Panen üles Vy ja Briani pulmajutu

See lugu avaldati Eesti Ekspressis ja sellepärast ma seda enne blogisse üles ei pannud. Artikkel on lehes muidugi toimetatud ja lühendatud, aga siia riputan enda pika loo.

Vy ja Briani pulmad 16.04. ja 19.04.2014.a.

 Siin on tseremoonia pildid

Siin on ameerikaliku peo pildid

Olen elanud oma abikaasaga juba 1,6 aastat Vietnami ranniku- ja kuurortlinnas Nha Trangis ning nüüd, märtsi algul, kutsuti meid viimaks ka Vietnami pulma. Meile räägiti juba ammu, et küll te varsti ka pulma saate, sest neid korraldatakse palju ning on auasi, kui mõni välismaalane sellel tseremoonial viibib.

Ühel ilusal päikselisel hommikul Vy tänavakohvikus jääkohvi nautides, istus tore ja armas Vy meie lauda ning teatas, et ennustaja on tema ja Briani abiellumise ajaks määranud 16. aprilli ehk kuukalendri järgi kolmanda kuu seitsmeteistkümnenda päeva hommiku kell 10.00. Selles mõttes polnud tegemist nüüd päris ehtsa Vietnami pulmaga, sest peigmees oli ameeriklane, kuid põnevaks tegi asja see, et esmalt peeti Vietnami-stiilis ja kommetega pulm ning kolm päeva hiljem pidutseti täielikult Ameerika-moodi.

Vasakult: Viktori kaaslanna, Viktor, Brian, mina, Troim ja Vy vend

Millegipärast on ameeriklased, eriti meessoost, siin riigis väga populaarsed. Võiks arvata, et pärast Vietnami sõja koledusi peaksid kõik kohalikud ameeriklasi südamepõhjani vihkama, kuid asjad on hoopis vastupidi. Noorte neidude eluunistus on leida endale eelnimetatud rahvusest abikaasa ning minna teisele poole ookeani head elu nautima. Kui ameeriklast ei saa, kõlbab austraallane või britt ka, aga see on juba hoopis teise artikli teema. Vy ja Brian on koos olnud juba 4 aastat ning nemad tõesti armastavad teineteist ja tahavad elada Nha Trangis.

Olin ühelt austraallannalt saanud kingituseks punase ao dai kleidi (ao dai on Vietnami rahvuslik kostüüm, mida tänapäeval kannavad peamiselt naised; pikk ja liibuv siidist kleit, millel on kahel pool pikad lõhikud ning kleidi all kantakse siidist pikki pükse) ning soovisin seda pulmas kanda. Igaks juhuks uurisin Vy ja teiste käest, millist värvi riideid kohe kindlasti kanda ei tohiks ja oh, üllatus-üllatus – just punane on siinses kultuuris pruudi värv ning üldiselt olevat külalisel ebasünnis  seda värvi rõivaid kanda. Vy aga kinnitas mulle, et tema jaoks pole värv oluline ning ta isegi tahab, et ma tema tseremoonial seda ao dai´d kannaksin. Mis sellest, et meil mõlemal sama värvi kleit seljas on. Ao dai on vietnamlannadele väga oluline riietusese ning seda kantakse uhkusega. Ka paljude hotellide, restoranide jm. asutuste naistöötajate vormiriietus on ao dai. Neid õmmeldakse   paljudes erinevates värvitoonides ning nii odavamatest kui kallimatest materjalidest. Mis seal salata, see kleit on tõesti väga ilus ning muudab niigi pisikesed ja haprad kohalikud naised veelgi saledamaks ja graatsilisemaks. Pulma kohta saime veel teada, et kingitust ega lilli peole kaasa pole vaja võtta. Kingituse, ehk siis rahaümbriku, andsime üle teisel pulmapeol.

