06.09.2013.a. - 16.09.2013.a.

 Jälle üks hunnik pilte.

Panen üles ka ühe teksti, mis tegelikult juba ammu valmis kirjutatud.

Ma olen ikka hästi oma kirjutamisega ajast maas. Meenutan siin sündmusi, mis toimusid juba rohkem kui kuu aega tagasi.

Kohe järgmisel päeval pärast Jane´i, Annie ja Mark´i saabumist ehk 6. septembril, mis oli sobivalt reede (mitte et meil suurt vahet oleks), läksime kogu kambaga Sheratoni ja Lac Canhi. Kokku olime 8-kesi. Limpsisime ilusas, puhtas ja läikivas Sheratonis paar kokteili ning laskusime siis taaskord maa peale ning viisime külalised Lac Canhi, mis siiani alati väga vastakaid tundeid on tekitanud – see koht kas meeldib kohe või ei meeldi üldse. Ka seekord. Ja samuti nagu eelmistel kordadel, sai ka seekord tellitud natuke liiga palju toitu. Õhtu arenes edasi ning pärast Lac Canhi ja seejärel paari tundi Booze Cruise´is otsustasime F-le ja E-le ära näidata ka kohaliku ööklubi hulluse.

Ööklubi oli täpselt samasugune nagu pool aastat tagasi – üksikud inimesed ja TOHUTULT vali muusika. Seekord pidas ööklubis oma sünnipäeva keegi Mr Minh, nii et rahvast oli võib-olla natuke rohkem, kuid mitte keegi ei tantsinud. Minhi auks jooksis suurel ekraanil kiri „Happy Birthday Mr Minh“ ning ümber tantsuplatsi olid laudadel puuviljavaagnad ning klaasid. Tellisime endile hirmkallid soojad Tiger õlud. E ja F olid täiesti pahviks löödud. Selline ööklubi tundub lihtsalt nii ajuvaba, võrreldes kõikide teiste normaalsete ööklubidega, kus inimesed käinud on. Eestis võib ju kõige kallal viriseda, kuid vähemalt võid Eestis ööklubisse minna, seal mitu tundi mõnusalt aega veeta, tantsida, juua, inimestega suhelda jne, kuid Nha Trangi ööklubi on nagu mingi piinamiskoht. Troim ei tahtnud meid niisama ära lasta ning käsutas E ja F tantsima ning tellis veel 2 ringi õlut J Õnneks tulid varsti välja palgatud tantsijad – 2 tüdrukut ja 1 kauboisaabastega kohalik Marco. Viimane väänles ümber posti ning iseenesest tantsis täitsa hästi. Tänu neile kolmele oli meil nüüd midagi vaadata ning ööklubi muutus natukenegi huvitavamaks. Üle 40 minuti me seal siiski vastu ei pidanud ning tormasime pärast viimast sooja õllelonksu kiirelt kosutava värske õhu kätte. Huhh, milline kohutav organismi piinamine. Täiesti arusaamatu, kuidas nad ise seda välja kannatavad. E ja F suutsid ainult korrutada, et „misasi see oli???“. Nende jaoks oli see ikka paras šokk. F-l oli lausa tunne, et siseelundid on kõik rappudes oma kohti vahetanud ning süda rütmist väljas. Ja nende kahe puhul pole tegemist mingite klubikaugete tüüpidega, hoopistükkis vastupidi – neid võiks pidada lausa Eesti klubide ekspertideks. Kuigi sissepääsupiletit ei ole, pani E-d imestama õlle kohutavalt kõrge hind. Ta ütles, et kuidas saab olla, et Booze Cruise´s paar tundi tagasi joodud rummkoolaga maksis 25 000 d ning ööklubist ostetud soe õlu 70 000 d.

