08.11.2012.a.
Paar päeva peatusid siin Nha Trangis eestlased
– Teele ja Mihkel. Teele on meil ühe korra isegi Tallinnas külas
käinud. Väga toredad inimesed, samasugused reisimisehullud nagu
meie, et ainult tahaks kuskil ringi käia. Nad tulid Nha Trangi
Hanoist rongi ja bussiga, nii et neil oli pikk reis selja taga.
Õnneks said nad reisida ainult käsipagasiga ja seetõttu oli
lihtsam. Saime nendega juba esmaspäeva hommikul kokku ning peale
hommikusööki päevitasime rannas. Väga, väga huvitav oli kogemusi
jagada. Nad olid täiesti juhusilikult võtnud hotelli otse meie
lemmikbaari kõrvale. Õnneks nad elasid piisavalt kõrgel ja maja
tagakülje pool, nii et lärm nendeni ei jõudnud. Nad rääkisid
meile Hoi An´ist ning oma Halong Bay kogemustest. Õhtul jalutasime
linna peal ning Night Marketil ja lõpuks läksime muidugi Booze
Cruise´i. Lootsime, et Windy on ka tööl, kuid teised ettekandjad
(kes meid ka alati kallistavad ja musitavad), ütlesid, et Windy on
hoopis haiglas. Ta oli tundnud end mitu päeva juba väga halvasti
ning kaebas kõhuvalu. Ta rääkis mulle juba nädal aega tagasi, et
arvatavasti on see päevadest, kuid nüüd selgus, et asi on tõsine
ning tal on pimesoolepõletik. Tüdrukud ütlesid, et lähevad Windyt
järgmisel päeval haiglasse vaatama ning mina ja Troim küsisime
kohe, et äkki saame kaasa minna. Kokku lepitud. Me muidugi tahtsime
teda näha ja külastada, aga omajagu põnev tundus ka „ekskursioon“
kohalikku haiglasse.
Teisipäeva hommikul käisime koos
Teele ja Mihkliga turu peal ja näitasime oma tuttavaid müüjaid.
Ostsin pudeli kalakastet (kuna kokanduskursustel öeldi, et see on
nii universaalne kaste, mida nemad kasutavad iga toidu juures) ning
prooviks mingeid tundmatuid puuvilju, mida müüja mulle maitsta
andis ning mille tükike oli niiiiiiiii hea ja magus.
Kõmpisime tagasi kodu poole ning
leppisime kokku, et oleme tunnike rannas, enne kui haiglasse lähme.
Kodus tahtsin muidugi kohe seda uut puuvilja proovida. Pesin,
koorisin ja lõikasin tükkideks. Sõin ühe tüki, ei olnud hea,
nagu aroonia-moodi, et terve suu oli paks ja kurgus hakkas halb.
Troim ei neelanudki tükikest alla, vaid sülitas kohe välja. Mina
ikka surusin veel 3 tükki sisse. Viga! Olin jube pettunud, et wtf
asi see siis on. Nii, siis keerasin sellel kuradi kalakastmel korgi
pealt ära, et nuusutada ja ...................öäkkkkk....... terve
köök oli kohutavat raipe haisu täis! Troim hakkas kohe karjuma, et
ma tahan teda ära tappa. Peitsin kiirelt pudeli külmutuskappi ära.
Istusin diivani peale ja võtsin paar lonksu õlut, kuna selle
puuvilja tunne oli ikka suus. Ja siis hakkas halb. Ütlesin Troimile,
et ma vist tahan oksendada ning 5 sekundi pärast läksingi wc-sse
ning kogu see jama tuli välja. Jäin voodi peale lamama ning
ütlesin, et randa ma küll praegu ei tule. Troim, Teele ja Mihkel
veetsid tunnikese mere ääres ning mina otsisin peale toibumist
netist, mis kuradi asjaga siis tegemist oli. Nimetatud puuvili oli
siis sapodilla. Ma olin ise valinud lihtsalt toored isendid, mis
pidid olema mittesöödavad, sisaldavad palju lateksitaolist asja
ning võivad põhjustada kurgus halba tunnet ja suuhaavandeid, samuti
kõhulahtisust. Nendest viljadest hakati tegema esimesi nätsusid.
Kui vili on toores, siis valmib see toatemperatuuli kiiresti ning on
katsudes pehme (mitte kõva nagu minu omad olid). Süüakse neid
samamoodi nagu kiivisid, et lõikad pooleks ja lusikaga sööd sisu
välja. See, mis mul enesetunde halvaks tegi, oli sama kõva kui õun.
Puhkasin tunnikese ning siis hakkas juba parem.
Läksime Booze
Cruise´i ette ning üks baaritšikk kutsus meile takso ja ütles
sellele, kuhu sõita. Meie jõudsime haigla juurde enne, kui Windy
sõbrantsid oma motikatega ning taksojuht oli vist valesti aru
saanud, mida me seal teeme. Igatahes haaras ta kohe Troimil
käsivarrest ning talutas meid kiirabi vastuvõttu :D Troim higistas,
mis hirmus ja õllepurk oli ka muidugi käes. Eriline võõrkeha oli
ta seal vastuvõtualal, kus olid ainult poolpaljad ja vigased
inimesed ning valgetes kitlites med-töötajad. Huhh, kõik muidugi
vahtisid meid. Vehkisime kätega, et No-no, me pole haiged ning
kiirustasime tagasi maja ette.
Õnneks jõudsid varsti kohale ka meie
tuttavad, ostsime alt poest Windyle mingeid jooke, mis talle pidid
meeldima ning seejärel sõitsime 7. korrusele. Teele ja Mihkel jäid
alla sisehoovi meid ootama. Haigla oli vana kollane kivist hoone.
Mingit halba haiglahaisu üldse ei olnud, kuna kõik aknad olid
avatud ning mõnus õhk käis läbi. Keegi midagi ei küsinud,
lihtsalt jalutasime sisse. Imestust tekitas, et paljud haiged (?)
lamasid koridorides mingite mattide peal, ümberringi istumas
sõbrad-sugulased. Windy palat oli pisike kitsuke ruum nelja voodiga.
Igas voodis oli vähemalt 2 inimest!!!!! Windy oli väga kurnatud
ning haige näoga, kuid meid nähes läks tal tuju kohe paremaks. Ta
naeratas ning kallistas-musitas meid kohe. Teised tüdrukud viisid
talle ikka suure kotitäie süüa, kuna haiglas ei pidavat üldse
süüa saama ning kui haigetele sugulased midagi ei vii, siis nad
võivad lihtsalt nälga surra. No ma ei tea! Seda rääkis meile üks
šotlane, aga ma eriti ei usu seda. Eriti, kui arvestada, et see pole
mingi tasuta haigla, vaid et ka kohalikud peavad seal maksma. Windy
ajas end püsti ning me läksime kõik koos suurele pikale rõdule,
kust avanes imeline vaade mägedele ja linnale. Sättisime end mati
peale, mille medõde kohe tõi, ning rääkisime juttu. Troim tegi
kogu aeg nalja, et tuju üleval hoida ning Windy naeris, kuigi näha
oli, et tal on ikka halb olla. Talle tehakse 5-6 süsti pepusse iga
päev ning ta peab võtma palju tablette. Kõik ütlesid, et see
tähendas ikka nii palju, et meie ka teda vaatama läksime. Üks hetk
toodi välja Absolut Vodka pudel ning see anti kohe Troimile, et joo,
võtame Windy terviseks. Troim siis pidas väikse kõne ja võttis
klõmmi ...... ning see oli vesi :) oi, kuidas väiksed vietnamlannad
itsitasid kõhud kõveras :D eks see olekski imelik olnud, kui nendel
seal päris Absolut riiuli peal oleks olnud.
Teised jäid veel sinna, aga meie
tulime ära, kuna Teele ja Mihkel olid meid niigi juba pool tundi
oodanud. Taksojuht muidugi ka, aga siin taksomeeter edasi ei tiksu,
kui auto seisab. Sõitsime siis kõik koos mudavannidesse! Oi, see
oli jälle nii tore, mis siis, et meie seal juba käinud olime.
Seekord oli veel vähem rahvast ning tundus, et Teele ja Mihkel jäid
ka väga rahule. Mulistasime ja nautisime seal üle 2 tunni ja
seesama takso ootas meid terve aja! Lasime end tagasi viia samasse
kohta, kust meid peale võeti. Me olime ikka väga palju sõitnud
ning lisaks oli see taksojuht meid nii kaua igal pool oodanud ja see
läks maksma 10 usd. Ma ei tea, kas see maksis sellepärast vähe, et
kohalik tüdruk meile takso tellis, või ongi see taksoteenus siin
nii odav.
Okei. Õhtusöögikoha valisid Teele ja
Mihkel Tripadvisori soovituste põhjal – india restoran. Oli tõesti
väga hea. Aga mu arust on juba imelik, et peaaegu iga kord on arvele
lisatud midagi, mida me pole tellinud või siis jäetakse mingi asi
toomata, mis hiljem siiski arvel kajastud on. Seekord läks nii minu
tellitud raita kastmega. Nõudsin pärast õigust ning
vastuvaidlemata anti raha tagasi. Et nagu meelega??? Või kogemata???
Magustoidukoht oli ka üks restoran,
mille kohta T ja M Tripadvisorist lugenud olid. Tänu nendele saime
ise ka uusi kohti proovida.
Kolmapäeva hommikul käisime rolluga
Maximas. Vaja ju igasugu koduasju osta. Ma ei tea, mis seal siis
juhtund oli ................ kõikidel oli eile vist palgapäev
olnud. Poes oli nagu hullud päevad. Kõik ostsid kärutäite kaupa
vetsupaberit, teed, puhastusvahendeid, piima jne jne jne. Nagu kõik
hotellide ja kohvikute pidajad käiksid ka seal kaupa ostmas. Ju vist
käivadki. Minu jaoks on muidugi müstika, et KUHU nad need asjad
panevad, kui kõik on motikatega poes???????????? Poe all on parkla,
kus seisavad ainult motikad. Me saime oma asjad siiski aetud ning
pärastlõuna veetsime taas rannas. Ostsime koos T ja M-ga krabisid,
krevette jmt asju. Tegime jälle mõnusa lõunasnäki. Päike paistis
ning tuul puhus. Kõik oli ideaalne :) Õhtul läksid nemad lennuki
peale ning Saigoni.
Meile oli suhtlemismaailmameister Troim
kokku leppinud juba järgmise õhtusöögi uute inimestega – meie
5. korruse naabritega. Alan ja Claire ostusid väga meeldivateks
kaaslasteks. Nad on jällegi u 55-aastased ning reisinud siin Aasias
erinevates riikides mitu aastat (Vietnamis alates jaanuarist),
kusjuures ka nende poeg ja tütar reisivad kuskil siin omapäi ringi.
Nende Austraalia-maja on välja üüritud. Loomulikult õpetavad nad
siin inglise keelt. Nad nägid mõlemad väga kenad välja, tegid
nalja ja olid üldse positiivsed. Rääkisid meile ka jälle
huvitavatest uutest kohtadest, kus tasuks käia. Õhtu lõpetasime
taas kodubaaris, kus jällegi pooled tuttavad ees. See inglise-keelt
kõnelevate inimeste kommuun on siin tõesti kõik tuttavad. Baaris
mängis üks bänd ning ringi liikus eriti ära mukitud piduliku
mustade litritega kaunistatud kleidiga daam. Selgus, et see leedi,
kes oli ühe bändimehe naine, oli olnud Alani ja Claire´i
ületee-naaber Brisbane´s, kuid 10 aastat tagasi kolisid naabrid
koos oma mehega sealt minema, ning nüüd, sel aastal, jalutasid Alan
ja Claire mööda Nha Trangi tänavaid ning vaatasid, et kahtlaselt
tuttava näoga inimesed. Ja need olidki nende naabrid Austraaliast,
kellest nad polnud aastaid kuulnud. Väike maailm.
Täna hommikul arutles Troim, et need
inimesed, kes kellegagi koos on, on ikka normaalsed. Üksi olles
muutud kurjaks ja tigedaks. Kõik tundub nõme ja loll. Koos olevad
paarid kuidagi tasakaalustavad teineteist, oskavad pöörata
tähelepanu üksteise veidrustele ning toetada keerulistel aegadel.
See teine üksik austraallane on ju täitsa segopea, ta muud ei tee,
kui kirub Vietnamit, Austraaliat, USA, kõiki oma õpilasi jne jne.
Veidrik selline. Koos natuke istuda ja õlut juua on okei, aga varem
või hiljem ujuvad välja maailmaparandamiseteemad. Alan ja Claire
aga olid kõigega rahul, muidugi nad hoiatasid meid varguste jmt
eest, kuid nende sõnul on vietnami õpilased toredad ja püüdlikud,
Vietnam tore riik ning maailm üldse hea koht, kus elada. Claire oli
ka esimene inimene, keda ma nägin, et siin veini tellis. Tellis
restos klaasi kohalikku punast veini ning jõi seda koos jääga, mis
eraldi nõuga lauda toodi.
Neljapäevaks olime täitsa ära
väsitatud. Käisime ainult ujumas, kitsastel tänavatel jalutamas,
turul ning Troim käis massaažis. Toss oli kuidagi väljas. No nii
raske puhkus :D :D :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar