Inglismaa, 2014.a. suvi

27. juuni kuni 07. juuli 2014.

PILDID ON SIIN

Sel suvel võtsime ette ühe väga erilise reisi –tuur Inglismaal koos minu ema ja isa, Troimi ja Troimi isaga. Me oleme eelnevalt päris mitmeid kordi aega koos veetnud, sealhulgas Vietnamis, nii et polnud karta mingeid suuremaid iseloomu- või tujudedraamasid. Ikkagi oma perekond.

Idee Inglismaale minna tuli Troimilt ja reisi üldplaani panin kokku mina. Vanemad olid niikuinii nõus, nii et asusin detaile paika panema. Kuupäevad, lennupiletid, kindlustus, majutus, marsruut, vaatamisväärsused, kokkusaamised, transport jmt asjad uurisin kõik välja. Ma täiega nautisin seda, mulle nii meeldib taolisi ettevalmistusi teha. Ainus mure oli, et kas teistele ka minu plaanid meeldivad, kuid tundus, et neile sobib kõik, mis mina välja valin. Natuke muidugi konsulteerisime, et liiga palju muuseume ei oleks ning liiga palju autoga ringi sõitmist, aga suures plaanis olid mul vabad käed.

Alustuseks veetsime 4 päeva Londonis.

Esimene päev venis väga pikaks, kuna peale kolmetunnist lendu ja passimisi lennujaamades võttis teekond Gatwickist East-Londonisse Shoreditchi jaama veel kolm tundi aega. Seejärel tuli üles leida Airbnb.com kaudu juba jaanuaris broneeritud korter. Omanikuga me kokku ei saanudki ja suhtlesime üksnes e-mailide ja sms-idega. Pidime minema ühte väiksesse kiosk-poodi ja ütlema sealsele müüjale aadressi, kuhu meil vaja minna. Seepeale noogutas suurte läbitungivate silmadega umbes 40-aastane india mees arusaava näoga ning asus sobrama letialuses sahtlis. Tuhnis seal natuke liiga kaua, igatahes hakkasid minu vanemad juba närviliseks muutuma, aga lõpuks siiski ulatas mulle suure valge ümbriku võtmetega. Selline süsteem siis korteri võtmete kättesaamiseks. Nüüd aktiveerisime oma sisemised ja elektroonilised GPS-id ning pärast siksakitamist vaiksetel tänavatel jõudsime oma Londoni koju.

Ajavahe, uus linn ja seiklemine, tühi kõht ja väsimus. Õhtusööki sõime alles peale kella 22 lähedalasuvas India restoranis, mis kahjuks osutus pettumuseks. Teenindus, toidud ja hinnad tekitasid kõik masendust J Edaspidi lubasime targemad olla ja pigem ise kodus süüa teha.

East-London oli lahe piirkond. Tegelikult asus see kesklinnale piisavalt lähedal, nii et paar korda kõndisime seda vahemaad ka jala, kuigi enamasti kasutasime siiski metrood. Oma korteris elamisel oli tohutult plusse. Esiteks muidugi hind (niimoodi tuleb tunduvalt odavam kui hotellis elades), teiseks saime koos hommikuti ja õhtuti aega veeta ja plaane teha, kolmandaks oli meil oma köök, mis tähendas, et igaüks sai süüa just seda, mis talle meeldis ning hommikuti sai teha nii mitu kohvi kui tahtis, neljandaks oli meil ka kõvasti rohkem ruumi (ma pole Londonis hotellis elanud, kuid kuulduste ja piltide järgi olen aru saanud, et hotellitoad on Inglismaal reeglina pisi-pisikesed) ja viiendaks saime näha erinevaid Inglismaa kodusid ning tavalisi inimesi, mitte ainult hotellikliente.

Ilm oli londonlik ehk siis väga muutlik. See, mis hommikul aknast paistis, ei tähendanud absoluutselt mitte midagi. Pidevalt olime valesti riides, kuigi peaks ju nagu olema Eesti ilmaga harjunud. Tegelikult oli temperatuur ringi kõndimiseks ideaalne, ainult vahepeal saime natuke vihma.

Kõndisime nende nelja päeva jooksul tõesti palju, aga tempo oli mõõdukas. Me ei tormanud paaniliselt ühest muuseumist teise, vaid nautisime ka niisama parkides jalutamist, inimeste vaatamist ja muidugi õlu ja siidri joomist. Siidrivalik on kahtlemata Inglismaal omaette teema, ütleme nii, et minu jaoks ikka superriik J Üllatus tabas mind ühes orgaaniliste kaupade poes

Lühidalt ja pigem endale – esimesel päeval kõndisime läbi East Londoni ja London City, üle London Bridge´i London Eye juurde, kus saime kokku Katuga. Teel sinna nägime Tower Bridge´i, põikasime läbi Borough Marketilt ja Tate Galleryst. Seejärel promeneerisime mööda Thames´i kallast ja istusime silla all kohvikus. See oli eriti lahe, et Katu viitsis tulla meiega paariks tunniks kokku saama. Ega tal ka lühike maa tulla polnud ja pealegi koos lapsega. Käruga majandamine pole sellises linnas, mis on täis treppe, kuigi lihtne.

Katuga möödusime Westminster Abbey´st ja suundusime St James´i parki, kus istusime mõnda aega mõnusas kohvikus, ümbritsetuna rohelistest puudest, põõsastest ja pelikanidest. Ilm oli minu meelest üsna jahe ja meil kõigil oli tunne, et võiks veel midagi seljas olla, aga Katu oli üksnes õhukese õlgu paljastava siidpluusiga ning ise ta ütles, et tal pole absoluutselt külm ja on niimoodi harjunud. Tänavapilti vaadates mõistsime seda juba isegi, et londonlastel on mingi teistmoodi nahk. Ikka enamik inimesi oli väga õhukeselt riides, sealhulgas lapsed. 

