, mis meie ja mere vahel on, on täiesti tipp-topp kohad. Kahel on vist isegi bassein katusel ja no selleks, et aeg-ajalt meie korteris hängida, on need ideaalsed.

Suurt midagi me esimesel päeval teha ei jaksanud. Järgmine päev oli aga pühapäev ja seega kolmas kord Troimi etteaste Hash-jooksu toitlustajana. Seekord olin ka mina abiks. Kana oli Troimil juba laupäeval marinaadi pandud ning laupäeva õhtul hilja praadis ta ka kana ära. Mina pidin panni pesema ja mäletan, kuidas olin nii väsinud, et pesin seda panni peaaegu silmad kinni ja ümberkukkumise äärel. Kana praadimisel pidi nimelt panni pesema 2 korda (kuna Troim praadis seda kahes jaos) ning see pann oli ikka jube rasvane ja must, et ikka tükk aega läks selle pesemisele + tuli muidugi pärast ka terve pliit ja pliiditagune sein ära pesta. Huhh, no mul oli nii hea meel tagasi Troimi juures olla, et ma pesin nurisemata need asjad ära.

Pühapäeva hommikul hakkas siis pihta – käisime turul ja Maximarkis ning siis alustasime pesemise, koorimise, riivimise ja hakkimisega….. .Ikka hullult komponente käis selles salatis. Kuulasime SkyPlus´i ja tegutsesime. Koos oli mõnus ettevalmistusi teha ja Troim oli nii õnnelik, et ei pidanud seda kõike jälle üksi läbi elama. Kella 13-ks oli kõik toidukraam hakitud ja karpidesse paigutatud ning kaste valmis segatud, ukse juures kotis olid ootamas kummikindad (salati segamiseks), salatitõstmistangid, salvrätikud, kahvlid, kausid, sool-pipar, veiniäädikas. Troim tegi väikse uinaku ning kell 14.30 läksime jooksule.

Õllepaus. Kohe näha, et Troimil on ilmselgelt raskusi pika maa kõndimisega...

Ega me Peetrit ka ei hellitanud, tema tuli ikka kaasa. Sõitsime bussiga umbes pool tundi ja siis alustasime kõndimist-jooksmist. Hoidsime Peetri pärast natuke aeglasemalt tempot, aga mitte väga. Ilm oli kuidagi eriliselt kuum ja niiske. Me olime muidugi ka just Eestist tulnud. Esimesed 40 minutit panime vales suunas. Need, kes raja maha märkisid, ajasid ise ka midagi sassi. Peeter rühkis ja puhkis, aga püsis vapralt meie kannul. Kui õllepeatusesse jõudsime tilkusid kõik (välja arvatud mina) totaalselt higist. Ikka enamus olid näost punased ning lisaks särgile seljas olid märjad ka juuksed! Päris hull trenn Peetrile, kes muidu üldse sporti pole teinud ja siis järsku visatakse 40-kraadisesse kiirkõnnimaratoni J Kõik suhtusid Peetrisse väga sõbralikult ning Peetrile kogu see kamp ja üritus meeldis väga. Jooksu lõpp-punkt oli mudavannide lähedal jõe ääres ning salati kokkusegamine läks väga libedalt. Meil tegutses nagu pereäri, sehkendasime kõik kolmekesi seal nende asjadega, ainult salatikausside laialijagamiseks palusime vietnamlannade abi. Peetrile meeldis eriti ka jooksu lõpus toimuv – laulud, jooksu kokkuvõte, jää-peale-panemised jms. Peeter kui seekordne Hash-jooksu-süütu kutsuti ka keskele ning lasti tal juua kruusitäis kohalikku õlu. Niimoodi oli ta siis teinud läbi väikse ristimisrituaali.

Lõpp hea, kõik hea. Mõnus pühapäevane trenn, väike söök ja väike õlu ning magus sügav uni on garanteeritud.

Enne seda muidugi pesin ära kõik karbid, ämbri ja tangid. Mina ei saa niimoodi magama minna, kui kuskil vedelevad mingid majoneesised nõud. Kobisin koos švammi, nõudepesuvahendi ja kõigi 100 karbiga duši alla ning umbes 40 minutiga olin kõik puhtaks saanud. Mõnus.