Järgmisel päeva sõitsid E ja F ringi meie rolleriga  ning meie marineerisime kana ja kurke J Olime natuke rannas ning õhtul käisime Sushi Sakuras. E on suuremat sorti sushifänn ning tal olid juba peaaegu esimesel päeval välja otsitud 2 Nha Trangi sushirestorani ning nende aadressid telefoni salvestatud. Ma teadsin ka neid kohti juba ammu, kuid kuna Troim ei taha eriti sushit ning Jane absoluutselt seda Jaapani toitu ei kannata, siis me ei olnudki nendesse sattunud. Nüüd tänu E-le, sain ka mina siin sushit proovida. Sakura restoran oli väga tore koht – meid pandi istuma eraldi ruumi, mis oli sisustatud autentselt Jaapani stiilis. Istusime ümber madala laua patjadel, kõik oli pruunikates-roosakates toonides ning meeleolu hoopis teine kui siin mujal Nha Trangis. Ruumil ei olnud ka aknaid, nii et olime välismaailmast täiesti äralõigatud. Kõik tellitud toidud osutusid nii maitsvateks, et tellisime veel juurde. Kõige rohkem maitsesid california rullid mitte-sushi-sõber Troimile. Ka Peetrile maitses ning ta sai ka pulkadega vehkimisega hästi hakkama. Koha kiituseks võib ka öelda, et õlu oli normaalse hinnaga. Ettekandjad küll natuke kobatsesid, aga see oli andestatav. Ilusad Jaapani kleidid olid neil seljas J

Märkamatult oligi jälle pühapäev ja õllejooks. Seekord tuli jälle kaasa Peeter. E ja F tiirutasid rolluga Nha Trangi ümbruses ja seega meiega ei liitunud. Seekord oli Hash-raja paika pannud Martina ning see rada oli parim, mida mina olen siin läbinud. Ilm oli fantastiline ning teekond tohutult mitmekülgne. Kõndisime nii väikestel külatänavatel, mäejalamitel, banaanisaludes, tihnikus, põldudel, ehitusplatsidel, mudajõgedes ja kivisegustel järvekallastel ning muuhulgas põikasime korraks sisse budamunkade kloostrisse. Selline igakülgne rahulolu. Saime korralikult rahmeldada ning end füüsiliselt pingutada, samas olid vaated unustamatud. Ka nhatranglastel ei olnud aimu, et nii lähedal linnale selline kaunis järv on. Martina rääkis, et vietnamlased ei tea tegelikult suurt midagi, mis neil ümber nurga toimub. Nad elavad rahumeeles terve elu oma linnaosas ning satuvad harva kuhugi kaugemale. Niisama nad ringi ei sõida ja ümbrust ei avasta. Nt Martina ise pidi iga nädal sõitma oma rolleriga ümbruskonnas lihtsalt niisama ringi ja erinevaid kohti uudistama. Pealinna Hanoisse ja Ho Chi Minhi satuvad kohalikud ka enamasti vaid siis, kui on millegipärast vaja. Muidugi on ka erandeid, aga see on enamike inimeste iseloomustus. Nad lihtsalt on enamasti sellised …….. tuimad ja mitte eriti uudishimulikud muu maailma suhtes.

Martina oli raja teinud väga huvitavalt ning kui olime jõudnud ühele kenale lagendikule mägede vahel, ootasime kogu grupi kokku ning tegime kõik koos pilti. Et sellele lagendikule saada, pidi aga minema läbi tillukese ojakese. Just niimoodi pisikese ojana see algul tunduski, aga kui järjest kõik seal oma tossud mudaseks astusid, hakkasid mõned alternatiivi otsima. See oja oli nimelt üks salakaval mudatunnel, nii et sinna sisse astudes, vajusid kohe pea põlvini mutta. Ümber käänaku oli mingi väike purre, millele saamiseks tuli aga laskuda alla päris järsust suurest kiviseinast. Troim asus seal abistama ning aitas niimoodi oma isa ja veel mõned jõest üle (teadmata, et natuke aja pärast pidid nad samast „seinast“ üles tagasi ronima).

Siin on selle kohta video ka

Õhtune valgus, mis peegeldus oranžikana vastu mägedelt ja roosana järvelt ning jõgedelt, oli lummav. Edasi sai valida kahe erineva tee vahel – esimene pidi olema raskem ning mittesoovitatav vanematele või nõrgematele inimestele. Peeter oli juba niigi turnida saanud, nii et otsustasime, et Troim läheb isaga lihtsamat teed pidi (hiljem selgus, et siiski niiväga lihtne ei olnud) ja mina läksin koos enamikega raskemale rajale. See „tee“ kulges mööda suhteliselt järsku järvekallast, kus pinnaseks olid suuremad ja väiksemad teravad kivid, mis kippusid jalge alt ära veerema ja libisema, nii et kogu aeg pidi jalalihaseid pinges hoidma. Nii naljakas oli seda seltskonda vaadata. Nii vanamehed kui lapsed, kohalikud ja mittekohalikud, kõik ukerdamas, lobisemas ja itsitamas. Õnneks keegi järve ei kukkunud. Kõige lõpuks pidi end rinnuni ulatuvast müürist ka üle vinnama. Viimased 100 meetrit läksime koos kergemat teedpidi tulnutega.

