Eesti ja juunikuu 2014.a.

Pildid on siin.

Ostsin endale just nurga pealt kuttide käest topsitäie suhkruroomahla ja tulin koju kirjutama. Hetkel (kell on 12:30) on kõige kuumem aeg päevast ja ma olin isegi natuke üllatunud, et need mahlapoisid kuskil laua all ei maganud, vaid täitsa erksad olid. Enamasti on nii, et kui astud mõnda väiksesse elumaja-kõike-müüv-pood-kohvikusse lõuna ajal sisse, märkad hämaruses vaid põõnavaid tegelasi, kes ei viitsi absull end püsti ajada ega sulle midagi müüa. Ja nad ei tõusegi püsti, heal juhul vibutavad käega, et mine ära ja tule tunni pärast tagasi. Point on selles, et kõik vähegi normaalsed inimesed veedavad need paar tundi päevast võimaluse korral toas, mitte õues. Meil on toas nt 32,5 kraadi, aga kuna laetiivik töötab, tundub mõnus jahe olemine J

Turistid on muidugi teine asi, neil lihtsalt pole muud valikut, puhkus ikkagi ju. Pea iga päev vaatame Troimiga, kuidas venelased rannas end praevad. Mulle tundub see jõhker, kuna siinne päike on väga intensiivne ja niimoodi lauspäikese käes käed-jalad laiali lamada on ikka väga kurnav – nii nahale kui ka ajule. Ma ei kujuta ette, kui uimane tunne pärast paaritunnist kannatamist olla võib :D Noja venelased trimpavad päevitamise kõrvale ju punast veini või rummi/viskit coca-colaga!

Kirjutada tahan aga hoopis juunist ja juulist. Ma igatsesin Eesti ja oma perekonna järele kevadel ikka juba väga hullusti ning nii ootasin seda reisi. Eestisse-jõudmine võttis aega 30 tundi ning 4 lendu, aga koju saabudes oli väsimus kadunud. Ma ei tea, mul oli igatahes megamõnus tunne jälle Eestis olla. Tallinn!

Koju olid ema ja isa ostnud meile kõiki neid asju, mida eelnevalt palunud olime ning Troim kühveldas endale kohe sisse kartuliputru ja sülti ning mina lumekrabi; pärast asjade lahtipakkimist võtsin lahti värske Anne&Stiili! Oli reede, nii et õhtul sõitsime kohe kolmeks päevaks Noarootsi. Alguse vaimustus oli suur – no ma olin ju nii kaua eemal olnud igasugu Eesti headest asjadest – SIIDER jne! Toidupoes oleks tahtnud kohe kõiki asju osta.

Kahjuks oli juuni algul üsna kehv ilm ning Troim kannatas päris hullusti. Tennised ja sokid ei istunud meil kummalgi jalas. Varbad hakkasid lihtsalt valutama. Lisaks polnud me harjunud end nii paksult kogu aeg riidesse toppima, nii et Troim ja Lucca istusid esimesed kolm päeva saunas. Ma ei liialda -  just nii see oligi. Troim käis väljas ainult söömiseks ja uue õlle võtmiseks. Aa, natuke tööd tegi ta ka – nimelt teritas isa käiaga mingeid aiakääre, aga käi ei töötanud hästi ning järgmisel nädalal sõitsime Troimiga Lasnamäe ja Mustamäe vahet ühest tööriistapoest teise ja ostsime lõpuks isale uue ja korraliku käia. Eriti armas, et Troimil selline mõte tuli.

Kõiki tegemisi ma siia ükshaaval kirja panema ei hakka, aga me tegime ja käisime tõesti palju. Polegi ju sellist kahte kuud Eestis alates kooliajast olnud, et tööl ei käi ja nädalapäevadel vahet ei ole. Ausalt öeldes on see üsna ohtlik, kuna sugulasi ja sõpru, keda külastada oli kuidagi nii palju ja igal pool ja kogu aeg oli ikka mingi siider ja õlu ja lookas laud. Pole ime, et Vietnamisse tagasi saabusime mitu kilo raskematena. Eesti oleks nagu hea koht töötamiseks ja siis aeg-ajalt sõpradega kokkusaamiseks, aga selline intensiivne trill ja trall oli natuke ebanormaalne. Ei tasu valesti aru saada – ma ei kurda üldse! Minu jaoks olid need kaks kuud lihtsalt superägedad. Enamik inimesi võtsid meid väga soojalt vastu ja meil oli tihti lausa piinlik, et meid nii võrratult armsalt koheldakse.

Alguses oli nt selline programm: esmaspäeval saime kokku Eva-Lotte ja Eeviga, teisipäeval šoppasin nii Troimi kui emaga, kolmapäeval Poome ja Bertaga pikk jalutuskäik Kalamajas ja linna peal, mille jooksul istusime kokku 7-s baaris ja olime lõpuks juba arvestatava koguse alkoholi ära tarbinud pluss arvestatava koguse raha kaardi pealt maha tõmmanud, järgmisel päeval sõitsime Patikale Kikaste juurde, kus oli saun ja pidu tomatisupi ja grilljuustuga, siis reedel Katsi megasuur sünnipäev, kust me mingil põhjusel jala keset ööd koju kõmpisime (kokku kõndisime vist peaaegu tund aega), laupäeval sõitsime Paidesse minu tädipoja sünnipäevale ja samal õhtul olime kutsutud Ladva ja Ruthi juurde, kes võõrustasid meid tatrasalati ja makrapulkadega (nad ikka nii hästi tunnevad meid! J). Pühapäeval käisin mina ainult Kalevis taastumas, aga Troim sai veel paariks tunniks ühe sõbraga kokku.

Kõige õnnelikumad olid meid nähes küll arvatavasti sugulased. Nii minu vanemad kui Troimi tädi tegid meie jaoks kõik ette-taha ära. Aivi ja Villa arvasid isegi, et meile tuleks korraldada väiksed jõulud, kuna meil need juba kaks aastat vahele on jäänud. Niisiis ühel järjekordsel õhtul Meegomäel panime pähe päkapikumütsid ja sõime hapukapsast verivorstidega, kui äkki ulatati meile ümbrik. Jõulukingitus! Ööbimisega pakett Kubija Spa-s! No mida veel. Me olime täiega üllatunud ja väga tänulikud. Verivorstidega oli aga ka naljakas lugu. Nad plaanisidki meile õhtuks üllatust teha ja Villa sõitis hommikul läbi kõik suuremad ja väiksemad Võru kauplused, otsides verivorste, aga no mitte kuskil polnud. Selveris jäi tal käimata ning nii helistas Aivi oma tuttavale, kes tolles poes töötab. See siis käis ja otsis Selveri vorstileti läbi ning leidis kaks viimast pakki Rakvere verivorste! Aivi käskis tal need kohe kõrvale panna, et õhtul tullakse läbi ja ostetakse ära. Hiljem Aivi helistas meile, kuna me olime just Võrus, ja ütles, et minge nüüd Selverist läbi ja öelge lihaleti-tädidele parool „Marek ja verivorstid“ ja saate kraami kätte. Õhtul siis vaatasime jalgpalli ja pidasime jõule ning oi, kus need olid head vorstid. Aivi ja Villa sõid ja kiitsid ise ka ning olid üllatunud, et need nii maitsvad on, kusjuures need olid täiesti tavalised, klassikalised. Ei mingid ekstrapeenikesed või ma-ei-tea, mis imelisanditega.

Meegomäel veetsime üldse pea nädal aega, käies vahepeal nii Võrus, Kündjal kui Laugal ning pidevalt käisid Aivi juures külas meid vaatamas igasugu erinevad inimesed. Me arvasime küll lõpuks, et neil peab meist ammu kõrini olema, aga noh, nad on vist harjunud ka ja Troimil on lihtsalt maailma kõige parem ja toredam tädi, kelle juures lihtsalt on hea olla. Troimi ema oli Itaaliast paariks kuuks Eestisse tulnud, nii et saime ka tema ja Francoga natuke koos olla. Troimi ema muidugi poputas meid ka – keetis Troimile tema lemmikasja keelt, tegi soolaube ja kõrvitsasuppi. Ohh, no ja vanaema Helju juures käisime ka. Troimi vanaema on müstiline vanaproua. Ise on üle 80, aga nii eluenergiat täis, positiivne, naljakas ja äge, et uskumatu. Ta kogu aeg teeb midagi, kaevab, istutab, rohib, korjab, heegeldab, teeb süüa jne. Ja ise näeb ta megahea välja, moodne ka veel. Aivi juures külas olles kandis ta näiteks teksapükse ja väikse kontsaga kingi! Igatahes Helju arvas, et ta peab meile vaestele vietnamlastele liha ka söögiks andma ja nii me üheks lõunaks läksime koos Kellyga tema poole.

Üldiselt toimus seal kogu aeg üks pidu ja pillerkaar. Jalgpall ja saun ja õlu. Väga tore oli näha lahedaid võru sõpru, jalutada Tamula ääres, käia ära isegi Võru muuseumis ja kuulda, kes on vahepeal rasedaks jäänud. Neid raseduseuudiseid oli päris palju!

Tol õhtul, kui me Kubijas olime ning erinevates saunades ja basseinides mõnulesime, hakkas õues rahet sadama. Noh, et nii jõulud, kui keset juunit jõulud olla saavad. Kubija-spa oli muidugi ilus, uus ja puhas, aga no nii imepisike ja läbi mõtlemata. Saunad olid okeid, aga basseinid täiesti mõttetud – mitu väikest veesilma, mis mõeldud üksnes istumiseks. Üks oli umbes 10-meetrine, aga nii kitsas nagu vann. Me oleme Troimiga nii palju erinevates spa-des käinud, et on välja kujunenud juba teatud arusaam, mis heas spa-s kindlasti olema peab ja mille peale pole vajadust raha kulutada.

Märkamatult oligi kätte jõudnud Jaanipäev. Troim võttis Võrust oma isa peale ja sõitis Tallinnasse. Enne Einbyt käisime veel minu onupoja koolilõpetamisel. Tema mõlemad vanemad elavad välismaal, nii et minu meelest oli väga tore, et tema lõpetamisele ilmus kohale selline ebatavaline kamp – mina, isa, ema, Troim ja Troimi isa. Ja siis hakkasid pihta Jaanipäevad, mis sel aastal kestsid teatavasti 4 päeva. Einbys oli koos naljakas kamp ja meil oli kõigil väga tore. Mis siis, et õues oli ainult 14 kraadi sooja. Saun oli ju kuum kogu aeg. Päris Jaanipäev oli pealegi väga ilus, päike paistis ja taevas oli selge.

Mõni päev pärast Jaanipäeva pakkisime aga kotid ja lendasime Inglismaale – mina, minu ema ja isa, Troim ning Troimi isa. Oi, seda reisi olime ka juba ammu-ammu planeerima hakanud. Kokku olime Inglismaal 10 päeva ja sellest kujunes väga lahe reis. Minu meelest nägime ja tegime väga palju, kusjuures väga mõistliku kulutamisega.