Esialgsed plaanid olid meil sellised, et lähme mingi aeg ka Hoi An´i ja sinna koos Jane´i ja Annie´ga. Jane, Mark ja Annie saabusid aga Nha Trangi alles 5. septembril ning me tegime oma plaanid ümber. Niisiis otsustasime esmaspäeval, et sõidame Hoi An´i kolmekesi ja juba kolmapäeval. Kuna marineerimist ei saa ka hooleta jätta, siis esmaspäeval marineerisime kiirelt veel ka 3,5 kg kurke. Ostsime piletid ning kahe päeva pärast kella 14 ajal olime juba 500 km põhja pool imeilusas linnas Hoi An´is.

Hoi An on väike linnake üle 2000 aastase ajalooga, mis on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja oma eriarmsa arhitektuuri pärast. Hoi An´i vanalinn on eriti hästi säilinud näide 15.-19. sajandi Kagu-Aasia kaubanduslinnast ja -sadamast. Selle majad ja tänavate plaan peegeldavad nii kohalikke- kui läänemõjusid ning moodustavad niimoodi erilise säilitamist ja vaatamist väärt koha. Hoi An oli 7.-10. sajandil väga suur ja oluline vürtsisadam, mille kaudu käis peamiselt kauplemine Indoneesiaga. Hiljem saabusid hollandlased, prantslased, jaapanlased …. . Tõesti, seal vanalinnas jalutades tekkis kohati tunne, et oled hoopis kuskil vahemere ääres, nii ilusad ja hubased olid kõik need kollased kahekorruselised majakesed. Eriti tore oli veel see, et kogu vanalinn on suletud autodele ja rolleritele. Inimesed saavad rahulikult jalutada, pildistada ja vaadata. Mitte kuskil ei hakanud silma venekeelseid silte ega venelasi! Kõik kohvikud ja suveniiripoekesed olid hoopis midagi muud kui Nha Trangis. Kõik tundus kuidagi armas ja palju, palju kunstipärasem. Linna hõng oli igatahes super.

White roses ehk valged roosid. Peale on riputatud mingeid õlis praetud asju. No ei tea, misasjad, krõbedad ja rasvased.

Esimesel päeval proovisime kohe ära ka kohaliku kõige kuulsama toidu – white roses. Need on väiksed riisijahust tehtud „pelmeenikesed“, mille täidises on segu krevettidest ja sealihast. Riisipaber on aga nii õhuke, et kui see märjaks teha, täidis vahele panna ja siis aurutada, tõmbuvad ääred laineliseks ja meenutavad niimoodi natuke roosi. Legendi kohaselt hakkas selliseid pelmeenikesi tegema üks mees umbes 7 põlvkonda tagasi ning need said nii populaarseks, et kõik käisidki selle mehe restoranis ainult „valgete rooside“ pärast. Kuna ainult tema teadis õiget retsepti ja oskas neid õigesti teha, siis tellisid neid tema käest ka teised restoranid. Meie sinna originaalsesse kohta minema ei hakanud, kuna neid pakkusid pea kõik restoranid linnas. Ma ei oska öelda, kui autentsed need olid, mida meie oma kolme päeva jooksul proovisime, aga maitsvad olid need küll. Isegi Troim, kellele muidu ikka absull Vietnami toidud ei meeldi, ütles, et need on väga head. Odavad olid need ka (alla euro midagi 6 tükki) ning me tellisime neid iga päev eel- või järelroaks.

Hotelli olin juba varem kinni pannud ja valisin meelega natuke kallima ja koos hommikusöögiga, et no ikkagi väike reis. Tripadvisoris oli see koht ka väga head arvustused saanud. Kahjuks ei olnud sisseregistreerimisprotsess meil üldse tore. Esiteks anti meile 2 ilma rõduta tuba, kuigi olin spetsiaalselt broneerinud rõduga toa, teiseks asusid need toad esimesel korrusel otse hommikusöögisaali kõrval. No väga tore oleks hommikust saadik taldrikute-nugade-kahvlite kolinat kuulata. Tundus, et oli taaskord mingi ülebroneerimiseprobleem. Troim oli väga vihane ja kurjustas seal kogu meeskonnaga ning oli juba valmis hotellist minema jalutama. Õnneks tuli mulle meelde, et kuna ma broneerisin hotelli booking.com-i kaudu, siis tõenäoliselt võtavad nad mu krediitkaardilt 30 usd tühistamistasu. Hähhh, polnud midagi teha. Jäime sinna hotelli ning õnneks leidsid nad meile toad kolmandal korrusel. Pärast esimest ööd koliti mind ja Troimi deluxe-tuppa, kus oli rõdu, suur aknaga vannituba, telekas-arvuti ning siidist hommikumantlid. See tuba oli küll deluxe ning mina olin igatahes väga rahul.

