Esiteks väike parandus eelmisele postitusele – kukk on
olemas! Troim kommenteeris, et uus kukk on juba pikemat aega platsis ja kireb
hoolega. No tundub, et seekord on võetud mingi viisakas ja õpetatud kukk, kes
kireb ainult hommikul kell 5 ja ülejäänud päeva on vait, sest mina teda kuulnud
pole.
Niisiis, jäin oma kirjutamisega pooleli novembri lõppu, kui
Juulid siia tulid. Aastal 2012. Nha Trangis põhimõtteliselt mingit talve või
vihmahooaega ei olnudki, kuid sel aastal sattusid Juulid siia just sel ajal,
mil sadas kõige rohkem. Eks nad said päikest ka ja isegi ära suutsid põleda,
kuid enamasti olid ilmad pilves ja sadas vihma. Mingit kõva padukat ei olnud,
aga selline ühtlane udu, täpselt nagu Eestis tihtipeale Jaanipäeva paiku.
Juulid olid ise aga väga rõõmsameelsed ning ei heitunud
sellest üldse, et ei saa hommikust õhtuni rannas lamada. Midagi neil vihma
pärast tegemata ei jäänud ning võib-olla saidki siis rohkem ringi käia ja kohti
vaadata. Nende tulek oli muidugi nagu jõuluvana oleks külla tulnud – tohutult
igasugu head kraami Eestist. Minu vanemad ja Troimi isa olid meile igasuguseid
asju ja häädusi saatnud, aga Juulid ise tõid ka kingitusi ja üllatusi! Väga
super muidugi. Üks karp sprotte ootab veel siiani külmutuskapis ning piparkooke
on ka veel alles.
Juulide kiituseks peab ütlema, et kuigi see oli neil esimene
reis Aasiasse, olid nad väga julged ja altid proovima igasuguseid erinevaid
asju. No näiteks tigude söömine Long Beachil, kus tüdruk neid otse nende kõrval
kaasaskantaval grillil praadis ja kõrvapuhastus väikses salongis. Samuti võtsid
nad kohe omaks hommikusöögi söömise harjumuse otse tänaval, s.t Vy kohvikus.
Paljud ei taha tänavalt kohvigi osta, aga Juulid tellisid sealt praemuna ja
saia meie marineeritud kurkidega ning jäid ellu. Lea käis üksinda
maniküüris-pediküüris ning turg ei tekitanud neis ka tülgastust. Kuna neile
mereannid meeldisid, tegime ka kodus krevette. Ostsime terve kilo ja Troim
praadis neid pannil kahte moodi. Märkamatult sõimegi nelja peale terve kilo
ära, kuidagi niii head tulid välja. Imestasime, et miks me neid tihemini ei
osta, kui nende tegemine on nii lihtne ja võtab aega ainult paar minutit ning
hiljem nende koorimine ja nokkimine on mõnus seltskondlik tegevus õlle kõrvale.
Ühel päeval rentisime Vy juurest auto ning Juulid ja Troim
sõitsid päevatuurile: valge Buddha, Yang Bay rahvuspark ja Long Beach. Mina
jäin tol korral koju, aga neil oli hoolimata väiksest vihmast väga tore päev.
Troim oli tagasitulles küll väga väsinud, sest eks giiditöö ka kerge pole ;)
Loodetavasti Juulidele siin meeldis, me püüdsime küll neile nende puhkust
võimalikult mõnusaks ja toredaks teha. Broneerisin neile ka lennupiletid
Hanoisse ja sealt tagasi Ho Chi Minhi ning hotellid igal pool. Hanois käisid
nad Halong Bays ning Saigonis võtsid veel paar tuuri. Igatahes nad ise küll
kinnitasid, et Aasia on lahe ja raudselt reisivad veel siiakanti. Odav ja kihvt.
Aaa, üks asi, mis neile kohe üldse ei meeldinud, oli see, et ka neid
venelasteks peeti. Aga see on tavaline, isegi Jane´i kõnetatakse tänaval vene
keeles ja see on lihtsalt paratamatus. Ma usun, et see on nii üksnes Mui Ne´s
ja Nha Trangis, aga no mind see ei häiri. Pigem on naljakas ja mina suhtun
venelastesse kui naabritesse.
