Haisuvideod

Me siin tegeleme igasuguste asjadega, eks. Nüüd viimase aja hitt on hapukapsas, mis Troimil imehästi välja tuleb. Esimesed korrad mässas ta mingi riidega, aga tegelikult pole mingit nartsu kapsale vaja, tuleb ainult kõvasti nüpeldada ja siis palju raskust peale panna. Laimi mahla ja soola peab ka lisama ning siis ongi kõik. Nelja päevaga on juba hea, aga nädala pärast on veel parem. Nüüd seisab meil hapukapsapott kogu aeg nurgas ja ajab oma iseloomulikku lõhna välja :), aga pole üldse hull, ainult vahetevahel on õrnalt seda tunda. Kui koristaja tuleb, peidame kapsa riidekappi. Nad muidu niikuinii juba vaatavad imelikult, mis kummaliste asjadega me siin tegeleme. 

Ja pärast saab hapukapsaborši teha!

Eile pidime õllejooksule puuvilju viima ning mõtlesime osta ananassi ja jackfruit´i (eee, eesti keeles peaks olema leivapuu). 

Selline jurakas on leivapuuvili ehk jackfruit. 

Ananassiga oli lihtne, aga seejärel sõitsime hiigelpuuviljade taga istuva tädi juurde. Rääkisime tähtsalt pool juttu vietnami keeles, uurisime viljasid eest ja tagant. Osa oli pooleks või veeranditeks lõigatud, mistõttu teadsime täpselt, et see ongi see õige asi, mida meil vaja on. Kõrval olid lahti lõikamata isendid ning Troim arvas, et ostame ikka terve puuvilja, kuna nii on hügieenilisem. Ma vaatasin, et huvitav, miks leivapuuvilja koor on suhteliselt sile, aga sellel tervel junnil seal kõrval on nii kõvad okkad nagu siilil. Troim leidis, et ju on sellel lahti lõigatud tüübil okkad maha lihvitud. No võib-olla. 

meie ostsime turult sellise vilja

Meie kauplemist jälgis kõrvalt üks keskealine vene paarike, kes ka hirmsasti midagi uut proovida tahtis. Troim siis seletas, et see on väga hea  puuvili, selline magus, aga omapärane, proovige kindlasti. Venkud olid väga skeptilised, aga näha oli, et tegelikult huvitatud. Niisiis, meie ostsime oma ogaliku ära ja sõitsime minema. Nägin veel, kuidas nimetatud paarike ka meie järgi ikka terve junni välja valis ja selle eest maksma asus. Meie maksime 4 eurot selle juraka eest ning olime väga põnevil, kuidas seda ise kodus raiuma ja puhastama hakkame. Tulemus oli selline:

Ehk, et olime ostnud hoopis duriani. Durian on kuulus haisuvili, mille sisemus on nagu kollane ahviaju ja mis maitseb väga, väga läägelt. Tekstuur on nagu pehme või ja paljudele see meeldib väga. Näiteks Dave just ükspäev rääkis, kui head värsket duriani neil töö juures pakuti. Meile Troimiga oli juba see lõhn vastuvõetamatu, aga maitsesime siiski väikse tükikese, kuna koju oli ta juba ju tassitud. Selle imalmagusa maitse peale pidi aga kohe paar marineeritud tomatit sööma! Edasi ei osanud me temaga kahjuks muud teha kui toidukilesse pakkida ja alla turvamehele viia. Kindlasti oleks see õllejooksul vietnamlastele väga meeldinud, aga no me tõesti ei tahtnud pakkuda asja, mis meile endile üldse ei meeldi.