Hotellil oli katusel päris okei bassein ning hommikusöök väga rikkalik. Sellist hommikusööki polnudki ammu näinud, see oli juba nagu mingi Euroopa hotell.

Hoi An on tänapäeval kõige rohkem tuntud rätseppade ja kingseppade poolest. Vanalinn on tõesti täis poekesi ja rätsepatöökodasid, uste ees seisavad mannekeenid igasuguste kleitide, pükste, seelikute, (talve)mantlite ja ülikondadega. Sisse astudes võid näha maast laeni riiuleid kõikvõimalike kangastega….. teine teema on kingapoed – kui palju erinevaid värve ja tegumoode. Me ei tellinud midagi. Riided-kingad maksaksid umbes 20-40 eurot ja kui midagi konkreetselt vaja pole, siis niisama ka raha kulutama ei hakanud. Märkasin meeste ülikondade pakkumist, mille kohaselt saaks 69 usd-ga ülikonna. See on küll soodus, kui keegi kannab ülikonda ning tahaks saada sellist, mis on õmmeldud ikka just tema mõõtude järgi. Mulle hakkas silma üks armas roosa seelik, mis oli mulle aga väga suur. Kahe tunniga tehti see mulle parajaks J ja maksis 12 usd.

Vanalinnas käisime veel Jaapani sillal (no üks peamisi turistikaid Hoi An´is) ning avastasime justavatud vääriskivide muuseumi. See oli väga põnev koht. Kohal olid ka itaallasest mees ja vietnamlannast naine, kes selle koha omanikud ning seega rääkisid meile nii palju põnevat juurde. Muuseum ise koosnes kahest ruumist – esimeses olid eksponeeritud vääriskivid nii, nagu nad looduses leiduvad. Rubiinid olid tikitud väikeste tükikestena suure kivirahnu sisse, kristallid olid lihtsalt nagu suured klaasskulptuurid. Kõik seal esitletud kivimid olid pärit Vietnamist ning see oli lihtsalt nii põnev ja kihvt vaadata, kuidas ongi vääriskivid tavalise musta või pruuni kivi sees. Troimil oli väga põnev. Ta ütles omanikele ka, et on (eks)kullassepp ning on enamike nende kividega töötanud, kuid pole kunagi teadnud, kuidas nad looduses leiduvad ja millised enne lihvimist välja näevad. See vietnamlanna rääkis, et tegelikult on kõik need kivid tema isa kogutud. Isa pidi olema totaalne fanaatik ning tegelenud vääriskividega kogu oma elu. Tema on neid kollektsioneerinud ja oksjonitelt ostnud ning selline muuseum oli ta eluunistus. Vietnamlanna ise on kunstnik, õppinud Itaalias ja Šveitsis. Muuseumi teises saalis oligi näitusmüük tema ehetega. Minu meelest olid väga huvitavad ehted. Ilusad ning põnevate disainidega. Iga ehe omaette oli huvitav. Muuseumi tagaotsa oli neil tehtud väike baar ning kuna see koht meile nii meeldis, siis istusime maha ning jõime seal omanikega paar õlut ja näksisime pähkleid. Valgus, muusika ja sisekujundus oli väga stiilselt läbimõeldud. Oli tunne nagu viibiks mingis hubases Lissaboni või Amsterdami kunstikohvikus.

Üldiselt oli hästi mõnus kolmekesi ringi kulgeda ning siin-seal istuda, inimesi vaadata ja ise kord targemat kord lollimat juttu ajada. Nt ütles Troim mingi jutu sees lause, et „Mis ei tapa, teeb Treumuthiks“, „…et näed, Leenu tegi“.