Bussi juures ei olnud meil muidugi mingit aega hinge tõmmata. Hakkasime kohe salatiga möllama. Suutsin kiirelt hammustada paar ampsu arbuusi ning edasised 40 minutit veetsime salatit segades ja laiali jagades ning siis kõike oma tavaari kokku koristades.

Lõpuring toimus täiesti muust elust eemal. Oli täielik vaikus (kui välja arvata mingid metsarohutirtsud) ning taevas särasid tähed. Vaikuse all mõtlen muidugi seda, et mootorrattaid ja tuututamist ei olnud. 40-pealine kamp inimesi oli meil ju ikkagi ümber, kuid kuidagi teistmoodi rahulik oli seal. Kõigil oli nii tore olla ning nalja sai ka, nii et ring ja laulud venisid päris pikaks. Õues oli juba täiesti pime ning ainus valgusallikas oli minu telefon. Hoidsin oma taskulambi-appi kõrgel teiste peade kohal ning niimoodi oli päris okei.

Esmaspäeval läksime E, F-i ja Peetriga 4 saare ehk nagu Troim tabavalt märkis – 4 baari tuurile. Broneerisime tuuri ikka oma tuttava vana käest, aga seekord pandi meid mingisugusesse sellisesse bussi, mis koosnes ainult kohalikest turistidest. Meie viiekesi olime ainsad valged, isegi ühtegi venelast ei olnud. Ei tea siis, arvatavasti oli madalhooaeg ning teisi turiste vähe. Mahutasime end sinise laeva peale istuma ning vaatasime, kuidas kohalikud kõik endale päästevestid selga ajasid. Tuurikorraldajad veel karjusid ka nende peale vietnami keeles, et ikka kindlasti peab vest seljas olema. Meid ei teinud keegi märkamagi ning meile veste ei jagunud (või lihtsalt ei jagatud). Noh, suva neist valgetest turistidest. Meil sellest muidugi midagi ei olnud. Oligi parem, kui seda haisvat asja seljas pole. Ilm oli jälle super ning laeva peal oli väga mõnus olla. Troim mõnules päikse käes ja ütles: „siin on nii mõnus olla, et ma võiksin siin elada …… oot, aga ma elangi siin ju!“ :D Ahhaaa-elamus.

Natuke oli tuuriprogramm muutunud ning minu meelest halvemuse poole. Teisele saarele ei saanud enam minna, vaid hoopis merele oli ehitatud mingi totakas platvorm, mille pealt võis minna snorgeldama ja sukelduma. Samuti tehti sellesama puust „parve“ pealt paraseilingut. Käisime F ja E-ga snorgeldamas, aga see polnud üldse nii äge, kui saarelt ise otse vette minnes, nagu eelmistel kordadel. Kuna need saared on siin looduskaitseobjektid, siis ma arvan, et liigne turistide arv hakkas korallidele juba halvasti mõjuma, lisaks oli see, mis seal saarel toimus, ikka porno. Mingid imelikud müügiputkad ja betoonkärakatest arusaamatud majad. Samas, võib-olla siiski ei ole tegemist mingi looduskaitsega, vaid nad hoopis ehitavad saarele uusi ja suuremaid maju ja joogi-nänni-kauplusi. Eks me niikuinii lähme sellele tuurile veel, nii et vaatame mõne aja pärast jälle üle.

Söök oli aga paremaks läinud. Seekord ei olnud laud kaetud niivõrd mingite õlist tilkuvate palakestega, vaid toit oli maitsev. Aaa, ning pakuti ka võimalust tellida merisiilikusuppi, mis pidi muidugi olema mingi imeravim, parandades immuunsust ning teravdades mõistust jne. Mu arust kõik kohalikud tellisid selle ning me otsustasime ka viie peale ühe võtta. Nuujah, supp nägi suht kole välja ja maitses ka mittemillegimoodi. Sõime kõik 2 suutäit ning sellega meie jaoks huvi imesupi vastu piirdus. Merisiiliku tükke seal otseselt sees ei olnud, kõik oli selline ühtlane püree väikeste valgete kalaliistakatega. Ega see supp halb ei olnud, aga hea ka mitte.

