Tagasi Nha Trangis

 Siin on igasuguseid pilte õllejooksudest ja pidudest ja muud

Jõudsime augusti algul tagasi Nha Trangi ja avastasime rõõmuga, et Lavu 2 Serviced Apartments on ikka tore koht küll, kus elada. Enne äraminekut vihjasime, et nad võiksid seinad üle värvida ja väikese värskendusremondi korteris teha, aga ega me väga ei uskunud, et nad midagi teevad. Aga hoopis vastupidi – astusime sisse ilusasse lumivalgete seintega korterisse. Kraanikausi juurde oli paar tihendit ka pandud ning mitte midagi meie asjadest ära polnud varastatud. No okei, siiani on kadunud mu küünelakid! Ma ei saa aru, olen kindel, et jätsin nad siia kuhugi, aga no pole neid. Ausalt öeldes ei nuta neid taga ka. Saabki uued osta. Teine kaotus on paar Troimi T-särki. Magamistoas seinu värvides pläkerdasid nad arvatavast ära ka pool riidekappi ja seejärel otsustasid mingi pritsvärviga riidekapi uksed ka üle lasta, et valged seinavärvi täpid pruuni kapi peal silma ei kriibiks. AGA, riidekapi uksed on ribilised, mis tähendab, et see pruun värv pritsis pilude vahelt läbi ja värvis paar Troimi lumivalget T-särki pruunitäpiliseks. Muidu on tal oma riietest ükskõik, aga üks kahjustada saanud pluusidest oli Boracay pulmasärk ja teised kaks kingitud. Et nagu ikka natuke erilisema tähendusega. Pulmasärgi sain ma mingil imekombel puhtaks. Leotasin seda kaks päeva pesupulbris ja karmis valgendajas ja siis nühkisin pool tundi ning voilaaa, ongi ilus. Teised särgid puhtaks ei läinud. Võib-olla keemilises puhastuses läheks, aga siin sellist asutust näinud pole.

Igatahes, muus osas jätkasime oma toredat Nha Trangi elu. Hakkasime jälle õllejooksudel käima ja seal toitlustama. Inimestele nii meeldib meie toit ja eriti armas oli kuulda, kuidas paljud ütlesid, et nii hea, et me tagasi oleme ja jälle oma häid toite pakume. Kaks kuud polnud me pühapäevases trennis käinud ja kohe esimesel korral saime sellise hullu raja, et pärast isegi minul jalad mitu päeva valutasid. Maureen oli „jänes“ (raja mahamärkija) ning oli teinud kaks marsruuti – „ball buster´i“ ja tavalise. Ball buster´i tähendust meie muidugi ei teadnud, aga no selgituseks öeldi, et pange kinnised jalanõud, pikad püksid ja pikkade varrukatega pluus, kuna tuleb palju džunglis ronimist ja liaanide ning sipelgatega võitlemist. Me mõtlesime, et ah, vahet pole, kui hull see ikka on, ning läksime kohale oma tavapärases plätud-õlad paljad riietuses. Maureen hoiatas meid mingi viiskümmend korda ja enne rajale laskmist tegi veel väikse hääletuse teiste hasherite vahel, et kas lubada nendel hulludel eestlastel sellises riietuses ball buster´i läbi teha või mitte. Kõik arvasid, et suured inimesed, ise teavad, mis teevad, ja me läksimegi.

Heh, rada oligi selline, et esmalt roni mööda järsku mäge üles, siis rooma kuskil tihnikus okste, lehtede, liaanide ja megaokkaliste puude vahel, otsi märke, et mitte mingil juhul ära eksida, ja siis libise, rooma, turni miskitmoodi sama järsust mäest alla. Oli see vast trenn J No me saime hakkama. Mina olin pealegi kogu aeg kõige ees ühe USA tüdrukuga. See tšikk oli vana kogenud hasher ja rääkis igasugu huvitavaid jutte oma kohaliku õllejooksu kohta. Ta kriimustas end vastu mingit okast ning jalast hakkas meeletult verd jooksma, andsin talle kiirelt terve paki salvakaid ja ta natuke puhastas end ära, aga mainis siis muretult, et tal on mingi verehüübimistõbi ja las jookseb, küll kunagi seisma jääb! Normaalne! Nii ta siis hüppas ja puges seal võpsikus, endal paksud punased nired mööda jalga alla jooksmas.

Maureen lubas, et kui ball buster´i valinud kamp mäest alla jõuab, ootab neid ees külmakast õllede ja karastusjookidega. No nii. Jõudsime mäest alla ja Troim suudles suurest õnnest maad, kuna ta oli viimase pool maad üldse paljajalu käinud (plätu andis otsad). Õllesid aga polnud. Jooksime selle USA tšiki ja Steve´ga edasi-tagasi ja vahtisime iga puu ja põõsa alla, aga kõikjal oli vaid tühi mets. Hakkasime siis mingi Maureen´i joonistatud kaardi järgi lõpp-punkti poole minema, kui järsku keset teed punast kasti silmasime. See oli nagu kõrbes oaasi nägemine! Kõik juubeldasid, et „jeeeee, jook, mingigi vedelik!“. Kõik olid ikka väga kurnatud. See kuumus ja vedelikukaotus hakkas juba ajudele. Aga siis, avasime ahnelt kasti …… ja see oli täis tühja taarat! Tühjad Seven Up´id, tühjad veepudelid, tühjad apelsinimahlad ja muude jookide purgid. Mis haige nali see siis oli?!?!? Ei saa ikka asja ajada suvaliste mägede inimestega.

Maureen´il oli kõik toredasti korraldatud: meiega tuli mäe otsa kaasa kohalik külamees, kes väidetavalt tundis mäge ja džunglit ja pidi olema meie teejuhiks ning ühele teisele mehele andis Maureen selle punase külmakasti jookidega, mille too pidi toimetama ettenähtud kohta. Läks aga nii, et see teerajaja oli tegelikkuses üks viimaseid (no ta ikka aitas ka ja vaatas meie järele, et keegi ära ei kaoks) ja see motikaga jookide-vedaja arvatavasti jõi oma perekonnaga kiirelt kõik joogid ära ja viis siis selle kasti sinna metsa vahele. Mägedemehele, kes meiega mäkke üles ja alla turnis, pean ma aga siiski tänu avaldama. Troimil hakkas vahepeal pilt ikka totaalselt taskusse minema ja oma vee oli ta kõik ära joonud. Mägedemees pakkus talle juua oma pudelist. Troimil polnud aimugi, mis asi see oli. „Villitud“ oli see 1,5 liitrisesse veepudelisse, aga välja nägi nagu uriin. Tee see polnud. Pigem nagu suvalisest jõest ammutatud vesi. Igatahes see päästis Troimi.

Üldiselt jäid kõik ball buster´i läbi teinud inimesed terveks, ainult Michel vist eksis natuke ära ja tal hakkas halb või midagi, nii et teda mindi alla aitama. Kriimustusi ravisime ja okkaid nokkisime oma nahast välja veel üle nädala J

August ja pool septembrit möödus rahulikult. Marineerisime hullult uusi asju  ja otsisime huvitavaid retsepte. Marineeritud kirsstomatid ja suvikõrvitsad osutusid heaks uueks leiuks.

Minu sünnipäevaks lendas kohale Buddha! Selle vennaga on meil väga omapärane sõprus tekkinud, miskipärast me hoolime teineteisest ja igal juhul hakkas ta meie järgi igatsema. Alguses pidi ta külla tulema oma vanema pojaga, siis töökaaslasega ja lõpuks tuli ikka üksinda kohale. Eriti naljakas oli teda siin vastu võtta. Kuna Taiwanis oli ta järjekindlalt meile välja teinud, püüdsime samaga vastata. Käisime temaga mudavannides, Long Beachil ja tegime tiiru peale kesklinna vaatamisväärsustele. Muidugi suur valge Buddha ja lamav Buddha. Minu sünnipäeval käisime Vinpearlis. Üldiselt oli temaga tore, aga tundub, et natuke vist väsitasime ta ära ka lõpuks. Hea lihtne oli, et rentisime sukeldujapoiste käest megasoodsalt motika ja ta sõitis sellega vabalt igal pool ringi.

Thap Ba mudavannikompleksis kuumas mineraalvee vannis istudes sattusime samasse basseinikesse koos kolme noore venelannaga, kes olid pärit kuskilt Siberi kandist. Buddhale nad muidugi väga meeldisid ja Troim vahendas meie kõigi juttu nagu sükroontõlk. Äkitselt ütles keegi meie selja taga: "пахнет пивом!", mille peale Troim ümber keeras ja rõõmsalt vastas: "Очевидно, что это я!". Hakkasime kõik naerma. Selle haisu kommentaari oli teinud üks tore ümmargune vene tädi, kes ei näinud üldse, et Troimil õlu käes oli, ta lihtsalt ütles oma abikaasale, et kuskilt tuleks nagu õllelõhna :D Hiljem nägime teda veel paar korda ja alati kommenteerisid nad Troimiga vastastikku midagi. On need venelased, mis nad on, aga ma täiega kadestan Troimi, et ta nendega vabalt räägitud ja nalja tehtud saab.