Hoi An´i ainus miinus minusuguse rannahullu jaoks on ranna kaugus. Meri asub 6 km kaugusel. Kõik kohad laenutavad seal jalgrattaid ning rollereid, kuid Peeter ja Troim arvasid, et mis see 6 km jala ei ole minna. Hakkame vaikselt minema ja näebki rohkem. Noojaaa, see ei olnud midagi niisama Võrust Meegomäele jalutamine, väljas oli ju pea 40 kraadi sooja ning päike paistis lagipähe. Korralikke kõnniteid ka enamasti polnud; õnneks oli liiklus väga hõre. Tegelikult tagantjärgi ongi tore, et me jala läksime, mis siis et kokkuvõttes jalutasime vist u 16 km. Randa me siiski jõudsime, kuid vees ujumas ei käinud, kuna ujukaid mul seljas polnud ja rätikutki ei viitsinud kaasa tassida. Istusime ja puhkasime hetke palmi all ja siis alustasime tagasi vantsimist. Rand oli muidu ilus, aga igav. Nha Trangi oma on palju mõnusam. Kuna jalad oli meil väsinud, siis otsustasime teha väikse puhkepausi massaaži näol. Kauplesin hinna meile vastuvõetavaks ning massaažitüdruk oli millegipärast nii-nii õnnelik. Ütles, et „today is my lucky afternoon“ I believe you bring me luck!“. Kui sa nii arvad J. Koht oli aga hästi tore, me käisime kõik kordamööda nende endi eluruumides duši all ning massaaž oli nii tugev ja oskuslik, et me kõik ainult ohkisime, kui sealt välja tulime. Andsime nii hea teeninduse eest tippi ka (mis meie puhul on ikka haruldane). Kokku läks kolm massaaži koos tipi ja duši all käimisega maksma 18,5 eurot.

Üks variant oleks olnud 16 km niimoodi läbida :)

Pärast massaaži olime laetud uue energiaga ning kõndisime rõõmsalt tagasi hotelli. Pea kõik õhtud olid sel perioodil sisustatud meil Troimi jala ja käe tohterdamisega. Paar nädalat varem oli ta Hash-jooksul oma jalga kriimustanud ning pärast seda käis kajakitamas ja liiva sees jalutamas ning seega vist läks sinna aina mustust sisse. Igatahes selleks ajaks, kui me Peetriga Vietnamisse jõudsime, oli tal see jalg ja mingi kriimustuse tõttu ka käsi vastikult mädanema läinud. Kõigele lisaks jooksis mööda kätt pikk punane jutt peaaegu küünarnukini välja, mis ei olnud üldse tore. Ilmselgelt oli tal haavades põletik sees, aga mis täpsemalt ja kas keegi oli oma munad sinna sisse munenud, seda me ei teadnud. Õnneks on Peeter arst, kellel lähevad kohe silmad põlema mingi sellise haava peale ning nii me siis ostsimegi pudeli viina ning Peeter meisterdas mitu õhtut järjest Troimile viinakompresse. Kogu aeg arutles omaette, et ei tea, kas peab noa ka sisse lööma ja kas peab antibiootikume võtma. Õnneks kumbagi varianti vaja ei läinud. Kogu tähelepanu oli Troimile pöördunud ning ühel hommikul otsustas Peeter ka enda talla alla vaadata, et mis põhjusel tal endal valus kõndida on, ning avastas sealt mitu verivilli! Ma polnud kuulnudki sellisest asjast, olemuselt nagu vesivill, aga täidetud verega. Appike! Seekord läksid käiku minu niidikomplektist nõel ja rohkelt cutasepti ning arst torkis ise endal tallaalused läbi. Nagu mingi laatsaret oli meil seal küll. Viinakompress aitas uskumatult hästi, võttis kohe paistetuse ja punetuse maha. Augud jalas ja käes paranesid ka, aga ikka aeglaselt. Mäda tuli Troimil sealt kogu aeg välja. Mitu korda mõtlesime antibiootikumide peale (siin on need ilma retseptita saadaval), aga lükkasime seda ostu aina edasi ja nüüdseks on selgunud, et õigesti tegime.

Viimaseks Hoi An´i päevaks tellisime endile hotellist auto ning sõitsime vaatama My Son Sanctuary´t, mis oli 4. – 13. sajandil Vietnami Läänerannikul valitsenud Champa Kuningriigi religioosne ja poliitiline keskus. Enne peatun natuke autol :D Ette sõitis mingi nii  uhiuus maastur nagu oleks just teenindusest välja tulnud. Autos oli mõnus uue-auto-lõhn, kõik läikis. Kui oled ikka kogu aeg mingi väikse rolleri või siis suva taksodega sõitnud, siis on tõeline nauding istuda suurde ja turvalisse konditsioneeritud maasturisse. Ise ei pea veel sõitma ka, vaid viisakas vietkong avab uksed ja viib su kohale. Kui me oleksime kuskilt reisibüroost grupituuri  broneerinud, siis oleksime maksnud kolme peale ainult natukene vähem, kuid oleksime pidanud piinlema mingis suures bussis koos veel 30 kahvanäoga.