Pärast sööki läks muidugi jälle esinemiseks. Kuna me olime aga „vale“ laeva peal, siis seda sama lahedat kampa seekord polnud. Selle laeva poisid tegid ka nalja, aga nii hästi kui nendel originaalsetel, see neil välja ei tulnud. Kuna seltskonnast puudusid ka igasugu muude toredate rahvaste esindajad, ei saanud me kuulda laule vene, rootsi või saksa keeles ning pidime kannatama järjest vietnami laule. Ühe laulu ajaks ronis lavale ka üks peenike tšikk, kes esitas väga hästi mingi kohaliku hiti.

Seejärel sõitsime viimase saare lähistele ning jäime sinna ankrusse. Niimoodi pidi vette minema. Toimus järjekordne veebaar, kus sai juua tasuta 14,5 vol´ist põldmarjaveini. Kõlaritest kostus jube kõvasti igasugu lääne hitte ning pool seltskonnast kolis isetehtud päästerõngaste või päästevestidega vette, laeva kõrvale veini rüüpama. Kuna vietnami tüdrukud enamasti alkoholi ei tarbi, siis ei olnud vees üldse palju rahvast ning veini jäi loomulikult üle. Või no mis üle …. Troim ujus selle pudeliga laeva juurde tagasi ning tõi ka oma isale seda maitsta. Edasise tunnikese veetsime rannas lamamistoolides õlut ja jäätist limpsides ning siis seilasime tagasi koju.

E avastas, et siinsed juuksuriteenuste hinnad on imeodavad ning lasi endal esmalt juukseid värvida ning teiseks juukseid sirgendada. Niisiis suundusid nad peaaegu kohe pärast väsitavat meretrippi juuksurisalongi ning E-le hakati tegema sirgendavat protseduuri, mis kestis 3 tundi! Mõne aja pärast liitusime ka meie Troimi ja Peetriga ning kuna meil oli suht jama seal niisama passida, siis lasime ka endile igasugu protseduure teha – massaaži ja kõrvade puhastust. Kuna E kallal ikka toimetati, otsustasime oma elu veelgi lõbusamaks teha. F käis poes ning tõi paar õlut, seejärel istus ta salongi arvuti taha ning hakkas Eesti muusikat valima. Muidugi küsisime enne luba ka, aga ega neil midagi selle vastu polnud. Pealegi, me olime nagu suurkliendid juba, sest E lasi endale teha vist ühte kallimat asja hinnakirjas (ja see oli ikkagi umbes 4 korda odavam kui Eestis). Olukord oli muidugi üpris sürr – vedelesime seal salongis ning kuulasime Ivo Linnat või Üllar Jörbergi, eriti karmiks läks muidugi asi siis, kui laulma hakkas Maie Parrik: „Ma viies ratas vankri alllllllllll, nii pehme nagu kirju pallllllllllllllll“. No umbes nii need sõnad vist on. Meganaljakas oli igatahes. Peale meie oli salongis ainult Evelyn Sepa teisik, kes aga ei öelnud midagi ning tundus, et talle ka meeldis enamik sellest muusikapopurriist.

Kui kell oli juba peaaegu 21, lahkusime lõpuks ilusalongist ning suundusime õhtust sööma. Aishasse. Väga tore oli, et ka Marianna tuli ise kohale ning rääkis meiega natuke juttu. Polnudki teda hiiglaammu näinud.

E ja F lahkusid varem, kuna nende kiire reisiprogramm nägi ette sukeldumistuuri järgmisel hommikul kell 7.20. E ei saanud küll oma värskelt protseduuritud juustega sukelduma minna, kuid kauplesime talle odavalt koha laeval. Ehk Troim kauples. Sukeldumistuur oli muidu lahe olnud, inimesi oli ainult vist 6 ning kõik oli selline professionaalne ja rahulik. Tagasi jõuti juba 13 ajal. Kui mujal maailmas peab sukelduma minemiseks enne läbima mingeid koolitusi ja saama mingeid pabereid, siis siin sellise ajaraiskamisega ei tegeleta. Enne esmakordset sukeldumist seletatakse paari sõnaga tähtsamad asjad ära ning siis juba ongi inimene valmis vee alla minema, loomulikult koos instruktoriga. F jäi igatahes sellega rahule ning ilusaid koralle ja kalu oli ta ka kohanud. Võib-olla lähme ise ka kunagi, kuigi mulle isiklikult sukeldumine ei meeldi.

