Aprill ja mai 2014.a.

07.08.2014.

Pildid on siin

Nüüd on küll hea 4 kuud puhkust olnud blogimisest. Vahepeal käisime kaks kuud Eestis ja Inglismaal, aga sellest hiljem. Praegu üritan meelde tuletada sündmusi, mis jäävad aprilli- ja maikuusse.

Et siis peale Murumetsade ärasõitu ….. Irish Bastard Pete, Jim oma väikse 22-aastase Vietnami tüdruku Up´iga ja Shane kutsusid meid snorgeldamistripile. Nende mingi hea sõber, kellel on oma väike reisibüroo, pidi korraldama privaatreisi – oma laev, oma seltskond, oma joogid jne J Plaan kõlas väga hästi ning kaasa tulid isegi Jane ja Mark, kuna neile suure grupiga koos käia ei meeldi, aga kuna pakuti sellist toredat võimalust kõigest 350 000 dongi eest, siis miks mitte.

Hommikul kell 7.30 olime kenasti kokkulepitud kohas valmis. Ootasime muidugi vietnamlaste järgi ning kuskil peale 8 saabus meie buss, mis oli kahtlaselt suur! Meie kahtlused erareisi osas hakkasid tasapisi tõeks saama ning järgnevad tund aega tiirutasime mööda Nha Trangi tänavaid ning korjasime kokku TEISI INIMESI, KES OLID SAMA TUURI BRONEERINUD! Mark´i nägu ei väljendanud midagi :D Õnneks ta siiski maha ei läinud, raha ju makstud. Niisiis lõpuks pakiti meie laev tuugalt inimesi täis ning läksime snorgeladama samadesse kohtadesse, kus me juba varemalt mitu korda käinud olime. No väike tüng, aga tore oli ikka. Seltskond oli uus ning Jim´i ja Pete´ga sai hullult nalja. Ma ei saa aru, kuidas need inimesed kogu aeg nii rõõmsameelsed on. 

Jim oma Up´iga on natuke veider paarike, aga ausalt öeldes, vahet pole, et mõned vanamehed endile noored Vietnami tüdrukud külje alla koguvad, mis nad nendega teevad või ei tee, pole ju meie asi ja ega need tüdrukud sunniviisiliselt nendega kaasas ei jõlgu. Teiste inimeste intiimellu pole mõtet tungida, teeb ainult enda enesetunde kehvemaks. Pealegi on see Jimi tüdruk armas ja tore ning tänu Jimile arendab ta tublisti ka oma inglise keelt.

Aprillis veel – meid kutsusid oma pulma Vy ja Brian. Sellest üritusest kirjutasin korralikuma jutu, kuid selle avaldan hiljem. Kohe pärast pulma tulid meile kolmeks päevaks külla Triin ja pisike Harri Aleksander. Triin oli koos Alistairiga kutsutud Singapuri ja Hanoisse loenguid pidama, aga õnneks suutis ta leida paar päeva, et oma pojaga kahekesi meie juurde lennata. 4-kuune Harri Aleksander oli selleks ajaks juba kogenud lendaja, nii et sellest probleemi polnud. Triin on muidugi üldse mingi supernaine – lendas üksinda oma beebi ja megasuure kohvriga ning tõi meile veel kingitusi ka – tatart ja kama ja šokolaadi ja Troimile ravimeid.