Mul olid ootused suured, kuna see koht pidi olema Kambodža Angkor Wat´i moodi, aga NATUKE väiksem. Sõitsime sinna tund aega ning kohale jõudes pidime lunastama veel suht kallis sissepääsupileti. „Piletikassa“ oli nii suur nagu mingi raamatukogu. Väga moodne ka. Seejärel sõitsime veel paar kilomeetrit ning siis teatas sohver, et edasi peame jala minema. Kõndisime mööda ilusat teed, kahel pool sõbralik džungel ning siis jõudsimegi 4.-13. sajandil ehitatud hooneteni. Nojah, Angkor Watiga ei saa seda kohta küll võrrelda. My Son koosnes vaid paarist tillukesest pühamust. Kogu see asi jäi Agnkorile alla nii pindala kui ka majade suuruse poolest, aga no mis siis. Need hooned teeb eriliseks asjaolu, et nad on ehitatud ainult punastest tellistest, ilma seguaineta. Tolleaegsed inimesed, kes nendel aladel elasid, olid olnud väga uhked ja tuntud oma sellise ehitusoskuse poolest. Lisaks ehitustööle tegid nad vaase ja skulptuure. Väikestele lastele hakati juba pisikesest peast õpetama voolimist ja käsitööd ning neid kasvatati vaimus, et sellest külast võrsuvad „maailma“ parimad selle ala kunstnikud.

Troim ühe My Son templiga

Kõik kivid on My Son´is laotud nii täpselt, et on pidanud vastu juba sajandeid, hoolimata sellest, et looduslikult asub My Son päris kehvas asupaigas, seal pidavat olema palju vihmasadusid ning maapinna varnguid. Loomulikult toimub seal praegu ka säilitamine ja renoveerimine, sest palju on lõhutud või lagunenud, kuid tervikpildi sai ette. Peamiselt kasutati maju ohverdamiseks, palvetamiseks, mediteerimiseks. Ise elasid inimesed siis vist kuskil metsas onnides, aga jumalatele ehitati jälle sellised meistriteosed.

Need ehitised avastasid prantsuse arheoloogid 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses ning suhteliselt kohe alustati ka renoveerimistöid. Järgnenud sõdade jooksul hävitati aga suur osa sealsest ajaloost. Vietnami sõja ajal võeti vastu otsus, et seda kohta ei tohi pommitada, kuna tegemist on kultuuripärandiga. Vietnamlased hammustasid muidugi selle kohe läbi ning My Son sai sõja ajal oluliseks sõjatehnika, relvade ja laskemoona hoiupaigaks. Mu arust on My Son hetkel päris nukras seisus, kuigi näha oli, et töö selle kallal käib ning kohalikud on väga uhked selle paiga üle. Kahju lihtsalt, et suurem oma sellest kaunist kohast 20. sajandi esimese poole sõdadega hävitati. 

  

Meie jaoks oli sellega Hoi An´i avastamine läbi ning järgmisel päeval lendasime Nha Trangi tagasi. Vietnam Airlines lendab sel suunal väikeste propelleritega lennukitega ning 500 km läbimiseks kulub 1 tund ja 40 minutit, vastukaaluks Nha Trang – Ho Chi Minh otsale, mis on samamoodi 500 km, aga Vietjet lendab selle oma uue lennukiga kõigest 50 minutiga.

Oli jälle laupäev ning Peetril juba nädal aega reisil oldud. Meie Troimiga hakkasime valmistuma järgmiseks Hash jooksuks. Vahepeal olid aga Nha Trangi jõudnud E ja F. Eestlased, kes on Troimile sugulaste sugulased. Me olime teineteisest enne kuulnud ja tuli välja, et paar aastat tagasi ka samas pulmas käinud, kuid kokku polnud juhtunud. E ja F olid kuuajalisel puhkusereisil ning Nha Trangi jõudes oli neil juba selja taga üsna pikk puhkus Tais Koh Samuil ning lühike peatus Ho chi Minhis. Niisiis oli meil juba nagu kolm külalist. E ja F elasid ka õnneks ainult 3 maja Peetri hotellist edasi, nii et olime kõik samas kandis. E ja F-ga oli väga tore ja huvitav koos olla. Kogu aeg oli nalja ja juttu.

Pühapäeval jäi Peeter oma taldade tõttu Hashimisest kõrvale, kuid E ja F tulid kaasa. Rada ei olnud kahjuks kõige põnevam, kuid meie salatit kiitsid nii eestlased kui muud rahvused küll kõvasti J Jooksul oli seekord ka mingi türklane Errol, kes juba aastaid USA-s ja Tais elanud on. Errol tuli meie juurde ning kiitis salatit ülivõrretes. Ta on nimelt ise kokk ning olnud mitmete restoranide omanik. Tais Chiang Mais on ta mitu aastat olnud Hash jooksu toitlustaja, tehes seda kusjuures täiesti tasuta. Ta ütles, et tema spetsialiteet on head salatid, kuid ta võib öelda, et meie salat on isegi parem. Hakkas ajama meile sellist juttu, et tahab oktoobris Nha Trangi kolida, kuna igatseb elada mere ääres. Eks paistab, mis plaanid tal on.

 Aaa, no muidugi, see oli ju 1. september ning mulle anti ka Hash-nimi. Dave ehk Dingo (Maureeni mees), kes on üks peamisi asjapulki, oli juba ammu rääkinud, et nad mõtlevad mulle nime ja ma pean ka ikka õigesti ristitud saama …… . Niisiis kutsuti mind ringi keskele ja Dingo hakkas rääkima taustalegendi. Nimelt olin ma kord jooksu ajal oma väikse südamekujulise peegli välja võtnud ning end sealt vaadanud. Ja siis tuli Dave välja jutuga, nagu Troim oleks talle kunagi rääkinud, kuidas, kui ta Leenut esimest korda nägi, olin ma olnud nii ilus, et ta oleks tahtnud näha end minu sees. Et nagu peegel. Niimoodi pandi kaks asja kokku ja mind ristiti Mirroriks. Jane arvab, et see on jube ropp jutt ja nimi, aga ma küll niimoodi ei arva. Pealegi on Mirror ilus sõna. Palju parem nimi kui „Grand mattress“ või „cheap date“ või „good to go“.

Järgnevatel päevadel käisime kolmekesi ja viiekesi rannas, massaažis, välja söömas, jalutamas jne ning jagasime kogu aeg vastastikku infot – ehk siis rääkisime, rääkisime, rääkisime igasugu maailma asjadest. Päris mitmel päeval tegi Troim ka kodus süüa. Tomati-sibula-kurgi jne asjade mökse riisiga. Kõikide külaliste ja tegemiste vahel leidsime veel pea iga päev paar tundi marineerimiseks. Tegime kurke, seeni, porgandit-sibulat ning küüslauke. Seeni andsime Peetrile ka Eestisse kaasa.

Lisaks Troimi ja Peetri jalahaavadele tuli mingi tallajutuga meie juurde ka Maureen. Tal oli Austraalias talla alt konnasilm välja lõigatud ning see nüüd mädanes. Peeter ütles kohe, et mis arst see selline on, kes konnasilma välja lõikab???? Okei, kui juba selline lõikus tehtud, siis kuumas kliimas ei parane selline asi hoopiski ära. Maureen ei saanud peaaegu üldse kõndida ning pidi kogu aeg jalgrattaga sõitma. Põletiku leevenduseks soovitas Peeter teha jällegi viinakompressi. Austraallanna tegi muidugi selle peale suured silmad! Nemad pole mingist sellisest asjast kuulnud ning tundus, et nende jaoks on tegemist sellise „mine-täiskuuööl-nelja-tee-risti-ja-keeruta-kolm-korda“ ravimeetodiga. Kinnitasime aga, et ei-ei, viinakompress aitab tõesti põletikku leevendada ning saatsime ta poodi viina järele – mida kangem seda parem. Ühel õhtul läksime Troimi ja Peetriga Maureeni juurde ning Peeter tegi talle ise jalale kompressi, kuna ise nad sellist asja vaevalt teha oskavad. Maureen oli ostnud „Vodka Baltika“ J täiesti kogemata. Ta oli väga tubli, kuna õppis kompressitegemise selgeks ning edaspidi pani juba ise ööseks jala mähisesse. Ta jalg paranes ilusti ära ning ka teised austraallased olid väga imestunud, kui seda lugu kuulsid.