16. aprilli hommikul kell 9.30 kogunesime koos umbes 30 inimesega Golden Beach hotelli ette. Väljas oli sellel kellaajal juba 30 kraadi sooja ning üle pika aja pidulike riietega olla osutus päris raskeks katsumuseks. Fuajees oli fotograafidele ja kaamerameestele asunud poseerima uhkes valges Vietnami kostüümis peigmees Brian, kes oli viimaste päevade jooksul juba tohutult paljudel fotosessioonidel osalema pidanud. Enne pulma olid nad Vyga valmis pildistanud suure paksu albumi, mis oli kogukas ja kaalukas uhke raamat – erinevate kostüümide ja erinevate teemadega pildid: rannas, linnas, palmi all, turul, põllul jne jne jne. Ilupildid ja sellised albumid on siin väga populaarsed. Mõnikord käiakse stuudios, kus hiljem monteeritakse erinevad taustad ning pruut ja peigmees on tihtipeale nii ära fotošopitud, et vaid suure uurimisega saab aru, et pildil on ikka need tuttavad inimesed. Vy ja Brian olid oma albumis suhteliselt loomulikud ning stuudiopilte nad teinud polnud, kõik oli oma õiges keskkonnas.

Kingitustge viimine Vy koju ja perekonnale

Niisiis pulmapäeva hommikul seisis vapper Brian jälle välklampide valguses ja hoidis kramplikult keep smiling´ut. Tema ees laual olid uhked lillevanikud, mis sisaldasid endis lisaks lilledele ka banaanilehtedesse pakitud kleepuva riisi koogikesi ja puuvilju ning erinevaid karpe kingitustega. Need olid kingitused, mida peigmees koos oma saatjaskonnaga viib pruudile ja tema perekonnale ning mille põhjal pruudi perekond otsustab, kas kosilane on nende tütre vääriline. Karbid on pulmades alati punased ning kingituste arv peab olema paarisarv, kuna punane värv ja paarisarv toovad noorpaarile õnne. Kingutusi on reeglina 6 või 8 ning need peaksid näitama, millist rikkust ja head elu peigmehe perekond pruudi perekonnale toob. Kingitakse beetlilehti, puuvilju, grillitud siga (jah, üsna levinud on ajada terve siga vardasse, see ära küpsetada ja siis kahe mehe vahel pruudi majja tassida), kooke, kangaid ning juveele. Vy ja Briani pulmas jagati need üsna kaalukad kandamid kohaletulnud meessoost isikutele kätte ning nende ülesandeks jäi kingitused koos Briani ja meie abiga Vy´le toimetada. Tervet siga ei pidanud Brian vist vajalikuks Vy´le kinkida, nii et see nali jäi meil nägemata.

Seltskond jagati nunnudesse elektritaksodesse ning väikse linnatiiruga sõitsime kõik pisikesele kõrvaltänavale Vy maja juurde. Seal sätiti kogu seltskond pikka hanerivvi ning mindi lillede ja pärgadega kaunistatud majja. Traditsioonilises pulmas on rongkäigus kõige ees peigmehe maja esindaja, seejärel peigmehe isa, siis peigmees ise ning seejärel ülejäänud külalised. Meie peol pandi esimeseks Briani hea sõber ja bändikaaslane Dave. Külaliste arv on reeglina 20 ringis, et pruudi perekond suudaks nad kõik vastu võtta. Seltskonnas oli palju Briani sõpru, kes pärit külmadest riikidest nagu Rootsi, Kanada ja Eesti, nii et pikakasvulised põhjamaalased olid selleks ajaks oma valged särgid ja ülikonnapüksid totaalselt märjaks higistanud. Kuidagi mahutati end Vy väiksesse elutuppa ning üritati kordamööda puhuri ees seista.

Vy´d ei olnud kuskil näha, kuid temapoolsed sugulased olid seal juba kõik ootamas – naised ao dai´des ja mehed ülikondades. Seinale olid sätendavate tähtedega kirjutatud Vy ja Briani nimed ning abiellumise kuupäev nii Hiina kuukalendri- kui meie ajaarvestuse järgi. Meie üllatuseks polnud Vy nimi mitte Vy, vaid Huyen Khuyen. Paljud vietnamlased kasutavad kahte nime, kuna välismaalased ei oska ealeski nende pärisnimesid õigesti hääldada (nt Khuyen, mis on Vietnami keeles Vy eesnimi, tähendab ühtlasi ka „soovitama“ või „koer“; seega on parem ka edaspidi kasutada lihtsalt Vy nime). Muusikat ei mängitud ning pulmakorraldajat polnud. Kõige tähtsamad tegelased olid fotograafid ja kaameramees, kes käsutasid kogu aeg inimesi siia-sinna ning sättisid asju, et pilte teha. Gail, üks külalistest, kes on ühtlasi ka ametilt pulmakorraldaja, kehastus Briani emaks ning luges ette pika avalduse, milles avaldas lootust ja soovi, et Vy perekond võtab vastu kõik need kingitused ning annab oma tütre Brianile naiseks. Seejärel astus ette tagasihoidlik Vy ema ning võttis vastu suure punase karbi, milles oli tulipunane ao dai ehk pulmakleit. Jälle käis pildistamine ja kramplik naeratamine ning seejärel viidi kleit Vy´le, kes ootas teises toas. Mõne hetke pärast ilmus ta välja, kandes seda pulmariietust ning uhket peakaunistust.

Nüüd oli Briani isa kord anda üle omapoolne kingitus, milleks olid uhked kullast kaelakee ja käevõru. Need pälvisid kõikide imetlevad pilgud ja tunnustuse. Mõistagi hakkas taas pihta vilgas pildistamine – fotograafidel oli vaja pildistada iga hetke, mil Briani isa kingitust üle andis, selle karbist välja võttis ning Vy´le külge riputas. Hiljem kuulsime Vy käest, et tegelikult sai ta Briani isa käest raha ning ostis ise need ehted, pärast pulmi aga müüs kohe kaelakee maha ning andis saadud dongid Brianile pulmakulude katteks. See olevat juba algusest peale nii otsustatud – kingituste üleandmise tseremoonia oli seega vaid lihtsalt näitemäng.

Vy ema, Vy, Brian ja Briani isa

Brian ja Vy elektriautos. Vy kannab esimest ja viimast korda seda uhket kullast kaelavõru

Meie kõik muidugi sulasime sel ajal. Pärast kingituste vastuvõtmist oli siis asi selge, et Vy perekond on Brianiga rahul ja igati nõus nende kahe inimese ühte heitmisega. Toodi välja väike kandik, millel beetlilehed ja kann pisikeste pitsidega. Naistele anti närida neid lehekesi ja mehed jõid vastastikku riisiviina. Sellest kombest said osa siiski vaid perekondade liikmed, mitte külalised. Peab tunnistama, et see oli väga armas vaatepilt!

Seejärel mindi kõik koos jälle elektritaksode peale ning tehti linnas suur tiir. Vy sõnul tehti seda selleks, et külalistele linna näidata (? me kõik elame Nha Trangis ?). Rohkem fotosessioone ei korraldatud, ainult kaameramehed kihutasid autode kõrval mootorrataste seljas ja filmisid pulmaseltskonda. Väike tuulutus oli tegelikult vajalik selleks, et Vy majja jõutaks üles panna ja ära katta pulmalauad. Vanade kommete kohaselt oleksid kõik pidanud minema nüüd Briani koju, kus pruut ja tema perekond tutvuks ülejäänud peigmehe omastega ning kus noorikule näidatakse pulmavoodit. Tänapäeval aga elavad paljud abiellujad juba enne koos ning peigmehe majja minek on asendatud pulmapeoga vastabiellunute kodus, mõnes restoranis või hotellis.

Hakkas kätte jõudma keskpäev ja aina kuumemaks läks, oleks tahtnud ainult juua, kuid vietnamlased söövad alati tugeva ja korraliku lõunasöögi. Üldiselt ongi nii, et kogu Vietnam – 90 miljonit inimest – sööb kell 11.30-12.30 ja siis magatakse tund aega. Niisiis istusime lauda ja nautisime külluslikku seitsmekäigulist lõunasööki. Kõik oli ääretult maitsev – alustuseks kuum mereannisupp, seejärel salatid, külmad lihalõigud, hautatud liha, juurviljad, tiigerkrevetid ja veel igasuguseid tundmatuid toite. Lõpetuseks apelsinid ja longanid, mis on kirsi suurused heledad  puuviljad.. Rikkaliku söögi kõrvale voolas õlut ojadena. Kui pool pudelit oli joodud, avati selle kõrvale juba järgmine, et ainult keegi ilma joogita ei peaks jääma. Meile oli natuke võõras niimoodi keset päeva pidutseda, kuid kohalike jaoks on see normaalne. Neil on kõik peod sellised, et kiirelt kallatakse endale õlled sisse ja ongi 3-4 tunniga pidu läbi. Nii ka seekord – vietnamlased kustusid pärast einet kiirelt ära, kuid välismaalased hakkasid just alles siis hoogu sisse saama. Pulm oli siiski selleks korraks läbi ja jätkus kolme päeva pärast.

Laupäeval, 19. aprillil sättisime end jälle Vy ja Briani abielu tähistamisele. Seekord oli tegemist väga ameerikaliku peoga – ei mingeid ao dai´sid ega riisikooke. Suurde vabaõhu restorani jõudes oligi juba tunne, et Vietnam on jäänud kuskile kaugele ja edasine toimub juba ühes hoopis teises riigis. Suur lava, värvilised õhupallid, šampanjaklaaside kaskaad, kõrge tort (küll papist, aga ikkagi), ümmargused valgete linadega kaetud lauad ja romantiline muusika. Tekkis Hollywoodi filmis osalemise tunne. Inimesi oli kutsutud 100, kuid hiljem selgus, et tegelikult tuli kokku 150! Seda sellepärast, et paljud kutsutud võtsid ilma küsimata kaasa oma sõpru ja sõbrannasid. Restorani töötajad sättisid kiiruga juurde veel mitu-mitu lauda ning õnneks oli Vy tellinud juba algselt kõvasti rohkem süüa ja juua.

Ameerikalik pulmapidu. Briani isa viib Vy lavale. See poiss on Vy poeg (mitte Briani poeg).

Gail kui professionaalne pulmakorraldaja viis läbi paaripanemise tseremoonia

Meie jaoks oli ka see tseremoonia uudne ja huvitav. Nüüd olid Vy ja Brian nagu superstaarid suurel laval prožektorite valguses. Räägiti mikrofoni, peeti kõnesid, lauldi, loeti luuletusi ja tehti nalja. Gail viis läbi ilusa ja liigutava tseremoonia ning luges ette Vy ja Briani kohtumisloo. Kogu õhkkond oli hästi vaba ja sundimatu. Seda muidugi mitte abiellujate jaoks, Vy rääkis hiljem, et ta oli ikka tohutult närvis ning selle suure valge kleidiga kõndimine oli tema jaoks väga keeruline. Pulmakimbu viskas ta muidugi ka vallaliste neidude keskele, kuid kui ta nägi, kes selle sai, oleks ta tahtnud kimbu tagasi võtta ja uuesti visata. Õnneks ta seda siiski ei teinud, kuna Gail selgitas talle, et see ei olegi pruudi otsustada, kes lilled kinni püüab.

Väikestele tüdrukutele igatahes see Ameerika värk meeldib

Mina, Vy ja Troim

Mina, Gail, Vy ja teised tüdrukud

Romantika

Pidu!

Pidu!!

Seekord kestis pidu hiliste öötundideni ning Brian oma bändiga andis väga laheda ja lõbusa kontserdi. Viimased külalised hakkasid lahkuma alles siis, kui restorani töötajad juba närviliselt neil kõrval seisid. Afterparty jätkus ühes populaarses kesklinna baaris. Vy rääkis hiljem, et ta oleks soovinud, et tema perekond ka natuke kauemaks peole oleks jäänud, kuid vietnamlastele sellised peod ei istu – nemad olid kiirelt õhtusöögi ära söönud ja seejärel ruttu koju magama tõtanud. Nooremad küll püüavad ka kauem lõbutseda, aga tihtipeale jäävad nad nii kiiresti purjakile, et tahes-tahtmata „kukuvad ära“.

Leian, et Vy ja Brian olid oma pulma(d) korraldanud väga suurepäraselt, arvestades nii Vietnami kui USA kombeid ning kogu seda rahvusvahelist seltskonda, kes nende pulmapidudest osa said. Kõik sujus ja oli väga nauditav. Enamasti on Vietnami pulm ainult hommikune 3-tunnine suur söömine ja joomine kõrvulukustava muusika saatel, kusjuures söök on rasvane ja maitsetu ning õlled soojad. Meie kogemus oli palju-palju parem ning eestlastena nägime Nha Trangis ühtviisi nii Vietnami kui USA pulma.