Niisiis jätkasid Juulid pärast Nha Trangi oma
Vietnami-seiklust ja meie saime paari päeva pärast järgmise jõulupaki – ema ja
isa saatsid Eestist suure kastitäie kingitusi! Oi, kui äge oli see
postkontorist kätte saada. Kohale jõudis pakk ainult 14 päevaga, mis on täielik
ime. Tavaline postkaart siit Eestisse ja vastupidi läheb 30 päeva. Pakil olid
juures igasugu tollipaberid ning maksu pidime ka tasuma umbes 8 eurot. Kodus
tegime paki lahti ja saime kohe aru, et väiksed vilkad vietnami näpud on kõik
asjad juba enne meid üksipulgi läbi mudinud. Ema oli esemed muidugi väga ilusti
ära pakkinud, et nagu jõulukingitused, kuid meie kätte jõudes valitses kastis
segadus. Kõik paberid ja paelad olid lahti rebitud ning asjad läbisegi. Natuke
kurb oli näha meienimelisi silte siin-seal lahtisena ja siis ise mõistatada,
mis asjad konkreetselt minu pakis ja mis asjad Troimi pakis olid. Juures olnud
tollipaberid olid ka ikka suht kahtlased. Kõik asjad, mis pakis olid, olid
paberile kirja pandud, ära kaalutud ning igale asjale dongides mingi väärtus
antud. Järgmisesse lahtrisse oli olenevalt kaubast märgitud protsendimäär, mis
siis näitas, mis summas maksu selle asja pealt võtma peab. Ma ei saa küll aru,
kust nad need kauba väärtused võtsid, nt Felixi mädarõigas ja soome sinep? Ema
oli unustanud kleidile ja šampoonidele eurohinnad peale, kuid õnneks ametnikud
nendest hindadest lähtunud polnud. Igatahes on nüüd selge, et absoluutselt kõik
pakid, mis siia saadetakse, tehakse lahti ja kirjutatakse üles. Me oleme siin
pakke saanud juba vist 4 korda ning igakord on lahtitegemise märgid juures,
kuid varem ei ole see nii silma hakanud.
Natuke haiged olime ka jälle. Troimil läks ükspäev mingi
puru silma ja silm hakkas vett jooksma ja kraapima. Vaeseke ei saanud üldse
magada, kuna silma lihtsalt ei saanud kinni hoida, kogu aeg oli valus ja
ebamugav. Läksime lõpuks VK haiglasse arsti juurde. Doktor ütles, et tal pole
midagi silmas, kuid tal on hoopis silmapõletik.
Troimi silm oli paistes ja punane ning me polnud kindlad,
kas see diagnoos oli õige või mitte. Siin on hästi tavaline see silmapõletik,
nimetatakse vietnamese pink eye ning
me kartsime, et äkki pannakse seda diagnoosi liiga kergekäeliselt, asjasse
korralikult süvenemata. Troim võttis tablette (ei joonud nädal aega alkoholi!),
pani silmatilkasid jne, kuid paremaks nagu ei läinud, niisiis oli vaja teist
arvamust ja Troim sõitis läbi veel mitu silmaarsti, mida meile erinevatest
kohtadest soovitati, kuid need kliinikud olid täiesti mõttetud kohad, kus
polnud isegi mikroskoopi olemas. Enamasti vaadati Troimi silma tavalise
taskulambiga, tõdeti, et jah, silmapõletik ning kirjutati välja jälle hunnik
antibiootikume. Pärast 8 päeva rahulikku olemist ja kuuldemängude kuulamist
(kuna lugemine ja telekavaatamine väsitasid ta silma väga), hakkas tal olukord
paranema ning tundus, et on juba päris korras ning Saigoni paremate arstide ja
tehnika juurde lendama ei pea ……… ja siis jäin mina haigeks!
Kogu selle aja ei olnud see ohtlikult nakkav viirus minule
külge hakanud ja kui oht n-ö juba mööda hakkas minema, sain mina punase(d)
silma(d). Millegipärast lõhkesid mul silmades ka veresooned, nii et ma nägin
ikka eriline õudus välja. Tegin ise nalja, et ei tea, kas tulemas on jõulud või
Halloween, kuna see silm oleks ideaalselt sobinud Halloweeni peole. Käisin ka
arsti juures, võtsin tablette, panin silmatilkasid jne. Ujumas ka ei käinud.
Põletik taandus päris kiiresti, kuid vere äraimbumine silmast kestab veel
siiani. Arst ütles, et tavalised sinikad keha peal kaovad ehk nädalaga, kuid
silmast imbub veri ära umbes 3 nädalat. Nii oli ka. Õudsalt tore muidugi, et
see silmajama jäi just jõuluaega, kui oleks tahtnud end natuke meikida ja üles
lüüa. Muidu ma siin ju üldse end ei värvi ja nüüd ei saanud seda ka kõigil
nendel pidudel teha …. . Aga mis siis.