See sukeldumispäev oli ka E ja F-i viimane päev Nha Trangis. Sama õhtu veetsime nende hotellis pakkides ning basseini ääres jutustades. E ja F avastasid, et neil on kohvrites liiga palju asju, mida nad ei vaja ning mis võtavad tarbetult ruumi, niisiis lahkusime nende hotellist suure kraami täis kotiga. Nad andsid meile kreeme, cutasepti, täispuhutavad veemadratsid, lendava taldriku ja mingit sööki. Õlled, mis neil hotellitoas üle olid jäänud, lahendasime seal kohapeal ära.

Troim lubas õhtul, et läheb neid hommikul kell 6 saatma ka. Me kõik arvasime, et see on muidugi niisama lubadus, aga ei olnudki! Troim pani endale äratuskella helisema ning läks E-d F-i saatma, et kontrollida, kas kõik on ikka korras. Muidugi ei olnud. Vietnamis ei käi asjad nii lihtsalt. Hotellist check-outi tehes hakkas tüdruk leti taga seletama, et nad on ühe klaasi ära varastanud või lõhkunud. Selle selgitamise peale, et nad loomulikult ei ole mingit klaasi ära võtnud, läks 15 minutit. Heaks argumendiks osutus jällegi õlu! Troim ja F seisid leti taga ning jõid purgist 333-e. Troim õiendas hotellimutiga, et näed, meid ei huvita teie totakad klaasid, me pole neid puutunudki. Me joome õlut PURGIST. Lõpuks jäi õigus muidugi Troimile, kuidas saakski vastupidi olla, kui neil polnud mingeid tõendeid selle kohta, et E ja F oleksid mingid klaasivargad. Ajuvaba. Aga nad on kuradi kavalad. Näevad ära, et valged checkivad hotellist välja varahommikul, mis tähendab, et neil on aja peale vaja jõuda lennujaama, seega on suurepärane hakata neile pähe määrima mida iganes. Küll nad närvi lähevad ja ära maksavad. Mis see 10 dollarit siis ikka rikastele välismaalastele ära ei ole. Seekord polnud nad aga arvestanud vaidlushimulise Troimiga, kellel oli aega maa ja ilm. Kogu selle seletamise peale kobis oma toast välja ka Peeter, kes elas kaks maja ja kaheksa korrust eemal. Mina siiski nii tubli polnud, et E-d ja F-i saatma oleksid läinud, aga nad jõudsid hoolimata sellest kenasti Bangkokki ja Tallinnasse.

Viimased kaks päeva Peetri kolmenädalasest puhkusest saime jälle kolmekesi veeta. Peetri ärasõidupäeva eelõhtul plaanisime minna Lousianasse õhtust sööma ning natuke minu sünnipäeva ette tähistama. Peeter kinkis mulle raha, mille eest pidin endale ise kingituse valima, soovitavalt bikiinid. Bikiine ma siit aga sobivaid ei leidnud ning ostsin selle asemel hoopis valgest nahast koti ja lühikesed püksid. Mul pole elus nii ilusat kotti olnud, nii et olin selle üle väga õnnelik. Ehk saan kuskilt kunagi ka bikiinid, kuna kingituseraha on veel üle.

NB! Siider! Kopparbergs! Väga hea! Ja muidugi minu ilus uus valge nahast (loodetavasti) kott.

Okei, plaanidest aga niipalju, et plaane ei tasu ikka väga teha. Neljapäeva õhtul sadas nii vastikult vihma, et oleks olnud täiesti mõttetu minna Lousianasse kallist sööki sööma, kui peab istuma siseruumides ja arvatavasti kileseina taga. Louisiana mõte oligi selles, et saaks rahulikult mere ääres olla ning merd ja õhtusööki nautida. Istusime siis natuke Peetri hotellitoas ning ma jõin maailma parimat SIIDRIT (Eestist toodud) ja muutsime käigult plaane. Läksime hoopis ühele katuseterrassile. Olime seal vist ainsad külastajad, seega oli väga mõnus ja omaette olemine. Tähelepanelik teenindus veel pealekauba.

Väga ilus pilt isast ja pojast

Reedel, 13. septembril sõitsime siis kõik koos jälle lennujaama. Pakkisime Peetrile kaasa igasugu Vietnami kraami ning läksime temaga kaasa, et aidata pagasiteemadel. Nagu arvata oligi, teatati meile esmalt, et kohvrit otse Eestisse KÜLL saata ei saa. Lihtsalt pole võimalik! Olime väga rahulikud, kuna sama kadalipp oli minul ju juba läbitud ning neil tuli lihtsalt leida üles õige inimene, kes seda asja jagab. Läks umbes pool tundi ja nad hammustasidki läbi, et tegelikult ikka saab küll. Tüdruk ei suutnud küll uskuda, et Peeter kavatseb 13 tundi lihtsalt lennujaamas istuda, aga mis tal muud üle jäi. Kiituseks Vietnam Airlines´ile – kohver jõudis ilusti Peetriga samal ajal Tallinnasse.

Nha Trang – Moskva lend oli olnud pooltühi, nii et Peetril vedas ka sellega. 13-tunnist vegeteerimist lennujaama koridorides Peeter siiski läbi tegema ei pidanud. Teadmiseks ka teistele, et Domodedevos on olemas lennujaama VIP lounge, mis maksab 60 eurot. Selle raha eest saab seal mugavates suurtes toolides tukkuda, süüa ja juua piiramatult. Tasub igal juhul ära, kuna tavalises lennujaama kohvikus maksab õlu niikuinii 5 eurot, toidud kindlasti ka palju, ning lisaks pead kogu aeg trügima ja tõuklema mingi massi sees. VIP ootesaalis oled aga nagu omaette vaikses oaasis. See oli küll ajaliselt piiratud 6 tunniga, kuid keegi ei hakanud midagi kobisema, kui Pets seal natuke kauem aega veetis. Lisaboonusena oli veel see, et kui ta hakkas AirBalticu lennule minema, kutsuti ta kõrvale ning paluti esimese klassi järjekorda. Lennukile viidi ta eraautoga! Ülejäänud kamp sõidab teatavasti bussiga. Heh, ei tea, kuidas need asjad toimivad ja kes-kus sind igalt poolt jälgib.

Meie Troimiga sõitsime tagasi oma vaiksesse korterisse ning jäime ootama järgmiseid külalisi. 4-5 tunnikest oli vaikus ja rahu ning siis saabusid Cam Ranhist bussiga J ja Thuy. Meie Saigoni sõbrad. Nemad jäid Nha Trangi puhkama kuni pühapäevani, nii et veetsime koos pika nädalavahetuse. Kuna Thuy on vietnamlanna, oli nendega muidugi sellevõrra lihtsam. Thuy teadis ise, mis ta tahab teha ja kus käia ning vedas lihtsalt J kaasa. Koos olime peamiselt õhtuti. Mind pani aga imestama, et Thuy ei saanud sugugi hotellidest ja reisibüroodest paremat hinda. Mõne asja eest maksis ta isegi rohkem. Näiteks see 4-saare tuur. Meie maksame selle eest 120 000, kuid tema oli maksnud 300 000 d! Mõnest kohast selgitatavat talle, et vietnamlasel on üks hind ja sinu poiss-sõbrale teine ehk et tihti maksavad nad J eest veel omakorda kallimat hinda.

Teine näide oli intsident hotellis. Thuy broneeris spetsiaalselt basseiniga hotelli, kuid kohale jõudes ilmnes, et bassein on remondis ning saab valmis alles järgmisel nädalal. Thuy oli megavihane ning seletas ja õiendas kõikide mänedžeride ja töötajatega. Ta nõudis allahindlust, kuid seda ei oldud nõus andma. Meie, kui valged, hoidsime parem suu kinni, las asjatavad ise vietnami keeles. Igatahes kulus meil seal tohutu aeg sellele vaidlemisele ning lõpuks soostus hotell paigutama nad aste kõrgemasse tuppa, mis muidu on kallim, aga nemad saavad selle siis odavama toa hinnaga. Me olime siiani arvanud, et selline ülekõrvadetõmbamine käib ainult valgete turistide suhtes, aga tundub, et mitte. Nendele on kama kaks, kas klient on valge või kohalik. Kui juba siia hotelli tuled, siis järelikult on sul ka pappi, mida välja pritsida.

J ja Thuy käisid sorgeldamas ning rolleriga ringi sõitmas. Õhtuti mängisime piljardit ja sõime koos mõnes mõnusas restoranis. Tore ja rahulik oli. Ei mingit liigset tempot, nagu me enne natuke kartnud olime. Esmaspäeval naasid ka nemad tagasi Ho Chi Minhi ning meie hakkasime taastama oma vana rahulikku elurütmi.