2014! uus aasta Vietnamis

aastavahetus, millest kirjutan järgmisel korral

HEAD UUT AASTAT! Palju rõõmu ja naeru, toredaid sündmusi, armastamist, kallistamist, raha, edu, avastusi, imestamisi …. . Et seiklus võib ju olla ohtlik, kuid rutiinist on see iga kell parem.

Esiteks vabandust, et siis blogis nii pikka aega vaikus on haigutanud, meie elus aga küll mingit vaikust pole olnud. Oh ei, kaugel sellest. Just praegu lasid naabrid (kõrvalmajast) nii kõva tümpsu, et mul hakkas süda kloppima. Kohutav. Nagu oleks ise esmaspäeva õhtul nende jubedas ööklubis. Oleks siis mingi muusika – ei, see on lihtsalt mingi kloppimine. Õnneks 20 mintsaga hakkas neil endil ka vist süda pahaks minema.

Lärmi jagub mujaltki. Uut kukke võetud pole, kuid siginenud on juurde mingeid koeri, kes on koos koori asutanud. Nüüd, kui sõidab mööda vana motikas, millel pakiraamil alati kastitäis vanu arvuteid, klaviatuure, röstereid jmt kodumasinate pudi-padi, ning mis samal ajal ruuporist mingit monotoonset mula välja ajab, hakkavad koerad kõik koos ulguma! Ja uluvad igaks juhuks veel 4 minutit peale nimetatud motika kuuldeulatusest kadumist. Algul me arvasime, et see ruuporijutt tähendab midagi sellist: „parandan arvuteid, parandan arvuteid, katkiseid arvuteid, klaviatuure ka“, aga nüüd, tänu koertele, olen ma pigem arvamusel, et ruuporist tuleb hoopis teistlaadi teadaanne: „tapan ära kõik koerad, kõik koerad, suured ja väiksed, tapan ära kõik koerad“. Miks muidu kutsad nii endast välja lähevad!? See koeratapja sõidab majast mööda paar korda päevas, nii et ulgumiskooril tegevust jätkub.

Paar korda päevas väntab mööda ka vietnami koonusja peakattega mutt, kes karjub üle kvartali: „mul on kaka püksis! Mul on kaka püksis!“. Iga päev, üks ja sama. Keegi vasekese röökimisest välja ei tee. Eks nad on juba kurdid ka natuke.

Kõige tipuks elavad meie peal juba mõnda aega venelased, kellel on mingid väga kummalised hobid. No muidu välimuselt okeid noored inimesed ühe (või Troimi arvates kahe) lapsega, aga kodus käituda ei oska. 24 h käib seal üleval mööbli lohistamine, mingite kuulikeste vastu põrandat loopimine, toolide ja laudade kukutamine jmt. lisaks arvab Troim, et nad kõnnivad ringi mingite vene terasplätudega. See pole lihtsalt normaalne, et mingid paugud käivad ka öösel umbes iga tunni aja tagant. Mõnikord käib nii kõva mats, et on tunne, et lagi kukub alla. Kui Jane ja Mark meil külas käisid, istusid nad mõlemad diivani peal pead kuklas, kuna ehmatasid iga natukese aja tagant uue mütsu peale.

Troim oskab veel rääkida, et mootorrattaid hakatakse käivitama kell 5:30 hommikul (jah, just nimelt käivitama, kuna mõni arvab, et on jube normaalne veel mingi uunikumiga ringi tuisata, mille käima saamiseks kulub igal hommikul 20 minutit) ja samal ajal ärkavad üles ka lapsed, kes kõik tänavale kisama sööstavad. Selline mürgel käib kuni kella 8-ni hommikul. Kogu selle aja siis vaesed valged inimesed vähkrevad voodis ning kui lõpuks 8 paiku tüdinult voodist välja ronivad, on õue saabunud lausvaikus. Tüng! „Õnneks“ loodus tühja kohta ei salli ning hetke pärast saabuvad tööle ehitajad, kes hakkavad kõiki oma lisatöid keset tänavat tegema. Näiteks viimasel ajal pole linnas ringi liikudes leida ühtegi tänavat, kus ei toimuks mingi metallilõikamine või keevitamine, nii et sädemed lendavad. Eririideid või maski keegi ei kanna ning turistid jalutavad kõrvalt mööda. Minu meelest totaalselt ebanormaalne olukord. Meie majast 3 maja edasi ehitatakse uut 8-korruselt hoonet ning kuna meie tänav on liiga kitsas, et seguauto siia sisse mahuks, siis tuuakse aeg-ajalt kohale mingid torud, mis paigaldatakse suuremal tänaval seisva auto juurest kuni selle ehitatava majani ning sealtkaudu hakatakse siis betooni pumpama. Meie jaoks tähendab see, et rolleriga me enda väravast välja ei saa ning pumpamisega kaasneb väga vali, nagu plaksuv lärm.

Lisaks sellele keevitamisele ja metallilõikamisele otse tänaval, teostatakse tänaval ka muid remonditöid. Näiteks Starleti hotellil on aeg-ajalt mõte renoveerida oma olemasolevat mööblit ja nii paigaldataksegi toolidele uusi katteid või värvitakse üle laudu otse tänaval. Milleks sõidutada inventar kuhugi töökotta, kui töömees võib ise kohale tulla.

Troim ütleb, et mina olen juba poolvietnamlane, kuna ma ei pane paljusid mürasid enam üldse tähele. Magan ka täiesti rahulikult. Võib-olla olengi ära harjunud, kuid kui mõnikord saabub mingi hetk, mil on täiesti vaikne, on see nii imelik, et seda märkan küll kohe.

Et siis need eestlased, kes naudivad vaikust ja räägivad, et Tallinn on mürarikas ja lärmakas linn, ei peaks küll Vietnamis väga kaua vastu.

See oli nüüd selline väike lärmijutt J Varsti kirjutan meie tegemistest ka.

Shiny happy people

Lucca nautis ka aastavahetuspidu täiega!