Järgmisel päeval oli minu ema sünnipäev, seega natuke pidulikum. Päike tuli ka välja. Pärast mõnusat hommikut lillede ja kingitustega sõitsime Buckinghami palee juurde. Täiesti juhuslikult sattusime sinna just vahtkonnavahetuse ajaks. Me ei planeerinud seda üldse. Lisaks oli pühapäev, nii et kogu palee ümbrus ja selle juurde suunduvad tänavad olid paksult inimesi täis. Politseinikud suunasid rahvast piirete taha ja igaüks üritas kuidagi paremat positsiooni välja võidelda, et midagigi näha. No alguse vaatasime ära. Ilusad hobused tulid ja kappasid palee ette. Seal siis hakkas midagi toimuma, aga seda küll näha polnud, kuna väravast sisse inimesi ei lubatud ja värava-äärne oli vist juba mitu tundi enne algust inimesi täis.

Jalutasime enne masse mööda Bond Streeti minema ja otse National Gallery´sse. See on minu lemmikmuuseum Londonis ja olen seal veetnud tunde ja tunde. 5 aastat tagasi käisin seal üksinda ning võisin mingit pilti pool tundi vahtida. Pealegi on nii põnev lugeda kõrvalt seletavaid tekste, mis juhivad tähelepanu erilistele detailidele ja räägivad tausta, miks kunstnik just selliseid kujundeid, motiive ja värve kasutanud on.

Troim ja Peeter käisid galerii kiirelt läbi, kuna Troim tahtis tegelikult näha ainult Van Gogh´ päevalillesid. Üks selle seeria maalidest seal ka leidus ning nägime selle suurteose ära, aga Troim on veendunud, et mitte ükski National Gallery maalidest pole originaal, et sellised maalid lihtsalt ei saa niimoodi avalikkusele eksponeeritud olla. Sissepääsupiletit ka pole või turvaväravaid, mis tähendab, et iga hull võib mingite hapete ja asjadega sisse jalutada. Ma tõesti ei tea. Tahaks siiski siiralt uskuda, et need seal ongi originaalid.

Mina oma ema ja isaga veetsin galeriis siiski rohkem aega. Imestasin isegi, et minu isa seal nii kaua olla tahtis ja tõesti huviga maale vaatas. Galerii ise on muidugi ka suurejooneline, seal on õhku ja avarust ja stiilsust.

Ega Troimil ja Peetril meid igav oodata ka polnud. Trafalgar Square National gallery ees on ideaalne koht people-watchinguks. Lisaks igasugu põnevatele karakteritele on seal ka mitmeid tänavakunstnikke ja –muusikuid.

Edasi jalutasime läbi Regents Streeti, Piccadilly Circus´e ja Oxford Streeti Hyde Park´i. ostsime kaasa pizzat, salatit, siidrit ja õlut ning nautisime eriti mõnusat väikest piknikku ja tähistasime ema sünnipäeva. Speakers´ Corneril käis ka parajasti mingi möll, aga me ei jäänud seda kuulama. Õhtuks tegi Troim kana riisiga J

Esmaspäev, 30. juuni oli viimane täispikk päev Londonis ja selle jooksul jõudsime käia St Pauli katedraalis, Millenniumi sillal, jalutada piki Thames´i põhjakallast, uudistada Covent Gardeni melu ja turgu, nautida õlut, siidrit ja veini ning viimaks veeta mitu tundi British Museumis. Sel päeval me metrood ei kasutanud, vaid panime kogu marsruudi hommikust õhtuni jala.

British Museum osutus Troimi jaoks väga põnevaks. Hoolimata sellest, et olime juba päev otsa jalgadel olnud, nii palju emotsioone endasse imenud ja vaatamata tohutule hulgale inimestele kollektsioonide vahel, suutis see muuseum meid hämmastada. Ma olin juba enne rääkinud, et see hoone on selline, kust on väga raske välja tulla. Seal on lihtsalt nii palju põnevat ajalugu! Troimile oli muidugi uskumatu, milliseid kuldehteid ja –esemeid on tehtud tuhandeid (!) aastaid tagasi. Ajal, mil polnud elektrit, tänapäevaseid tööriistu jne jne jne. ja tehti selliseid peeneid, sümmeetrilisi ja kvaliteetseid asju. Tänu Troimile oskasin ka ise neid leide teise pilguga vaadata. Igatahes oli vahepeal tunne, et Troim on minu giid selles muuseumis ja selle võrra oli veel sada korda põnevam.

Sellega olid Londoni päevad läbi ning järgmise päeva hommikul sõitsime taksoga Tower Hotelli, kust saime kätte oma auto J Isa ja Troim leppisid kokku, et ainult Troim sõidab ja isa maksab selle eest autorendi kinni. Ta lihtsalt ütles, et tõesti ei taha selles liikluses sõita. Troimil ei jäänud seega muud üle. Eks ta muidugi pelgas ka, sest vasakpoolne liiklus on tõesti natuke ajuvaba. GPS seletas õnneks väga hästi ning lisaks rääkis isa Troimile kogu aeg liiklusinfot. Londoni tänavatel me eriti tiirutama ei pidanud, kuna juba suhteliselt kergesti saime kiirtee peale ja seal polnud vasakpoolse liiklusega harjumine nii jube. Auto oli broneeritud juba Tallinnas AVIS´est ja selle firmaga võib ainult rahul olla. Kõik sujus väga hästi ning auto oli nii uus nagu oleks alles tehasest välja sõitnud. Lisaks oli see ka väga moodne nutiauto, hoides ise eesolevate autodega pikivahet, pidurdades end vajadusel täiesti nulli, suretades mootori välja ja seejärel jälle käivitades. Täiesti ise. Vahepeal Troim demonstreeris, kuidas ta võib istuda rätsepaistes, kuna jalgu sõitmiseks vaja polegi. Aga ta kohanes vasakpoolse rooliga autoga väga kiiresti ega ajanud kordagi segamini kojamehi ja aknapesukangi. Niisiis see esimene lõik London-Norwich läks hästi.

Jõudsime ainult 2 tunniga Triinu ja Alistairi juurde Norwichi. See on eriti armas linnake, mis hakkas mulle kohe esimesest silmapilgust meeldima. Mõnusad väiksed tänavad, ilusad madalad ajaloolised majad, rahulikum tempo ja vähem inimesi. Norwich on linn, milles on kõige rohkem kirikuid, kuid, mille elanikud on kõige vähem usklikud Inglismaal. Sealsetest elanikest 97% on valged, nii et igasugu kahtlaseid immigrante seal ei kohanud. Vabandust nüüd J

Kuna neid kirikuid on seal nii palju, aga no inimesed kirikutes enam eriti ei käi, on leitud nendele uhketele ja vastupidavatele ehitistele uued funktsioonid – nt ühes tegutseb juba aastaid kohalik poksiklubi ja teisest on tehtud avar antiikpood …. . Täiesti geniaalne minu meelest.

Triin ja Alistair elavad superilusas ridaelamus ja nende elamine ulatub läbi nelja korruse ning asub täpselt jõe ääres. Terrassilt avaneb suurepärane vaade rahulikule laiale jõele ning teisele kaldale, kus asuvad mõned väiksed poed ja restoranid. Triin ja Alistair kohtlesid meid eriti luksuslikult ja me olime nii hämmastunud sellisest vastuvõtust. Nad kostitasid meid eht-britilike toitudega ning Triin jalutas meiega kaks päeva mööda tohutult armast vanalinna, rääkides nii palju huvitavat selle linna kohta. Muuhulgas käisime Inglismaa suuruselt teises katedraalis, jalutasime ümber vana lossi, vaatasime sisse Assembly Hall´i ja käisime natuke poodides.  

Enne õhtusööki pakkus töölt jalgrattaga koju saabunud Alistair meile Pimms´i, mis on kohalik segujook puuviljadega. Nii põnev, et me saime nii palju Inglismaast ja selle inimestest teada ja maitsta neid päris inglaslikke asju nende oma kodus ja nende oma valmistatuna. Kurgi-kressi võileivad, praetud tomatid, verikäkk, peekon ja munapuder, oad, vorstikesed ….. jne. Pimms´ oli ka omapärane kokteil, igatahes parem kui lihtlabane bool, kuigi tundus, et see on päris kange segu J

Lisaks istusime mitmes pubis ja viimase õhtusöögi Norwichis sõime Lamb Innis, kus enamik meie seltskonnast tellis kuulsat fish&chips´i. Tookord oli meil ka Lucca pubis kaasas ning Troim testis taaskord ettekandja huumorimeelt, tellides jänesele porgandit. Tüdruk algul naeris ja pidas seda väikseks naljaks, aga kui ta juba neljandat korda meie laua juurde sattus ning taaskord sama porgandijuttu kuulis, hakkas ta vist aduma, et Troimil on tõsi taga. Igatahes, kui saabusid eelroad, asetati Lucca ette ka kausike porgandiviiludega. Ja need olid kergelt keedetud!!!!! Sellist teenindust pole kuskil olnud. Porgandit on Luccale köögist ennegi toodud, aga mitte kunagi selliselt serveerituna. Plusspunktid täiega! Ega meie seltskond polnud lihtne teenindada ja tüdruk tegi väga head tööd. Arvestades seda, et me jõime seal ära mingi tuhat õlut ja siidrit ning sõime nii palju erinevaid asju, polnudki arve kosmiline. Tallinna vanalinnas oleks igatahes rohkem läinud. Inglismaal on aru saadud, et õlu ja siider ei pea pubis maksma 5 naela.

Kaks suurepärast ööd ja päeva Norwichis veedetud, tuli Troimil taaskord rooli istuda. Õnneks nägi ta nüüd siledam välja, kuna eelmisel päeval olime leidnud pisikese meeste juuksur-habemeajamiskoha, kus kõigest 10 naela eest tehti Troimile väike spaaprotseduur. No kvaliteedi üle võiks natuke nuriseda, aga üldiselt oli ju salong armas, habemeajaja lõbus noor kutt ning kasutati professionaalseid vahendeid.

Igatahes, kallistasime Alistairi, Triinu ja väikse Harri Aleksanderiga ja istusime taas oma mõnusasse tumesinisesse Wolkswagenisse. Harriga on meil naljakas kohtumiste jada, nimelt olen teda näinud nüüdseks 3 korda ja igakord erinevas riigis – Vietnamis, Inglismaal ja Eestis. Juulikuus oli 7-kuusel poisil selja taga juba 22 lennureisi.

Norwichist sõitsime läbi Windsori ja Bathi Webbingtoni Hotelli Loxtonisse. Windsoris tegime põgusa peatuse ja jalutasime niisama lossi lähistel ringi. Piletit pidasime siiski liiga kalliks ning kuna pikk sõit oli veel ees, otsustasime, et ei hakka sisse minema, kuna selles Kuninganna Elizabeth II lemmiklossis veedaksime niikuinii minimaalselt 2 tundi. Niisiis sõitsime edasi Bathi poole.

See 60. aastal termaalvetele roomlaste poolt rajatud linn oli megaarmas ning me vaatasime seal natuke pikemalt ringi. Auto parkimine oli muidugi jälle tsirkus, sest igaüks oskas omast arust paremini õpetada, kuidas ja kuhu peaks selle seisma jätma. Ühtegi suurt parklat silma ei hakanud, nii et Troim mahutas Wolksu tänavale teiste autode vahele ritta. Õnneks taipasin tänava nime ka meelde jätta J

Bath oli tõesti ilus linn. Kõik need majad ja tänavad olid lihtsalt hämmastavad, ega muidugi niisama pole see juba aastast 1987 maailmapärandi nimistus. Vanimad ehitised on niisiis pärit n-ö roomlaste ajast, kui rajati spa´d. Roomlased lahkusid 5. sajandil ja 1090.a. tõusis Bath Wellsi järel Somerseti piiskopkonna keskuseks. Keskajal sai linn tuntuks villakaubandusega ning 16. ja 17. sajandil hakkas Bath köitma tervisevetele suunduvaid rikkaid külastajaid. 18. sajandil arenes linn moodsaks kuurortlinnaks, mille neoklassikalised ehitised sobitusid harmooniliselt Rooma termidega.

Oma esimesel Inglismaa-reisil, kui olin 12-aastane, külastasin samuti Bathi ja kuulsat Rooma Spa´d, kuid ma ei mäletanud sellest nüüdseks suurt midagi, peale selle, et see oli mulle tohutult palju muljet avaldanud. Just, et juba niii palju aega tagasi ehitati taoline hiigelkompleks, kus inimesed käisid lõõgastumas.

Seisime viiekesi Roman Bath´i piletikassa juures ning otsustasime, et selle pileti siiski ostame. Õigesti tegime. Inglismaal on väga paljud galeriid ja muuseumid tasuta, aga need, kus peab pileti ostma, on natuke ajuvabalt kallid. Teisest küljest ei ole peale vastava koha külastamist rahast kahju, kuna kõik on tehtud nii huvitavalt ja professionaalselt. Ka seal, Bathis, sai nendes vanades ehitistes ringi käia, kõikjal selgitavad tekstid, mõnes kohas ekraanid lavastatud filmidega ning reproduktsioonid, kuidas 2000 aastat tagasi sealne elu välja võis näha.

Külastus lõppes Pump Roomis, mis õiguspoolest oli kohvik, aga nii elegantne ja suurejooneline nagu mingi kuninglik restoran – väiksel laval mängis ülikonnas mees klaverit ja laudadel, külastajate taldrikutel, märkasin eriti kunstipäraseid koogikesi ja trühvlikesi. See peen kohvik tegutses spa juures juba ammu, olles spa klientidele „väike“ kehakinnitamiskoht pärast saunasid ja kuumasid vesi. Nüüd on koht lihtsalt kohvik, aga no sellises kohas oleks tahtnud isegi natuke istuda. Kahjuks ei julgenud seal aga isegi menüüd vaadata. Selle asemel astusime sisse Waitrose´i uksest ja varustasime end õhtuks väikse snäki ja joogiga.

Sõitsime veel Royal Crescent´i juurde ning imetlesime seda kaarjat majadekompleksi. Mu ema on selle kohta nii paljudest briti raamatutest lugenud, et tal oli soov see ka oma silmaga ära näha. Tänu talle saime meie ka sellest teadlikuks.

Hakkas juba hämarduma ning otsustasime „kiirelt“ selle viimase 50 km ka ära sõita. Nojah J Plaanid plaanideks. GPS juhatas meid muidugi kõige lühemat ja kiiremat teed pidi, aga see oli kitsas käänuline tee, mis kulges küngaste vahel üles-alla paremale-vasakule ning kahel pool teed olid kõrged hekid. Hekid olid need muidugi ainult selle ajani, kui me avastasime, et tegelikult on tegemist kivimüüridega, millel lihtsalt väike taimestik peal kasvab. Meil, kes me roolis polnud, oli muidugi väga huvitav! Kõik need väiksed külakesed, puud, põõsad ja vaated, mis avanesid, kui me kuhugi kõrgemale jõudsime, olid midagi sellist, mida me enne kogenud polnud. Mul on väga hea meel, et me mööda sellist maanteed sõitsime, kuna see oli tõest elamus. Troimil, vaesekesel, nii lõbus polnud, sest ta oli täiesti krambis ja kuigi kiirusepiirangud lubasid sel teel sõita 60-70 miili tunnis, oli see Troimi arvates ilmselgelt võimatu ja meie kiirus oli vist keskeltläbi 50 km/h. Meie autojuhile oli see ilmselgelt väga suur eneseületus ning kui me lõpuks oma hotelli ette keerasime ja end pärast pingelist sõitu sirutasime, värises Troimi käsi nii hullult, et õlu loksus suure kaarega purgist välja. Kokku sõitsime sel päeval 420 km! Öö Webbingtonis oli meie ainus öö hotellis selle reisi jooksul.

Minu meelest oli see väga mõnus hotell väga ilusas asukohas. Hotellis oli bassein ja saunad, mida me Troimi, isa ja Peetriga muidugi ka kasutasime. Isa ostis isegi endale uued neoonkollased püksid selleks otstarbeks. Vahelduseks oli hotellis ka hea olla ning hommikusöök oli suur ja rikkalik. Pakuti isegi viigimarju! Ainus miinus oli see, et meie sinnasaabumise õhtul oli hotelli suures saalis pulmapidu ja õnnetuseks olid meie aknad just sinnapoole, aga pidu lõppes juba enne keskööd ja uni oli rahulik.

Järgmisel päeval ei tahtnud Troim enam üldse rooli istuda, aga õnneks oli see ka tema viimane päev Inglismaa autojuhina, kuna õhtuks jõudsime juba Brightonisse.

Hommikul aga sõitsime kõigepealt Rich´s Cider Farm´i, mis asus hotellist 8 miili kaugusel. Nojah, sinna sõit oli juba suur huumor. GPS juhtis meid muidugi jälle kitsale kurvilisele põlluvaheteele. Sõitsime 5 korda üle kiirtee! Lõpuks oli juba väga naljakas, kui me taaskord kiirteed risti enda all nägime. Siidrifarmi aga jõudsime siiski kohale ning ostsime sealt siidrit (üllatus, üllatus), juustu ja piparmündikomme. See oli pisike farm ja kuna juuli alguses õunad alles valmivad, oli kõik väga vaikne. Kuuri all märkasime suuri mahlapresse jmt masinaid ning väikses muuseumis olid eksponeeritud 100 aastat vanad tööriistad koos suurendatud must-valgete fotodega. Siidrijoomine on selle piirkonna inimestele vana ja täiesti igapäevane traditsioon. Siidrit joodi nagu vett.

Õhtuks pidime jõudma Brightonisse ja sinna sõitsime läbi Stonehenge´i. Viimasest on tehtud ikka väga hull turistikas. Sissepääsumaja koos piletikassa, suure restorani ja suveniiripoodidega on moodne minimalistlik betoonist ja klaasist ehitis. Parkimisplats oli paksult busse ja autosid täis ning piletisaba oli ka korralik. Igal pool ümberringi laiusid tühjad põllud, kuid kivimürakaid polnud kuskilt näha.

Selgus, et kogu värk on kokku pandud väga kavalalt. Kõiki turiste huvitav Stonehenge asus tegelikult sissepääsu juurest umbes 1,7 km kaugusel kahe künka taga. Kaardilt lugesime, et erinevaid kivijunne on kogu piirkonnas päris palju ja see konkreetne 5 500 a vanune kiviring on ainult üks nendest, aga muidugi kõige kuulsam. 15-eurose pileti lunastanud inimesed pidid kohe seisma järgmisesse järjekorda, kuna Stonehenge´ini sõidutasid kliente elektribussid. Märkasime, et paljud suundusid aga sinnapoole jala ning otsustasime ise samamoodi teha. Vantsisime mööda pulksirget teed, mis kulges algul mäest üles ja seejärel langes taas ning alles siis hakkasime nägema Stonehenge´i kivide „katuseid“. Ise jäid nad ikkagi veel mingi lohu sisse. Stonehenge´i kivide ümber oli traataed ning enne väikest väravat üritas keegi vist mingit piletkontrolli etendada. Igatahes, kui meie sinna jõudsime, saabus parajasti ka üks turiste täis elektribuss kohale ning teised, kes tahtsid tagasi minna, olid ka kõik troppis seal ees. Nii et inimmassid liikusid edasi-tagasi ja pileteid ei viitsinud keegi vaadata. Manasime Troimi, isa ja Peetriga uudishimulike turistide ilmed ette ning jalutasime rõõmsate nägudega väravast sisse. Ema ütles, et tema igatahes sellise pettusega kaasa ei lähe ning jäi õnnetult meid ootama. Ta oleks muidugi võinud ju siis nüüd hiljem pileti osta, aga ega seal vist keegi ei olnud eriti agar müüma. Meie kõndisime ümber nende müstiliste kivide tiiru ja tegime kõvasti fotosid. Informatsioonitahvlitest saime niipalju targemaks, et siiani pole suudetud välja mõelda, miks need ringid tehtud on. Tööd ja vaeva on igatahes palju nähtud – aluspinnas on toestatud loomade ja lindude luudega ning kivimürakad ise kaaluvad 90 tonni ja on kohale veetud Lõuna-Walesist mööda merd ja Avoni jõge. Müstiline ehitis igatahes.

Brightonisse venisime mööda kiirteed. Kuskil oli avarii vist, sest vahepeal seisime 20 minutit täitsa ühe koha peal. Õhtupoolikuks jõudsime siiski kohale ning Brighton tervitas meid mõnusa päiksepaistelise ilma, meretuule ja kajakatega. Ööbimiskoht oli taaskord Airbnb.com vahendusel broneeritud ning seekord oli meie käsutuses terve maja. No maja Inglismaa mõistes on muidugi üks püstak tänavapikkuses majarivis, aga elamisel oli siiski väike eesaed ja tilluke tagahoov. Esimesel korrusel asusid elutuba ja köök koos sahvriga, teisel korrusel avar aknaga vannituba ja kaks magamistuba ning pööningule, katuse alla oli ehitatud lastetuba. See oli väga omapärane elamine. Sisustus oli vist kokku ostetud vanakraamiturgudelt ning tundus, et kuidagi huupi, sest sellele, et asjad ka kuidagi omavahel kokku klapiksid, polnud perenaine erilist tähelepanu pööranud. Köök oli aga hästi varustatud ning me võisime kasutada ka perekonna maitseainevarusid. Tundus, et nad on sealt just hetk enne meie saabumist välja läinud, kuna külmutuskapis oli palju igasugu avatud konserve jmt, s.h poolik piim, aga majas hõljus kõikjal kerge kopituselõhn, nagu poleks seal aastaid elatud. Kiskusime kohe aknad-uksed lahti ja üritasime natuke tuulutada. Ka selle omanikuga me ei kohtunud, aga võtme leidmine oli õnneks lihtsam – seekord oli see pandud maja ees olevasse puukasti rula alla! Elementaarne.

Viskasime oma kotid majja ära ning siis sõitsime kohe Brighton Marinasse, kuhu pidime oma rendiauto ära andma. See on suur mereäärne kompleks poodide, restoranide ja igasugu muude äridega, kus muuhulgas pidi asuma AVIS´e kontor. Isa suhtles oma agendiga ning tollelt saime info, et auto tuleb jätta parkimismaja 5. korrusele. Natuke imelik oli seda sinna suvalisse kohta jätta, aga no ju siis niimoodi asjad käivad. Nüüd tuli üles leida kontor, kuhu võtmed jätta. See osutus eriti keeruliseks ülesandeks. Tiirutasime poekeste vahel tükk aega, uurisime kaart ja küsisime inimeste käest. Aeg hakkas ka otsa saama, kuna oli karta, et see kontor pannakse varsti kinni. Õnneks leidsime siiski 15 min enne sulgemist selle üles ja Troim ulatas pidulikult võtmed autorendifirmas töötavale neiule. Ohhh, mis kergendus siis jälle saabus. Troim kulistas kiirelt terve 0,5 õlle sisse ja sai alles siis rahulikumalt hingama hakata.

Kesklinna jalutasime piki omapärast ja isemoodi kaunist Brightoni randa. Paremal kaldapealsel jooksid nii kaugele kui silm ulatus valged 4-5 korruselised uhked 19. sajandi algul ehitatud (elu)majad. Mõned neist on hotellid, aga enamikes asuvad rohkem kui miljon naela maksvad korterid. Meile räägiti, et üks noor pere oli ostnud endale korteri seal ookeani ääres asuvas majas, makstes selle eest pisut üle miljoni naela. Kahjuks asub aga korter keldrikorrusel, nii et mingit vaadet neil pole. Aga ikkagi! J

Rannas on liiva asemel värvilised munakivid, mistõttu rannapäevad veedetakse peenelt lamamistoolides, mitte maas rätiku peal külitades. Põhimõtteliselt keset Brightonit on paarkümmend meetrit plaažist eraldatud ka nudistidele. Ei saa aru, miks Eestis selle nudistide teema üle alati nii vaidlema minnakse. Tundub, et ülejäänud Euroopas võetakse sellist asja väga rahulikult.

Kui jõudsime Brightoni kuulsa meres asuva lõbustuspargi ja vaaterattani, saime aru, et nüüd oleme kesklinnas, mis tähendas, et koduni on u 15 minuti teekond. Õhtusöögi osas me järjekordselt kokkuleppele ei jõudnud, aga pärast vaidlemisi ja solvumisi katsime endile tegelikult ühe parima õhtusöögi. Meie kodust kõigest umbes 500 m kaugusel asus tilluke fish&chips´i koht, kust kohalikud käisid toitu koju kaasa ostmas. Nii tegimegi. Tellisime sealt suuuuuuuuured paneeritud valge kala fileed, hunniku praetud kartuleid ja pudruks tambitud herneid ning korraldasime oma päikselises Brightoni majas väga sooja ja koduse õhtu. 

See linnaosa, kus me Brightonis elasime, on ehitatud mäe nõlvale, nii et tänavad on väga järsud nagu San Franciscos. 500 m kaugusele poodi või fish&chipsi kohta minek polnud seega mingi niisama „ah, käin ära“. Mäest üles rühkimine oli päris kõva trenn.

Järgmise päeva hommikul saime kokku Jane´i ja Mark´iga nende Brightoni kodus, mis täiesti juhuslikult asus põhimõtteliselt kõrvaltänaval. Nad olid oma lennupiletid ostnud just selle arvestusega, et ikka samal ajal Inglismaal oleksid kui meiegi. Nii tore oli neid taaskord näha ja seekord täiesti teises keskkonnas. Suht harjumatu oli muidugi, et neil niipalju riideid seljas oli J Mõlemad olid sisse pakitud, nagu oleks väljas -10. Kohtusime ka esmakordselt Mark´i tütre Lauraga (kes nüüdseks samuti Nha Trangis resideerub) ja lisaks oli neil külas Annie, kes reisis Vietnamis pool aastat tagasi.

Viisime kingituseks Vana Tallinnat (mida nad spetsiaalselt tellisid), Eesti šokolaadi ja kadakapuidust klaasialused. Jane´ile kingitused väga meeldisid. Seejärel jagasime end autodesse ja sõitsime ida poole linnast välja. Mina olin Annie autos koos Mark´i, oma ema ja isaga. Annie ja Mark tegid meile supertuuri, rääkides kogu aeg nagu giidid, tutvustades kohti, millest möödusime, jutustades ajaloost ning pikkides vahele naljakaid või jubedaid seikasid, mis kuskil juhtunud on. Annie räägib õnneks aeglaselt ja selgelt, nii et väga hea on teda kuulata. Samal ajal tõlkisin juttu ka oma isale ja emale.

Esimese pikema peatuse tegime väikses armsas ja väga vanas külas Alfristonis. Tänapäeval on see populaarne pulmade pidamise koht. Elanikkond on väike (774 inimest wikipedia andmetel), aga sellegipoolest on olemas pisike hotell, mõned poed-pubid ja ilus vana kirik. (Seljakoti)rändurid pidid armastama seal paar päeva puhata ja lihtsalt ümbruskonnas jalutada. Kiriku juures muidugi märkasime ka kohe paari eriti stiilselt riietatud pulmakülalist (no mingid šikid peakaunistused ja ideaalselt istuvad kleidid). Pruutpaari ei silmanud.

Jalutasime natuke ringi ning Mark ja Jane ja Annie lobisesid kogu aeg erinevate majade ja puude ja tänavate kohta. Õudsalt mõnus oli. Möödusime ka alates aastast 1397 tegutsevast pubist. Ikka päris hull ajalugu, kui sama koha peal on mingi joogiasutus tegutsenud juba 617 aastat! Ja seda järjepanu.

Parkimisplatsile jõudsime mina ja Troim esimesena ning kui Troim märkas, et koht, kuhu Laura oma auto parkis, on tühi, oli esimene reaktsioon, et see on varastatud. 5 sekundi pärast märkasime, et tegelikult oli väiksele kallakule pargitud auto lihtsalt tagurpidi veerema hakanud ning tabanud umbes 30 meetri kaugusele pargitud teist autot vastu tagumist kaitserauda. Parklavaht tuli kohe eriti kurjalt meie juurde ja kukkus seletama, et nüüd tuleb pildid teha ja politsei kutsuda jne. Ütlesime talle, et rahunegu maha, kohe tuleb auto omanik ja vaatame, mis saab. Laura ja Mark jõudsid sinna ning Laura läks täiesti endast välja, hakkas nutma ja kartma, et nüüd peab ta suuri summasid välja käima hakkama. Auto omanik leiti küla pealt 5 minutiga ning õnneks oli tegu eriti rõõmsameelse keskealise naisega, kes, vaadanud oma auto vigastused üle, ütles, et siin küll midagi näha pole ja ta mingit kahjutasu nõudma ei hakka. Tegelikult ei olnudki kummalgi autol suuri mõlke, vaid väiksed kriimud. Laura oli sellegipoolest endiselt väikses šokis ning korrutas aina, et ta ju tõmbas käsipiduri peale. Igatahes õppis ta nüüd sellest, et kallaku peal seistes tihtipeale käsipidurist ei piisa, käik tuleb ka sisse panna. Peaks mainima, et mina ka sellist asja ei teadnud.

Sõitsime paar kilomeetrit edasi (või tagasi? J) ning vaatasime natuke ringi Litlingtonis. Annie tahtis juua teed või kohvi väikses „teagardenis“, kuid kuna kõik ülejäänud eelistasid õlut või siidrit, me sinna ei jäänud J Jalutasime lihtsalt läbi, uudistasime poes müüdavat käsitööd ning Annie ja Jane näitasid meile kasvuhooneid, kus sealne pererahvas erinevaid lilli, põõsaid ja puid müügiks kasvatab. No selline pereäri. Niisiis suundusime kõik hoopis paarisaja meetri kaugusele pubisse Inglismaa kvaliteeti maitsma. Õllesõbrad jõid Sussexi maakonna kohalikku Harveys õlut, mis meeldis kõigile. Mu arust on nii lahe juua sellises pisikeses piirkonnas nende oma õlut, mis on värske (mitte selles mõttes värske, et toores) ja mida toodetakse väiksemates kogustes. Mitte mingi hiigeltööstuse kraam. Hommikune külm vihm oli ka asendunud päiksepaistega ning tuulevaikses tagahoovis siidrit limpsides hakkas lausa palav. Troim oli eriti õnnelik, et ei pea enam roolis olema. Kuigi Inglismaal on lubatud väike alkoholiprotsent auto juhtimisel, siis meie seda muidugi ei katsetanud ning tol päeval kambaga ringi sõites püsisid ka meie brittidest autojuhid kained. Annie joob ainult väga harva klaasikese veini ning Laura ei tarbi ka eriti alkoholi. Ka siin Nha Trangis tellib ta endale alati mingi mahla või smoothie.

Väike joogipeatus tegi kõigil olemise erksamaks ning edasi vurasime vaatama kuulsat Wilmingtoni Long Man´i. See on 69,2 meetri kõrgune mehe kujutis Windower Hill nimelise lauge mäe peal. Aastaid arvati, et kuju, mille piirjooned on uuristatud rohelise rohuga kaetud kriitvalge mäe sisse, pärineb rauaajast või isegi neoliitikumist, kuid viimased arheoloogilised uurimused kinnitavad, et mees on mäe peale „joonistatud“ siiski umbes 16.-17. sajandil. Miks ta seal on, ei tea keegi täpselt. Igasugu uurijad ja ajaloolased on kuju ühte ja teistpidi vaadanud ning analüüsinud, kuid ega tõde ikka keegi välja ei kaeva. Selliseid mäejoonistusi on Inglismaal teisigi, kujutades, kas inimesi või hobuseid. Igatahes väga efektne minu meelest.

Vahtisime tuulisel mäepealsel igas suunas ning keegi väitis, et just tol öösel olid viljapõldudele tekkinud (no UFOde poolt tehtud) uued viljaringid. Me küll midagi ei näinud. Ema arvas, et see oli lihtsalt peene Inglise huumor. Kes teab, kui palju peent Inglise huumorit meile veel tolle päeva jooksul pähe aeti. Mina jään ju niikuinii kõike uskuma.

Ja nüüd, ja nüüd, ja nüüd!!!! Sõitsime kuulsasse Sheppys siidrifarmi, millest Mark ja Jane mulle juba terve aasta jahunud on. Ja ega nad ei valetanud. See oligi selline koht, kus väike farmipood oli maast-laeni siidripudeleid ja vaate täis ning igast vaadist sai endale siidrit lasta. Sissepääsu kõrvalt varustasid end pisikese topsiga ning ringkäik võis alata. Oi jeerum, kui palju siidreid seal oli! Kõikidel juurde kirjutatud nende kangus, magusus, millest tehtud ning aastakäik. Plastmasstopsik oli küll tilluke, aga no ega vaatide kraanid normaalsed polnud – mõnest tortsas kohe nii palju, et topsik oli ääreni ja tilkus maha, teisest sai ka vähem niristada. Igatahes, kui seal pool tundi ära veeta ja aina uusi ja uusi siidreid maitsta, võib päris korraliku joobeastme saavutada. Lõpuks läheb kõik sassi, et milline siis kõige rohkem maitses ja mida tasuks kaasa osta. Troim proovis ka tšillisiidrit ja maasikasiidrit, millest mina loobusin. Ausalt öeldes süda juba läikis :D Kuna seal paljudel tilkus siidrit maha, levis väikses ruumis magus-imal õunamahla ja alkoholi lõhn, mis kindlasti hakkas ka pähe. Viimaks võtsime letilt 2 pindist kanistrit ning lasime need siidrit ääreni täis. Hinnad olid umbes 1,5-5 naela pindi siidri eest. Võis ka osta terve vaadi. Väga hea siider oli, aga Inglismaal elades ma seda siiski väga tihti ei jooks. Ma olen siiski mullidega joogi austaja ning gaseerimata siider lemmikuks ei saanud.

Siidrifarmis oli aga muudki peale siidrite. Nagu ikka sellistes taludes, valmistatakse ka seal ise igasugu juustusid, sinepeid (meeletult palju erinevaid sorte), moose, chutney´sid, saiakesi-pirukaid, siidribrändit, õunamahla jne. Kuna seal peeti ka loomi, siis ka muidugi liha(toote)d. Emaga vaatasime ringi peamiselt lastele mõeldud farmiloomade lautades, kus olid lambad, hallid karvased sead, tohutult palju erinevaid sorte kanu, kitsed, hobused, ponid jne. Näiteks toterdasid ringi üleni paksude karvadega kaetud jalgadega kanad. Kõik oli väga puhas ja armas.

Niisiis, peale seda peatust oli siidrijoojatel juba päris hea sumin peas J Järgmine päevakavapunkt oli Lewes´i linn, kus oli plaan külastada õllepruulikoda, aga õnneks või kahjuks oli see kinni. Hüppasime hoopis sisse Harveys´e firmapoodi ning isa, Troim ja Peeter ostsid endile õhtuks degusteerimiseks koti kuue erineva õllega. See maitsmine oli pärast väga lõbus – kõik istusid tähtsalt laua taga oma klaasidega ning järjest joodi ja võrreldi ja targutati iga pudeli juures. Lõppkokkuvõttes meeldis kõigile kõige enam vist üks ja sama sort.

Autotuur oli sellega lõppenud ning meid sõidutati koju natukeseks puhkama. Õhtuks kutsus Annie meid enda juurde väiksele peole. Ega me väga innukad ei olnud, aga mulle tundus, et ta väga soovis meid võõrustada, nii et otsustasime minna. Jane kaebas peavalu ning jäi koju, aga Mark ja Laura ikka tulid. Annie juurde oli umbes pooletunnine jalutuskäik ning tee pealt haarasime väiksest poest kaasa ka natuke jooke. Mingit sööki või snäkki me osta ei osanud, kuna Mark ja Laura olid ju meiega koos ja nemad ka midagi ei öelnud, et kas peaks viima või mitte.

No Annie juures oli küll natuke imelik. Ta on muidugi megasoe ja armas inimene, aga see ei olnud üldse sedasorti vastuvõtt nagu me olime ette kujutanud. Tema abikaasa John istus väikses elutoas ja vahtis jalgpalli, meist ei teinud ta eriti välja ja tundus, et me tulime teda sinna segama. Pisikeses elutoas lauda polnud, nii et kõik pidid oma jooke käes hoidma või siis paksule vaipkattele panema, mis oli juba ette riskantne. Annie istus ja hoidis oma veiniklaasi lihtsalt käes. Me olime kõik jube näljased, aga kuskilt mingit (peo)toitu küll ei paistnud. Annie tegi meile väikse tuuri majas ja näitas oma rohelist tagaaeda. Ta on hobiaednik ja seega oli seal kõiksugu potte ja peenrakesi ilusate taimedega. Ta oli nende üle väga uhke ja rääkis kõige kohta pikalt ja laialt. Õnneks mu emale ka aiandus meeldib, nii et ta kuulas ja küsis hea meelega.

Jalgpalli vaheajal siis otsustati, et äkki sööks ka midagi. See aga tähendas seda, et võeti lahti India ja Hiina söögikohtade reklaammenüüd ning kirjutati paberi peale üles, mida keegi tahab. Troimile selline asi absull ei istunud ning hindu nähes ütles ta kohe ära, et meie siin suurt sööma ei hakka. Minu isa ja Peeter ei oleks sealt menüüst raudselt midagi tellida osanud/tahtnud, niisiis kohalikud ise valisid mingi kombo kokku. Tellimust aga ei esitata telefoni teel, vaid peab ise kohale astuma. Mina ja ema sättisime end Anniele kaasa, kuna seal korteris oli juba päris „umbne“. Tore oligi, et saime jalutada ja maju vaadata. Senikaua, kui indialased ja hiinlased meie tellimusi täitsid, kõndisime niisama edasi-tagasi ja kuulasime Anniet, kes rääkis, kuidas ta tahaks töötada 3 päeva nädalas, et saaks rohkem aiaga tegeleda, ja kuidas tal on üsna raske töö, aidates noori endisi narkomaane jälle normaalsesse ellu naasta. Ta käib palju teiste kodudes ja aina räägib ja kuulab, nõustab ja õpetab. Peab ikka empaatiavõime olema…. Väga raske töö mu meelest.

Ronisime oma söögikottidega jälle järskudest tänavatest üles ning parajasti jalgpalli lõpuks oli toit laual. Noh, plastmasskarbikestes. Nokkisime viisakuse pärast natuke, aga tegelikult tahtsime kõik kiirelt koju saada. Laura ja Mark jäid veel sinna, aga õnneks ma mäletasin väga hästi kõiki tänavaid ja treppe, kuidas me tulnud olime, nii et jõudsime ilusti koju. Kodus vaaritas Troim kohe mitu pakki lihapalle, keetis riisi tomatikastmega ja tegime megakausitäie salatit. No see oli kohe teada, et isa ja Peeter ei saa nendest india ja hiina söökidest elus kõhtu täis ja ega nad ei julgeks seda süüa ka.

Ja oligi kätte jõudnud viimane täispikk päev – pühapäev. Hommikul jalutasime viiekesi läbi raudteejaama (no tahtsime näha, kus see asub, et järgmine päev ikka õigel ajal Gatwicki jõuaks) Brightoni kesklinna ning jõime Jane´i ja Mark´iga paar imehead cappuccinot. Jane jagas meile Brightoni kaarte ning joonistas peale võimalikud marsruudid, näidates ära tänavad ja kohad, kust kindlasti tasub läbi jalutada. Minu kaardile märkis ta peale kõik olulisemad poed. Niisiis oli see mu ainus päev, kui sain šopata. Nüüd me enam kambaga ringi jalutada ei kavatsenud ning jagunesime kolmeks. Ema ja isa käisid kahekesi, siis Troim ja Peeter ning mina üksi. Ma ei ostudki hirmus palju asju, aga nautisin täiega üksinda ringi tiirutamist. Et ei pidanud kogu aeg vaatama, kus keegi teine asub või kellegi järgi ootama või pabistama, et keegi minu järgi ootab. Veetsin Primarkis vist üle tunni! Sain ise ka aru, et pühapäev ei ole kuskil hea päev šoppamiseks. Siis on ju kõigil vaba päev ning rahvamass igal pool meeletu. Primarkis läks kõigepealt muidugi palju aega, et endale välja valida, mida proovida, siis tuli seista proovikabiinijärjekoorras, kus oli umbes 30 inimest, seejärel proovida kõik oma asjad selga ja kui midagi õnnetuseks liiga väike või suur oli, siis lihtsalt kas loobuda või riskida, vahetades vastav asi teise numbri vastu, sest teist korda seda järjekorda ma küll seista ei kavatsenud. Nii, ja nüüd oli jäänud veel kassajärjekord, mis lookles 8 töötava kassa ees ja oli taaskord umbes 40-pealine. Huhhh. Välja minnes avastasin, et meesteosakonnas on ka palju lahedaid (JA ODAVAID) riideid, aga no tõesti ….. . Vaatasin seda kassajärjekorda ja otsustasin, et ei hakka üldse lähemalt süvenemagi.

Käisin veel mõnes poes ja siis jalutasin mööda Jane´i teekonda ja kõik oli nii ilus ja armas. Majad, tänavad, inimesed, ilm. Ma lihtsalt nautisin seda linna. Tore oli vaadata rõõmsameelseid ja stiilseid inimesi. Inimesi, kes istuvad sõpradega tänavakohvikus ja naudivad oma pärastlõunast külma siidrit või inimesi valimas tänavamüüjatelt ehteid või noort muusikut, kes ilmselt õpib alles kuskil konservatooriumis, kuid otsustas pühapäeval hoopis ilusatel Brightoni Lane´idel harjutada ja inimestele rõõmu teha.

Esimesena olid koju jõudnud Troim ja Pets, seejärel ema ja isa ning viimasena saabusin mina. Ma ei tahtnud tegelikult üldse veel minna, aga kell oli juba 5 ja Troim oli valmistanud õhtusöögi. Kala selle kõrvale tellisime taaskord oma fish&chips kohast.

Järgmisel hommikul sulgesime oma Brightoni kodu ukse ja libistasime võtme läbi postipilu korterisse. Rongiga jõudsime kõigest 35 minutiga otse Gatwicki ning juba paari tunni pärast maandusime Lennart Meri Lennujaamas J