Absoluutselt iga päev sai huumorit sellega, et vietnamlased arvasid Buddha olevat vietnamlane ning rääkisid temaga kogu aeg vietnami keeles. Kui ta üritas inglise keeles seletada, et ei saa vietnami keelest aru, jäid kohalikud teda arusaamatu pilguga vahtima ja vadistasid seejärel kohe vietnamit edasi. Long Beachi mangomüüja seisis meie kõrval vist 10 minutit ja keeldus ära minemast. Rääkis kogu aeg Buddhale midagi ja vaatas silmanurgast minu ja Troimi poole ehk siis ilmselgelt rääkis midagi meist, arvates, et Buddha saab temast aru.

Lemonile anti selline kiiver

Teokesed

Näiteid menüüst 1

Näiteid menüüst 2

Chill

Kuna me Troimiga kahekesi enam mingeid kummalisi Vietnami sööke proovima ei kipu, oli eriti tore, et Buddha ehk Lemon (nagu teda Taiwanis kutsutakse), leidis rannamuttide menüüst temale tuttavaid asju – näiteks sain maitsta tofupudingut. Ühel naisel olid kaelkookudega kaasas suured potid koos kausikeste ja lusikakestega. Lemon teadis kohe, millega tegemist ja tellis ühe portsjoni. See oli valge tarretiselaadne kuum magustoit, mis maitses täpselt nagu puding. Minu meelest täitsa hea asi. Teiseks ostsime megapisikesi tigusid, mis olid aurutatud koos tšillide ja sidrunheinaga. Teod olid umbes samasuured kui sõrmeküüs ja nende söömine käis nii, et paned karbi auguga poole suhu ja siis imed megakõvasti piiiiiiisikese teopoisi endale suhu. Kaks tundi imed neid tigusid, aga kõhtu täis küll ei saa. No õllekõrvale hea asi – arvasid Troim ja Buddha ning hiljem ka Ints. Minu jaoks suht haige söök, kuna ma ei jaksanud nii kõvasti neid imeda ja pigem sain sellest peavalu. Terve kotitäis maksab 20 euro senti, nii et odav värk.

Minu sünnipäeval käisime ära ka Vinpearlis, kuna see oli Buddha ammune unistus. Kahjuks eiras ta Troimi soovitust minna Tsunami-nimelisele atraktsioonile veepargis ilma prillideta ja alla tulles oligi tal üks klaas eest ära tulnud. No tuju oli tal kohe kehv, aga õnneks on Nha Trang selline linn, kus prillipoes mõõdetakse silm kohe ära ja 10-minutiga pannakse uus klaas asemele. Ei maksa ka suurt midagi.

Õhtul läksime Louisianasse koos Jane, Mark´i ja Lauraga. Seal me polnudki enne söönud ja võin seda nüüd soovitada küll. Istusime rannal, jalad liivas, olles siiski ilusas restoranis. Louisianas pruulitakse ise õlut euroopa meistrite retseptide järgi ja tellisime 4 õlust koosneva maitsmisvaliku. Ma pole küll mingi õlleekspert, aga need olid küll kõik head. Eriti meeldis mulle punane õlu ja üllatuslikult hea oli ka täiesti tume. Värsked, külmad ja maitsvad. Hoopis teine tase kui need purgilurrid. Toit oli ka maitsev, absoluutselt kõik jäid oma roogadega rahule. Hiinlastel on kombeks toidulauas kõvasti matsutada, see on vist viisakas ja näitab, et toit maitseb. Me olime seda matsutamist juba ennegi kuulnud, aga nüüd istusime ümber ümmarguse laua koos kombekate brittidega ja vaene Laura, kelle paremal käel Buddha istus, pidi õudusest maa alla vajuma. Buddha sööb veel väga aeglaselt ka ja matsutab ikka häälekalt! Mulle teeb see pigem nalja, kuigi on suht veider küll.

Õhtu lõpetasime Hanoi Goldeni katuseterrassil kokteilidega. Jane tellis mulle traditsiooniliselt sünnipäevalaulu ning lõpuks ärgitas mind basseini ujuma tulema. Puiklesin küll vastu, et kuidas ma ilma bikiinideta tulen, aga lõpuks ujusime mõlemad pesuväel tähtede all. Oli ilus ja meeldejääv elamus.