Peeter teeb puhkusel ka tööd. 

5. septembril saabusid lõpuks, pärast 5 nädalat Inglismaal koduskäimist, tagasi Nha Trangi ka Jane ja Mark. Nad tulid koos Anniega, kes on Jane´i hea sõbranna ning tuli kolmeks nädalaks Vietnamisse puhkust veetma. Jane ja Mark ütlesid, et neil ei ole mitte keegi kunagi lennukil vastas käinud ning seega otsustasime Troimiga, et teeme neile väikse üllatuse. Joonistasin A4 paberile sildid „mom and dad“ ja „annie“. Mom and dad sellepärast, et nad on meie Vietnami vanemad, kui siin kuskil väljas käime ning kohalikud meie suguluse kohta küsimusi hakkavad esitama. Nii on palju lihtsam ja kuidagi on selline suhtumine välja kujunenud. Nad ise ka teevad nalja, et muretsevad meie pärast nagu ema ja isa. Tahtsime osta ka õhupalli(d), kuid sellega juhtus hoopis naljakas lugu. Samal hommikul oli Troim kajakitamas. Aerutas seal rahulikult, kaldast umbes 30 meetri kaugusel, kui järsku nägi, et otse ees langeb taevast alla punane tähekestega õhupall! See kukkus täpselt Troimi ette vette ning ta korjas selle üles. Eeeeh, et Jumal saatis Jane´ile ja Mark´ile vastuminemiseks õhupalli! Tore. Me ise olime kogu sellest aktsioonist nii põnevil, et 80 km edasi-tagasi sõitu ei tundunud üldse tüütu J Võtsime lennujaama kaasa veel Lucca, marineeritud kurki ja külma õlut. Nii kihvt oli neid näha ja nad olid megaüllatunud! Muidugi oli rõõm kahepoolne.

Nha Trangi lennujaamas. Meie inglased pärast 19 tundi kestnud reisi,

Sõitsime linna tagasi ning juba sama päeva kella 16-ks oli Maureen meile kokku leppinud väikse ekskursiooni Sõjaväehaiglas. See haigla on põhimõtteliselt meil kõrvalmaja. Maureenil töötab seal üks tuttav arst ning me läksime vaatama. Mingit ekskursiooni me kahjuks ei saanud. Kõndisime lihtsalt läbi haigla selle arsti kabinetti ning istusime natuke seal. Haigla oli puhas ning haisuvaba, aga sisustus pärines küll vist kuskilt 70.ndatest. Linoleum ja vedruvoodid. Mitte kuskil ei olnud mingit elektroonikat vmt moodsat sisseseadet, isegi doktori kabinetis polnud arvutit. Suhteliselt tühi oli ka see haigla, me nägime ainult paari patsienti voodites, kuid mitte ühtegi õde. Põhjuse saimegi kohe ka teada. Siinsetes haiglates ei olegi õdesid või teenindavat personali. Kui keegi satub haiglasse, siis läheb reeglina temaga kaasa ka keegi perekonnaliikmetest, kes siis haige eest hoolitseb, teda peseb ja talle süüa toob. Ja see oli veel sõjaväehaigla, mis peaks olema tasemelt parem kui tavaline riiklik haigla. Järgmisel aastal valmib Nha Trangis uus suur haigla, mis peaks olema kaasaegne igas mõttes.

  

Õhtul vedasid E ja F meid veel piljardit mängima ning me avastasime tänu nendele uue baarikese, kus me enne käinudki polnud. Laud oli küll vildakas ning kiid erinevate pikkustega, aga no nalja pidi ka saama. Ütleks nii, et poistel mäng eriti ei sujunud, mina ja E saime palju rohkem palle aukudesse löödud :D

Aaa, siia lõppu veel üks lõbus video. Ühel õhtul läks Troim koos E ja F-ga ööturule ning tagasi ei viitsinud enam jala tulla. Õnneks oli E nii tubli ja filmis kogu tsirkuse üles. No mida nali. Mul on kahju, et ma koju magama jäin, aga no ma poleks sinna mahtunud ka vist :P

Teen siin väikse pausi, muidu läheb liiga pikaks.