Vahepealsed tegemised

13.11.2012.a.

selle jutu pildid avanevad siit

Nüüd on paar rahulikku päeva möödas. Kogume jõudu uuteks vallutusteks ;) Vahepeal tegelesin(me) ka natuke kultuuriga.

 

      Käisin ükspäev XQ Embroidery kojas. See on selline käsitöötegemise maja, kus tutvustatakse ning tehakse kohalikku imepeent tikandit. Igaüks võib niisama sisse jalutada ja ringi uudistada. Seda kohta on külastanud ka Laura Bush, Ukraina president, Taani kuninganna Margarethe jne. Nende fotod on kohe sissepääsu juures tähtsale kohale sätitud. Aga see oli tõesti imeline, mis seal toimus. Need pildid olid lihtsalt suurepärased – selline peen tikkimisetöö ja nii meisterlik, et vaadates tundus, nagu oleks tegemist tavaliste maalidega. Alles lähedalt uurides sai aru, et tegelikult on kõik need värvid ja kujundid tikitud. Hinnad olid muidugi ka vastavad. Mõni maksis lausa 36 900 000 dongi (1365,50 eur), aga oli ka odavamaid. Suveniiripoes oli ka igasugu muid vidinaid, kuhu oli peale tikitud. Nii kingi, riideid kui rahakotte. Luusisin seal erinevatel korrustel ringi tund aega. Tüdrukud teevad seal hommikust õhtuni seda käsitööd ning kõik saavad neid lähedalt vaadata ning ka ise tahtmise korral seda tikkimist proovida. Tõesti olid väga ilusad kõik asjad.

 

     Troimiga koos käisime järgmisel päeval kohalikus katedraalis. See on 20 sajandi alguses prantslaste ehitatud ilus kirik. Pidi olema eriline selletõttu, et on ehitatud lihtsatest betoonblokkidest. Kirik asub väikse mäe otsas ning sealt avanevad ka ilusad vaated ümbrusele. Kui ehitati raudteejaam, jäi katedraali kõrval olnud surnuaed ette, ning väidetavalt kaevati kõik välja ning maeti ümber kiriku jalamile. Seal on praegu tihedalt täis kiviplaate inimeste sünni- ja surmadaatumitega. No ma ei tea, kas tegelikult on need siis ainult surnute mälestuseks pandud plaadid või on tõesti säilmed ka seal taga.

 

     Tahtsime minna ka Alexandre Yersini muuseumisse, aga sinna ei lastud meid sisse ning valvur koukis kuskilt lauasahtlist välja sildi „the museum is closed for renovation. Come back later“ :D Okeiii, millal hiljem???? A ei hakanud teda selliste küsimustega piinama. „Later“ siis „later“. Yersin on kuulus arst, kes Vietnamis vaktsineerimisega alustas ning avastas ka rottide levitatava bakteri, mis põhjustas muhkkatku. Praegu tegutseb temanimeline instituut vaktsineerimiste jmt taolisega. Pidi huvitav muuseum olema LP kohaselt. Äkki kunagi teeme teise katse.

 

      Mis siis veel? Troimile meeldib ikka mingit tehnikat ka osta. Oma telekast tunneme siin natuke puudust, aga sellist väljaminekut ei hakka tegema :P Nii et rahuldume väiksemate asjadega, näiteks ostsime arvutile kõlarid. Läksime esimesse kõlaripoodi sisse ning valisime kõige odavamad välja. Müüja-kutt kakkus näidised muidugi kohe riiulilt maha ning ühendas arvuti taha, et heli demonstreerida. Vietnami-disko jubedus pandi põhja ning tundus, et kõlarid funkavad hästi :) Diil tehtud. Siis käisime veel fotopoes ning lasime vitriinist kõik fotika statiivid ette laduda. Proovisime ja uurisime ja ostsime jälle kõige odavama :) Troim arvab, et tal on nüüd erihea rannas tisse ja pepusid zuumida. Mingi tegevus peab ju olema, mitte et niisama lamad seal liiva peal hambad laiali. Aaa, ja telekas ikka närib hinge, nii et Troim saatis meie korteri managerile sms-i, et äkki oleks võimalik saada suurem telekas :D Chou lubas omanikuga arutada ....

 

     Ükspäev rolluga ringi tiirutades vaatasime üle ka teisel pool jõge oleva turu. See jääb täiesti turistide trajektooridest välja ning oli seetõttu ka põnevam. Turg oli suur kollane hoone, palju suurem ja avaram kui meie tuttav Xom Moi turg. Õhku ning liikumisruumi oli rohkem ning hinnad tundusid ka natuke odavamad olevat. Troim ostis sealt endale maikad :) Need on vist tegelikult alussärgid, aga mis siis, ta lihtsalt ei suuda nende varrukatega T-särkidega enam käia, kuna need tunduvad talvejopedena.

 

     Turgudelt oleme ostnud veel uue noa, riisikäki ja seeni. Tänavalt grilltiku otsas kookosejäätist. Noa ostmine oli ka mingi hull protseduur jälle. Paksude kintsudega pidžaamas tüdruk jooksis edasi-tagasi ning seletas ja valis nuge. Tal oli hunnikus müügil mingi 20 nuga, aga püüdis meile selgeks teha, et ükski nendest ei ole hea. Tõi tagantruumist mingi päris korraliku noa, puu otsaga ja suure laia teraga. Ma isegi ei mäleta, mis me selle eest maksime, aga endale jäi mulje, et oleme megahea tehingu teinud. Nojah, alguses oligi tore, aga nüüd, mingi 4 päeva hiljem, ei kannata selle noaga suurt midagi lõigata. No kapsast ja porgandit saab :)

 

     Riisikäkk on banaanilehtedesse mässitud riisikuubik. Riisi sees on liha, mune ja veel mingeid asju. See kuubik (või ka rull) on siis valmis pakitud ning keedetud 7 tundi ning siis maha jahutatud. Traditsiooniliselt on see nende Tet´i (ehk uue aasta) pidusöök, aga tänapäeval müüakse neid vist aastaläbi. Aga ainult turgudel, poest sellist asja ei pidavat saama. Banaanilehed annavad toidule iseloomuliku tee-moodi lõhna ja maitsenüansi ning riis värvub roheliseks. Minule täitsa meeldis, aga Troimile absoluutselt mitte. Muidugi alles peale selle ärasöömist lugesin netist, kuidas seda süüakse. Seda võib näiteks ka pannil viiludena kuumutada või siis lõigata väiksed ampsusuurused tükid, mida serveerida koos marineeritud kurgi, kapsa ja kastmetega. Neid banaanilehtede pakikesi on siis igal pool müügil. Mõned on eriti tillukesed silindrikujulised vorstid, mõned kolmnurksed, mõned suured, mõned väiksed. Ma arvan, et mõnede sisu on magus, aga me ei hakka kõiki asju ka läbi proovima.

 

     Uutest seentest – straw mushrooms – tegime Eesti seenekastet. Piimaga. Tuli välja õõõuuudsalt hea :) Rohkem polegi vaja kirjutada. Need on eriti ägedad seened. Tunduvad väiksed, aga tegelikult on seest täis, näevad välja nagu need kõige väiksemad värsked kartulid ning turumutid, kellel rohkem aega, on need ilusti ära ka juba puhastanud. Kilo maksab umbes 4 eurot.

 

     Aa, ja õllega tegime ka uue diili. Enne ostsime siit ümbernurga kohast 333 õlut, kastiga. Üks kast 200 000, mis tegi ühe purgi hinnaks 8 333,33 dongi. Jane ja Mark aga rääkisid, et Saigoni õlu, mida müüakse 450 ml pudelites, on palju odavam ning need kastid tuuakse sulle koju ära. Ostsime siis siitsamast enda kohast Saigoni ka :) 20 õlut 120 000 ehk ühe pudeli hinnaks on 6 000 dongi (see on 22 euro senti)! Ja see pudel on ju palju suurem kui väike purk. Nüüd on meie külmutuskapp nagu mingi õllebaari oma, a vähemalt peaks jätkuma paariks päevaks :D

 

     Jane ja Mark rääkisid ka hulgimüügipoest Metro. Käisime muidugi üle vaatamas. See oli ikka suuuur pood. Peale meie oli poes vast 5 inimest pluss töötajad. Pidime endale kliendikaardi tegema. Kirjas oli, et peaksime ette näitama mingi oma Vietnami firma paberid, aga neid küll keegi ei küsinud. Väga värskendav oli nii suures poes rahulikult ringi jalutada ning mõnusalt jahe oli olla ka. Selles poes müüdi siis kõiki asju, alates jõuluvanakostüümist ning jõuluehetest, telekatest ja madratsitest, lõpetades konjakite, makrapulkade ja külmutatud kukeseentega! Jah, sügavkülmast leidsime 1 kg-sed pakid Prantsusmaa kukeseente ja puravikega. Ma ei tea küll, kes neid asju seal ostab, aga ju siis turgu on. Eriti friiki oli muusikavalik, alguses lärmas üle müügisaali „don´t stop the partyyyyy“, mõne aja pärast kõlas vietnamikeelne „püha öö“ ja „aisakellad“. Muusika on muidugi nii kõvasti, et omavahel rääkimisega on raskusi.

 

     Ja kookosejäätis. Siin sõidavad ringi ka jätsiautod. Aga jäätis on suures plekist nelinurkses jääkapis, millel on ratas all ning seda väntab edasi vanamees, kes kõlistab kella, et tulge kõik jäätist ostma. Bensiinijaamas vaatasime, et kõik tankuritüdrukud limpsivad seda ning ostsime ka. Jäätis oli grilltiku otsas peenike ja piklik. Hästi magus ja täiesti kookospähkli maitsega. Ma arvan, et see on täiesti naturaalne värk. Mõnus jahutaja ja kordades odavam kui poest ostetav pakitud jäätis. Need kookosejäätised „valmivad“ nimelt sealsamas kastis. Metalltorusse valatakse vedelik ning see siis kõvastub seal sees. Kliendile antakse jäätis nii, et tõmmatakse sealt metalltorust välja.

 

     Kolmapäeva õhtul tulevad meile külla viienda korruse naabrid Claire ja Alan. Käisime suurel kollase majaga turul ning tõime seeni ja kartuleid. Lisandiks tuleb kurgi-tomati salat ja magushapu kapsas (kapsas modifitseerus küll tegelikult tomati-sibula-tilli-magushapuks kapsaks). Lubasime, et teeme Eesti toitu ja loodame, et neile maitseb ka. E621 me ei kasuta. See on jõhker, kui palju seda siin müüakse, ka Metros olid suured 5-kilosed pakid, suur kiri peal „Glutamaat“. Õhh, mida mürki nad siin söövad. Endal on nii suur valik igasuguseid maitseaineid ja taimi ning ka soolaväljad on 20 km kaugusel.

 

     Aga olgu. Homme algab meil nädalavahetus :) Jah, ka meil on seekord nädalavahetus!