Triin elas Danny hotellis ning tänu Danny naisele saime päris palju ka kolmekesi ringi käia. Harri oli niikaua lapsehoidjaga hotellis. Õnneks on ta eriti rahulik ja armas beebi ega võõrasta üldse. Vietnamlannad on pealegi ju sündinud lapsehoidjad ning väiksed (eriti valged) beebid meeldivad neile veel eriti. Triin väga nautis Nha Trangi ja eriti Ana Mandarat :), nii et lubas Alistairile augu pähe rääkida, et siia tasub tulevikus puhkama tulla. Triin ja Harri Aleksander meeldisid siin pealegi kõigile – Triin jättis eriti hea mulje Jane´ile, kes käis mulle ekstra rääkimas, kui soe ja hea inimene Triin on ja kui õnnelik ma olen, et mul selline sõbranna on; Harri meeldis nii vietnamlastele kui venelastele, kes meid pidevalt tänaval peatasid ja kärusse piilusid, küsides kui vana beebi on ja kas poiss või tüdruk. Booze Cruise´s istudes kogunesid meie ümber sigaretimüüjad, kes üksteise võidu Harrit endale sülle vinnasid ja temaga nalja tegid. Triin oli õnneks rahulik ema ja vaatas tsirkust naerdes pealt.

Märtsi lõpus ja aprillis/mais lahkusid Nha Trangist mitmed toredad inimesed – John ja Gail, Martina ja Shane. Mõneks ajaks kadus minema ka Darcy. Õllejooksudelt oli kohe midagi puudu. Me tõesti loodame, et John ja Gail ning Alan ja Claire võtavad varsti jälle vastu otsuse Nha Trangi tulla.

Meie aga marineerisime ja chillisime mõnda aega niisama ning mai lõpu poole tulid meile jälle külalised – Vaido ja Mari. Neil konkreetseid plaane polnud ja algsest mõttest veeta siin kolm päeva kujunes sujuvalt 10-päevane trall. Nalja sai nendega küll iga nurga peal. Reisil olid nad juba aprilli keskelt saadik, nii et Mari oli natuke väsinud uute asjade avastamisest, aga Vaido pani ikka täiega. Ta tahtis kõiki asju süüa, proovida ja käia. Ning talle meeldis kõik. Nad käisid Vinpearlis, sukeldumas, mudavannides, salongides jne.

Mari oli teinud kõva eeltööd ning olles ise ka juuksur, tahtis endale panna blonde juuksepikendusi. Vietnam pidi olema peamine riik, kust tulevad loomulikud juuksed, nii et siin peaksid need kõige odavamad olema, aga tegelikkuses polnud neid peaaegu üldse saada. Järelikult läheb kõik ekspordiks. Niisiis oli korralike pikenduste leidmine Nha Trangist ootamatult keeruline. Igas salongis on hinnakirjas olemas „hair extensions“, kuid kui lähemalt küsima hakata, on neil olemas vaid süsimustad juuksed või siis pakutakse varianti, et nad ise blondeerivad need ära. Sellega polnud Mari aga mittemingil juhul nõus, nii need asjad ei käivat. Kaks kohta pakkusid välja, et võivad Saigonist tellida, kuid ka sellest ei saanud asja. Hiljem küsima minnes, vabandati ja öeldi, et ikka ei saa. Salongis käisime sellegipoolest. Vaido istus vapralt juuksuritooli, sooviga endal juukseid lasta lõigata, kui ta aga nägi, kui oskamatult väike vietnamlanna kääride ja kammiga ringi käib, ütles Vaido: „Aitab! Stop! Mari, lõika ise!“ ning Mari pidi pooleli jätma oma maniküüri ja pediküüri ning läks lõikas ise Vaido juukseid. Salongi 4 töötajat kogunesid ümber Mari ja vahtisid, kuidas Mari lõikas. Meil Troimiga tuli kohe Eesti-tunne peale, kuna ammu polnud näinud kedagi salongis nii professionaalselt tegutsemas.

Eriti palju nalja sai ükspäev rannas lebotades. Järsku jooksis meie juurde väike armas tüdruk ja vehkis erutunult kätega, näidates aina näpuga Vaido poole. Me ei saanud midagi aru, mis nüüd siis juhtus. Tüdruk aga itsitas ja punastas ning palus luba pilti teha. No tegime siis pilti. Eriti tahtis ta fotot ainult koos Vaidoga. Mõne aja pärast ilmus puude tagant välja terve perekond ning nii ema, isa kui teised õed-vennad trügisid ja sabistasid, et ainult saaks koos Vaidoga pilti teha. Pärast tänasid ette ja taha. Me jäime peale seda tsirkust üsna hämmeldunult teineteisele otsa vahtima, et no mida asja nüüd toimus. Okei, Vaido on kena blond põhjamaa-mees, aga selliseid liigub Nha Trangis ju küllaldaselt. Oletasime, et järelikult arvasid nad, et Vaido on mingi kuulus laulja või näitleja või siis meenutab nii tugevalt kedagi.

Võiks veel kirjutada, kuidas üks Ana Mandara mees mulle uut kodu hakkas otsima. Lihtsalt üks päev hakkas minuga rääkima, et äkki ma tahaksin uude kohta kolida ja et tal sõber just ehitas uue kortermaja kesklinna. Nojah, rääkisime ja arutasime ja lõpuks leppisime temaga kokkusaamise, et minna paari kohta vaatama. Troim ja Vaido läksid saun/jacuzzi/massage klubisse ning meie Mariga kortereid vaatama. Kutt ehmatas algul ära, et ma üksi polnud, ning käskis meil jala kohale tulla, poole tee peal aga vaatas vist, et päris lahe oleks kahe blondiga ringi sõita ning võttis meid oma rolleri peale. Midagi uut ta mulle ei näidanud. Käisime kõikides nendes kohtades, mida me Troimiga juba uudistanud olime, aga no nii naljakas oli, et mängisime kaasa. Mari võttis üldse juhtimise üle ja seletas, mis hinda me oleme nõus maksma, mis asukoht peab olema, mitu tuba, kuidas aknad paigutatud jne jne. Mul oli lihtsalt lõbus. Mari hakkas sellele Ana Mandara kutile meeldima ja too küsis muuhulgas Mari vanust ning kutsus meid välja sööma…. . Tahtis meid aina uutesse kohtadesse viia. Meie ütlesime, et ära vii meid vaatama kortereid või maju, mis maksavad rohkem kui 8-9 miljonit, aga ikka sattusime vaatama pisikesi butiik-stuudio-kortereid, mille kuuüür 10-12 miljonit. Häh. Lõpuks lihtsalt vabandasime end välja ning tõttasime minema. Läksime Hanoi Goldeni katuseterrassile Vaidot ja Troimi ootama.

Kuna Vaido tahtis kindlasti süüa igasuguseid erilisi loomi, keda kõiki Troim polnud nõus ise kodus küpsetama (krevette ja kala tegime küll mitmes variandis), läksime ühel õhtul ööturule. Oi, kus see oli alles söömaaeg – tänu neile saime ka meie proovida grillitud konna ja madu, lisaks ilmusid lauale krokodill, jaanalind, kammkarbid, kaheksajalg, kalmaar …. Ei mäletagi, kas veel midagi J Konn oli üllatuslikult maitsev, tegelikult ka, võib-olla isegi natuke parem kui kana, madu seevastu oli täiesti mõttetu, seal polnudki suurt midagi muud peale naha ja selgroo.

Enne ärasõitu käisime veel Jane´i ja Mark´i katusel grillimas ning järgmisel päeval lendasid minema Vaido ja Mari ning ülejärgmisel päeval meie. Pakkisime kõik oma asjad köögis ja magamistoas kastidesse, ostsime kaasa mitu kilo kingitusi ning lendasime nelja lennu ja 30 tunniga Eestisse. Enne veel saatis Troim Choule sms-i, et paluks korteris meie äraolekul remont teha. Kaks kuud hiljem oma Nha Trangi kodu uksest sisse astudes ootaski meid ees ilusate valgete seintega puhas kodu. Nii armas neist! Magamistoa laetiivikuga on nad ka midagi teinud – see ei ragise enam ning kööki kraanikausi juurde on paigaldatud tihendid. Kahjuks ei saa kõik ikka liiga hästi ka olla ja kõige selle ilu hinnaks said kaks Troimi särki, mis on mingi arusaamatu asjaga ära määritud ja siis tagasi kappi pandud!!!!!