Eesti juulis 2014

Pildid siin!

Täna, täpselt 2 aastat tagasi kolisime siia Lavu 2 korterisse, nii et juba 2 aastat oleme seda pesa oma koduks nimetanud. Tol hetkel ei osanud küll arvata, et siia nii kauaks pidama jääme. Kõigile, kes küsisid, kaua me Nha Trangis olla kavatseme, vastasime lihtsalt: „no mingi kaks aastat“ ….. nüüd on see aeg möödas, aga äramineku plaane meil veel pole. Oleme käinud vaatamas teisi kortereid ja maju, aga praegune elukoht tundub parim, mis selle hinna eest saada on. Natuke avaramad ja kõrgematel korrustel asuvad korterid on juba 200 eurot kallimad ning Vietnami stiilis majad on lihtsalt jubedad. See on muidugi minu subjektiivne arvamus – kõik need 90 miljonit inimest elavad põhimõtteliselt ühesugustes majades ja on väga rahul J Minu jaoks on motika elutoas hoidmine, mürkrohelist värvi seinad, raske ja massiivne puidust mööbel (diivanid, tugitoolid) ja laste-riidekapi-suurused vetsud lihtsalt koledad. Meil oleks veel võimalus kolida uude elamurajooni, kus võiks täiesti uhiuues korteris elada odavama raha eest, kuid siis oleksime rannast ja kesklinnast umbes 3-4 km kaugusel ja nii tunneks end väga isoleerituna.

Nii et palju õnne meile ja meie armsale korterile – 2 aastat juba!

Hommik Tallinnas meie Mustamäe korteri köögist (kellaaeg on vale. fotikas näitab Vietnami aega, Tallinnas oli kell 6:50)

Aga Eesti suvi peale Inglismaa-reisi oli fantastiline. Ilm läks heaks ja saime veel nautida kõike mõnusat, mida see Põhjamaa juulikuu pakkus.

Jantsi ja Tartsiga

Käisime igasugu üritustel ja nautisime veel kodumaa hõrgutisi ….. Eriti tore oli kohtuda oma onude ja nende perekondadega ning oma vanaema-vanaisaga. Paar korda käisime ka Kätlini ja Muki juures, kus muuhulgas kohtusime veel hulga inimestega, kes üle Eesti või siis ka üle Atlandi ookeani kokku olid lennanud.

Katrin, Eevi, Kätlin, Pillekas ja mina

Uued plaanid hüppasid kogu aeg iseenesest peale ja kuna meil ju nädalapäevadel vahet polnud, oli selline spontaansus väga lahe. Korra sattusime ka Hiiumaale ning kuna auto olime jätnud Rohuküla sadamasse ning buss Kärdlasse oleks Heltermaalt läinud alles 1,5 h pärast, hakkasime hääletama. Juba 3-4 minutiga võeti meid peale. Veetsime eriti toreda tunnikese koos muheda tüübiga, kellega koos tegime isegi Hiiumaa Selveris toidu-joogi-ostmispeatuse. Õnneks olin praamist võtnud ajalehe, kus vahel ka Hiiumaa kaart, nii et oskasin enam-vähem näidata, kuhu meil vaja minna on. Lahke Hiiumaa mees pani meid maha teeristil, mis asus 3 km kaugusel sihtkohast. Istusime siis natuke Troimiga tee ääres ja trimpasime, kui äkitselt peatus meie kõrval suur BMW ja selle roolis olnud Ruthi isa teatas karmilt, et ta oli just politseilt saanud teate, et kogu meie siider ja õlu tuleb konfiskeerida J

Veetsime siis ühe öö täpselt mere kaldal ilma elektrita kämpingumajades, kuhu oli kokku tulnud lõbus kamp inimesi, kellest mõnda polnud ma juba mitu-mitu aastat näinud. Kuigi olime suurte männipuude all varjus, puhus merelt nii kõva tuul, et paljud jalutasid talvejopedega ringi. Meil selliseid riideid muidugi polnud ning Troim istus terve õhtu toas, kus siis erinevad inimesed talle vaheldumisi seltsiks käisid. Ruthi ema ja isa, Ruth ja Ladva olid nii külalislahked ja toredad, et meil tekkis tõeliselt soe tunne sisse. Kuidas saab keegi kogu aeg nii rõõmus ja armas olla. Ruthi isa suitsuahvenad ja šašlõkk olid minu jaoks midagi täiesti enneolematut. Tõelised delikatessid.

Järgmistel nädalatel veetsime palju aega Noarootsis Einbys, mis on meie maakodu olnud juba 20 aastat! Uskumatu, kui vana ma juba olen! No igatahes, 16. juulil saabus meile külla delegatsioon Võrust. Järgnesid meganaljakad päevad ja ööd. Troimi tädi Aivi oma suure perekonnaga on eriti positiivne seltskond. Kokku oli meid 9 täiskasvanut ja 3 last. Käisime mere ääres, saunas, tegime lõket, võistlesime kummikuviskamises, korjasime seeni, mängisime petanque´i ja sõitsime autodega Noarootsis ringi. Tänu sellele, et me nendele tuuri tegime, avastasime ka isaga ise, mis ümbruskonnas muutunud ja mis uut on. Külastasime Ramsit, Österby sadamat, Noarootsi kõrtsi (kus Villa, Innar ja Olla tegid poksikotimängus uued rekordid ehk siis enne oli seal rekordiks mingi 824, aga Villa pani ette numbri 999 J), Dirhami sadamat (kuhu on eriti armas ja mõnus terrassikohvik rajatud, aga õnneks kauplus koos meie vana hea poepidajaga on ikka sama) ja Roostat. Ohh, kui mõnus päev see oli ja ma naersin pidevalt kõht kõveras. Eriti haige on muidu naerda ise autoroolis olles. Roostal rentisid Innar ja Villa kaks suurt surfilauda ja käisime nendega mere peal sõitmas. Nii püstiasendis kui istudes. Surfilaua pealt on teadupärast väga lihtne vette kukkuda, nii et esimeste kordadega, kui Innar ja Villa üle pea käisid, libisesid neilt eest ära ka päikseprillid. Villal polnud sest kaotusest suurt lugu, kuna tema prillid olevat olnud odavad koopiad, Innaril seevastu olid mingid 350-eurised originaalid. Triinule ei andnud rahu, et need prillid niisama mere põhja jäävad ning nii käisid nad koos Innariga mööda kaldaäärt edasi-tagasi, olles lõpuks pea rinnuni vees…… ja nad leidsid need prillid! Milline vedamine!

Nende päevade jooksul sõime kilode viisi värskelt ahjust tulnud suitsulesta ja soolakurki! Suitsulesta tellimine oli muidugi lihtne – tasus ainult helistada Madisele või Laurile ja küsida, mis kell kala ahjust välja tuleb, ning siis 11 km kaugusele kohale sõita. Kahjuks delivery-teenust nad ei pakkunud. Troim küsis selle ka järgi.

Troim ja isa kontrollivad rehve

Minu jaoks oli super muidugi veel asjaolu, et merevesi oli läinud piisavalt soojaks ning sain rahulikult igal hommikul ujumas käia. Kolmandal päeval ei jaksanud Olla enam niisama passida ja õlut libistada ning tankis ära isa murutrimmeri, tõmbas jalga kummikud, pani ette kaitseprillid ning läks mere äärde viivat teed niitma! Me kõik olime muidugi totaalselt hämmingus, sest õues oli ikka päris palav ja lisaks lendas ringi suures koguses parme. Aga no Olla on lahe. Ta pidi paar korda koju tagasi jalutama, kuna bensiin sai otsa ja mingi jubin läks katki, aga kõndis ikka jälle tagasi ning lõpuks oli tal niidetud suur, uhke lai tee, mida mööda oli eriti mõnus mere äärde minna. Varasematel aastatel olid meie naabril lehmad, kes mereäärse ala alati korralikult puhtaks sõid, aga nüüd kasvab seal kõrge rohi, kuna peale meie sealt keegi randa ei lähe. Igatahes olime kõik Ollale väga tänulikud. Ma näiteks isegi mitte ei teadnud, et mu isal trimmer on! Mainin igaks juhuks, et selle päeva õhtusöögi tegi Troim – keedetud tatar ja kukeseenekaste. Troimi arust enam paremaks minna ei saanud.

Roosta

Kui võrukad olid pärast mitmepäevast trallimist kodu poole sõitnud, läksime ema ja isaga Haapsallu ning sattusime juhuslikult American Beauty Car Show´le. Väga huvitav kogemus jällegi. Kogu armas kuurortlinnake oli täis uhkeid ja veel uhkemaid autosid. Mulle need ameeriklased üldiselt ei meeldi, aga kogu seda kirjut seltskonda ja tuunitud autosid oli väga lahe vaadata. Enamik olid muidugi soomlased, aga no see melu, mis terves linnas valitses, oli äge. Emaga käisime ka Suvorovi tänava naiste näitusel, kus olid välja pandud naiste riided, alates aluspesust kuni mantliteni, mis olid leitud ühest Haapsalu maja pööningult. Pärinesid need riided umbes aastatest 1870 kuni 20. sajandi algusaastateni (või midagi sellist) ja olid märkimisväärsed seetõttu, et olid nii hästi säilinud. Seal majas oli aastate jooksul elanud mitmeid perekondi, kes olid oma kortereid ümber ehitanud, sisse-välja kolinud jne, kuid millegipärast polnud mitte keegi revideerinud pööningut, kus asusid need haruldased riided, mis olid kokku pakitud ja kohvritesse paigutatud juba aastakümneid tagasi! Huvitav, väga huvitav näitus. Galeriitädid tahtsid kangesti kõikide asjade kohta meile rääkida ja selgitusi jagada, aga mu emal tõmbab kohe bloki ette, kui keegi liiga pealetükkivalt midagi seletama hakkab, nii et ta tõmbus pigem eemale. Mina olen juba harjunud ja pigem nautisin seda, et keegi mu tähelepanu huvitavamatele faktidele ja objektidele juhtis. Ise ei jõua ju niikuinii kunagi kõiki muuseumi tekste läbi lugeda, nii et minu meelest oli tore, et kenad heegeldatud kübaratega prouad rõõmsameelselt mulle Haapsalu ajaloost rääkisid. Pealegi olid nad mulle enne komplimendi teinud – kui pileteid ostsime, küsisid nad kohe, et „1 täiskasvanud ja 1 üliõpilane, jah?“. No mida J Väga meeldiv, et ma mõne arvates alles üliõpilase moodi välja näen.

Õhtul saabusid külla Jants, Karin, Aleks, Emily ja Karini ema. Külalistest puudust ei olnud.

Enne Vietnamisse naasmist tiirutasime veel natuke siin-seal ringi ja ühe ootamatult tore õhtu veetsime Tallinnas Kultuurikilomeetri alguses mere ääres, kus oli väike piknik koos Kristo ja Marisega. Ilusad inimesed. Nii seest kui väljast. Kajakaid oli ka palju. Selliseid suuri linde Vietnamis (enam) pole. Siia on ainult varblased alles jäänud.

Juulikuu viimastel päevadel sõitsime veel külla Triinule, Kerstile ja Aarele. Nad olid jälle muidugi mingid hüper-supersöögid valmistanud. Kohtusime taaskord Harri Aleksanderiga – nüüd siis Eestis. Ma loodan, et me hakkame talle meelde ka jääma. Triin pakkus meile ka oma pulmatorti, mis siis, et pulm oli juba 2 nädalat tagasi olnud, aga see tummine puuviljakeeks ongi selline, mis säilib vist vähemalt aasta. Kombe kohaselt peavad kõik sõbrad-tuttavad pulmatordist tükikese sööma, siis toob see vastabiellunutele õnne. Oli üks väga magus suutäis igatahes J

Troim ja särav Kätlin :) Derži arbuzõ!

Mähel

minu supervanaema ja supervanaisa ning superisa ka muidugi :)

Tallinna Lennujaam

Vahetult enne ärasõitu käisid meil külas veel Edgar, Mariska ja Sirts ning siis, järgmisel päeval põrutasimegi tagasi. Troimi isa sõitis veel ekstra bussiga Tallinnasse, et meid lennujaamas ära saata. Kui armas temast. Minule suureks üllatuseks ilmusid lennujaama veel ka Jaanus, Kätlin, Muki, Iris ja Bruno! No lisaks minu emale ja isale. See kõik oli nii liigutav, et ma muidugi hakkasin nutma ja läksin lennukisse pisarad silmad. Ema õnneks ei nutnud, muidu oleks veel kurvem olnud. Ta ütles ainult, et ma olen nagu mu vanaema Silvi, kellele alati härdusest pisarad silma tulevad. See on minu meelest naljakas, aga olen tähele pannud, et olen jah nagu vanaema. Ma lihtsalt ei suuda. Kui on vähegi emotsionaalsem hetk, on kohe silmad märjad. See on samamoodi nii raamatut lugedes kui filme vaadates. Ma arvan, et olen suht ainus inimene, kes nuttis, lugedes Kaur Kenderi raamatut „Kuidas saada isaks“.

Ok, aga siis jah…….. off we went …. .

Saigonis olime ühe öö Madam Cuc´i hotellis (vist juba viiendat korda) ning see armas tüdruk, kes on seal omanik-administraator-korraldaja tundis meid jälle kohe ära ning oskas peast öelda, millal me viimati kohtusime. Hämmastav. Ta muidugi oli ka vahepeal juba mingi valge kutiga abiellunud J No ei imestanud väga ….. aga ta näitas meile oma pulmapilte ja õnneks pole tema peigmess mingi 60-aastane paks habetunud päss, vaid kena noor peenike Oxfordist pärit ärimees.

Saigoni lennujaam

Madam Cuc. Kõige armsam hotellipidaja, kes hoolib kõikidest oma klientidest! Alati hurjutab Troimiga, et too liiga palju õlut joob. Ütleb, et hommikuti peab mahla jooma.