Jõulupidusid oli aga sel aastal tõesti palju. Märkamatult
oleme kuidagi väga palju toredaid tuttavaid saanud ning end vist n-ö
kampa(desse) sisse söönud. Ja meid kutsutakse üritustele! Jõulupidusid oli
kokku 3, pluss siis aastavahetusepidu.
Esimene jõulupidu oli 14.12. – Hasheritega. Sissepääsupileti
hinnas sisaldus õlu ja väiksed snäkid. Oli väga meeleolukas, kõik olid hästi rõõmsameelsed
ning suhtlesime ja naersime palju. Harold astus muidugi üles jälle oma totaka
(vabandust) bändiga, aga polnud hullu, et ta just väga hästi viisi ei pea –
inimesed ikka tantsisid. Pidu toimus Patrick Wine Baris ning Patrick ise oli ka
muidugi rõõmsalt ringi asjatamas. Suupistetena pakuti mingeid megatervislikke
porgandi-peedi kimbukesi, friikartuleid ja kanapalle, joogiks siis San Miguel,
nii palju kui tahad. Kui kell hakkas 22 saama, käsutati kõik õue trepi peale
ning Dave ja Martina ronisid kõrgemale ääre peale ja hakkasid auhindu jagama.
Auhindu, auhindu! Nad võtsid lühidalt aasta kokku, tänasid meid kõiki ning meie
suureks üllatuseks kuulutasid välja teatud aastatiitleid ning andsid kingitusi.
Järsku kutsuti ette Troim ning nimetati ta parimaks toidutegijaks. Troimile
pandi selga põll ja anti kingituseks Hash-logodega tass, kuhu oli peale
kirjutatud Best Nosh (nosh – snäkk; keha
kinnitama). Ma aina plaksutasin ja naersin ja siis kutsuti mind ka ette!!
Sain samuti põlle ja tassi – Best Nosh Assistant. Nii armas minu meelest, et
nad sellised kingitused tegid. Ma olin kohe täitsa liigutatud.
Peale 22 sai pidu ja (tasuta alkohol) läbi ning me läksime
koju. Järgmisel päeval kuulsime, et vanakesed pidutsesid ikka 2-ni ja mõned
tugevad läksid alles 5 paiku hommikul koju. Ega meil oli järgmisel päeval
tööpäev ka – tegime 70 võileiba Hash-jooksule. Laupäeval oli Troim valmis
teinud juba 2 kg maksapasteeti ning olime ostnud terve Metro röstsaiast
tühjaks. Ohhh. Plaan tundus hea, aga pohmelliga neid võikusid vorpida oli
megaväsitav. Olime ju mõlemad silmahaiged ka veel. Igatahes keetsime veel
hunniku mune ja tegime muna-majoneesi. Võileivad said siis sellised, et ühele
poolele määrisime pasteedi, teisele munavõi ning vahele ladusime lehtsalati,
värske kurgi, marineeritud kurgi ja tomati. Pakkisime kõik eraldi uutesse
pisikestesse kilekottidesse ning siis tornidena meie suurtesse karpidesse. Enne
joosku oli küll tööd palju, kuid see-eest pärast oli megalihtne. Võileibade
jagamine ei olnud mingi töö ning kodus polnud mul pärast vaja tund aega karpe
pesta. Enamikele võikud maitsesid ning kes tahtis, võis ka juurde saada, kuna
jooksule oli seekord tulnud vaid 52 inimest. Paarile inimesele aga ei läinud
sedasorti söök vist üldse peale, kuna paar tükki oli ikka prügisse ka visatud.
Natuke kahju oli näha hommikul nii suure vaeva ja hoolega tehtud võileiba
äravisatuna vedelemas, aga ma saan aru, et see ongi paratamatu. Ei saa
pahandada, kui inimeste maitsed on erinevad. Järgmisel päeval viisime mitu
võileiba Jane´ile randa ning ta oli pasteedi-munamajoneesi võileibade üle väga
õnnelik! Maureen sai ka mõned ekstra-pasteedikad esmaspäeval.
 |
| 70 võileiba valmis õllejooksule minema |
Täpselt nädala pärast ehk 21. detsembril olime kutsutud
järgmisele jõulupeole. Nha Trangi kolisid hiljuti kanadalased Danii ja Devin.
Devin on ühe Kanada lennukeid tootva firma esindaja ja saadeti siia vietnami
piloote ja mehhaanikuid välja õpetama. Vietnam ostis nimelt Kanadast mingi
hunniku lennukeid ja sellepärast on nüüd Devin ja veel 2 selle firma töötajat
aasta aega siin ning annavad edasi oskusteavet. Põhiline on aga see, et Danii
ja Devin on eriti lahedad noored inimesed, Danii kõigest 22, Devini vanust ma
ei tea, aga arvatavasti umbes midagi sarnast. Nad elavad An Vienis mingis väga
uhkes ja suures majas, mille eest maksab muidugi see Kanada firma. Koos nendega
elavad ka Devini kolleegid Steve ja Brian. Nemad korraldasidki jõulupeo ning
kutsusid kokku väga suure hulga inimest, kellest paljud olid küll hash-jooksjad,
kuid oli ka uusi nägusid.
Devin saatis e-mailiga Troimile nende maja aadressi ning
kirjutasime selle väikse paberi peale üles. Võtsime kaasa oma õlled ning natuke
snäkke ning hakkasime jala An Vieni poole minema, et kunagi bussi hääletada. Lõpuks
saabuski õige buss ning hüppasime peale, kuid buss oli täiesti tühi ja me saime
sõita vaid vähem kui pool maad, kuna selgus, et kell 19 sõidab juba viimane
buss ja see suundus juba parklasse.
No okei, sõitsime siis edasi taksoga. Istusime mõlemad
tagaistmele ja andsime aadressipaberi taksojuhi kätte. Saabusime An Vieni ja
tundus, et taksojuht teadis, kuhu edasi sõita. No ta teadis ainult niipalju, et
sõitis An Vieni keskel asuva tillukese ringteeni ja oligi kõik, vaatas küsivalt
meie poole, et kuhu nüüd. Me selgitasime vastu, et vaata paberi pealt, kust me
teame, me lähme ka esimest korda sellele aadressile. Taksojuht irvitas vastu ja
laiutas käsi. Küsisime, et kus see paber on, vaata sealt pealt, mis see aadress
on. Taksojuht laiutas jälle käsi ning irvitas ja näitas, et viskas paberi aknast
välja! No mida, ma hakkasin lihtsalt naerma, Troim hakkas lihtsalt karjuma! Kuidas
saab nii idioot olla??? Kas see paber segas teda seal esiistmel, et ta selle
aknast välja pidi viskama? Ta ise ei paistnud üldse aru saavat, et midagi
valesti oli teinud. Troim lihtsalt röökis ta peale ning me ronisime kiiresti
autost välja. Taksojuht vehkis kätega ning näitas taksomeetri peale, et me
maksaks oma sõidu eest, aga Troim oli nii endast väljas, et karjus ainult
vietnami keeles (:D) talle vastu ja sajatas. Taksojuht ütles seepeale paar
kurjemat sõna, aga meile järgi ei julenud tulla. Pani mootori tööle ning sõitis
minema. Ju sai ise ka aru, et see oli tema süü, et seekord rahast ilma jäi. On ikka
lollakas.
Kuna mina selle aadressi paberi peale kirjutasin, siis tänu
pildimälule oli mul üht-teist meeles. An Vieni aadressid on nimelt tähtede ja
numbrite kombinatsioonid, nii et ei pea teadma mingeid ajuvabasid tänavanimesid
(nt Nguyen Thien Thuat nt on Booze Cruise´i tänava nimi) ja kuna me oleme seal
rolleriga nii palju tiirutanud, siis enam-vähem oli meil aimu, kus suunas võiks
asuda DLE 17 Duong 1 E. Ma mäletasin küll ainult D-d ja numbrit 17, kuid hakkasime
arvatavas õiges suunas minema ja täiesti juhuslikult jõudsimegi paari minuti
pärast õige majani. Villal oli küll aed ja kõrge hekk ümber, aga kuna An Vienis
on nii vaikne, siis kuulsime maja hoovist inglise keelset lõbusat juttu ja
voila, olimegi õiges kohas.
Seltskond oli väga kirju ning juba verandal tervitasid meid
purupurjus vietnami kutid, kes istusid ümber laua, jõid õlut ja sõid torti.
Danii ütles, et nood on Devini õpilased ning olid täiesti omavoliliselt kolm
tundi varem saabunud ja seega juba parajad poisid. Ühel kutil oli sünnipäev ja
nii nad siis olid seda vaikselt tähistama hakanud.
Majas sees tehti meile tuur ja me aina ahhetasime. Maja oli
kolmekorruseline ning väga stiilselt sisustatud, mugav ja hubane. Danii ja
Devini magamistoa kõrval oli suur vannituba klaasist välisseina (teisel
korrusel ja ümberringi suured taimed jmt, nii et mingit naabritele paljastamist
ei toimu), suure mullivanni ning välidušiga. Igal korrusel oli
külmutuskapp!!!!! All köögis veel kahele poole lahtikäivate ustega. Me siin
higistame oma totaka väikse külmutuskapiga, kuhu mitte midagi ära ei mahu ja nemad
isegi mitte ei tee kodus süüa, vaid käivad iga päev linnas õhtust söömas.
 |
| Troim ja Naerataja (ta nimi on tegelikult Thuan ning lääne inimeste jaoks kutsub ta end Tanja´ks, nii et Troimi telefonis on ta nüüd Naeratanja |
Pidu oli aga väga, väga tore. Kõik olid toonud natuke süüa
ning laual olid meie jaoks sellised delikatessid nagu juust ja viinamarjad! Vietnami
tüdrukud küpsetasid ise vietnami suupisteid, mis olid hullult maitsvad. Krevetid
või kalmaarid mingis hapukoorepaksuses taignas ning neid oli friteeritud väikeste
pallikestena. Naerataja (üks tüdruk) oli teinud praetud riisi, riisipalle ja
omletti ning keegi tõi veel suure hunniku värskeid kevadrulle. Lääneinimesed tõid
pizzat, pop-corni ja kreekereid sulajuustuga J
 |
| Maureen, Troim ja Claire |
Kõik olid kuidagi väga heas meeleolus ning tänu väiksele ehitud
kuusele elutoas ning erinevatele tulukestele tuli isegi jõulutunne sisse. Kanadalased
pakkusid ka traditsioonilist kanada jõulujooki – eggnogg, mille nad ise valmis
olid seganud. Päris maitsev, aga väga rammus. Poolest tillukesest topsikesest
meile piisas. Pidu võttis aga ootamatult tuurid üles (kuna nii hea muusika oli)
ja me hakkasime kõik tantsima. Eriliseks hitiks kujunes Troim, kes tantsis mitu
tundi tüdrukutega. Hiljem tulid mõned teised mehed ka end liigutama, kuid
põhiliselt hiilgasid Troim, vietnami tüdrukud, mina, Danii ja Claire. Claire ja
Alan hakkasid mulle muidugi jälle veel rohkem meeldima, see on lihtsalt nii
lahe, kuidas nad kõike nii vabalt võtavad ja Claire on alati üks esimesi, kes
tantsima hakkab. Huhhh! Olime neljakesi ka viimased, kes peolt lahkusid; õnneks
umbes 12 ajal ….. järgmine päev oli ju jälle Hash!
Ehk siis, pühapäeval ärkasime kell 8:30 (mis oli ilmselgelt
natuke liiga hilja), kimasime poodi-turule ning tegime valmis järjekordse
salati 70-le. Ilm oli pilvine ning tibutas natuke vihma, seega rahvast väga
palju polnud ning saime salatit hiljem ka koju viia. Üldse oli selline poolkõva
tunne, kuna paljud jooksule tulnud olid eelmisel päeval An Vienis kõva kräu
maha pannud ja seega pohmellitasid ja ägisesid.
 |
| NB! Nii külm oli, et Michel laenas Troimile mütsi, mida too suurima hea meelega kandis! |
Kõigest kahe päeva pärast oli kõigil eestlastel jõuluõhtu. Meil
oli 24.12. väga vaikne. Päeval tegi Troim pasteeti, rääkisime Skype´is oma
vanematega ja vaatasime telekat. Alkoholi ei joonud mitte üks tilk. Väiksed
kingitused tegime ka omavahel – vastavalt statistikale, et naised kingivad
meestele enim riideid, kinkisin Troimile T-särgi; tema kinkis mulle
päikseprillid.
Uhke jõulupidu, jällegi koos kuusega, ning seekord ka
kingitustega, toimus hoopis 25.12., kuna inglased, kanadalased ja austraallased
tähistavad jõule just esimesel jõulupühal, mitte jõululaupäeval.
Jätkub… .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar