02.11.2012.a. ja 04.11.2012.a.
Või no te saate ju sealt ka ise vaadata albumeid Nha Trang 5 ja Nha Trang 5/1.
Niisiis, käisime teisipäeval
kokanduskursustel, aga enne tahan mainida, et just praegu sõime
isetehtud kõige paremaid soolakurke!!!! Vietnamis pidavat olema 3
riisisaaki aastas, nii et siin valmivad kõik asjad kiiresti, nii
said ka need, päeval kell 13 tehtud kurgid, õhtul kella 17-ks
täiesti valmis. Oiiiii, kuidas me nautisime, kusjuures me tegime
neid ju ainult soola, küüslaugu ja tilliga. Tegime juba
bisnis-plaani, et tipphooajal peab neid kurke pohmellis venelastele
müüma hakkama, kui ainult krevetikrõpsumüüjad meile kambakat ei
teeks.
Aga kokanduskursus. Läksime hommikul
kella 9-ks kohale. Mingil imekombel (tänu Luccale!) olime seekord
ainult meie kahekesi. Kena ja armas kokk Nam, kes meie juhendajaks
oli, ütles et eelmisel korral oli kursustel olnud lausa 15 inimest!
No meil ikka täiesti vedas.
Pärast väikest sissejuhatust istusime
igaüks oma rikša peale ning vanamehed väntasid meid meie jaoks
juba tuttavale turule. Hakkasime ostma aineid toitude jaoks, mida
hiljem koos valmistasime. Kuna me olime ainult kolmekesi, siis saime
Troimiga küsida kõikide asjade kohta, mida me ei teadnud. Nam
rääkis ilusti inglise keelt ning vastas väga meelsasti. Rääkisime,
mis hinna eest me kalmaare ostnud olime, ning Nam oli väga
üllatunud, et kuidas nii vähe. See oli natuke imelik. Et kas ta
näitles või päriselt oli üllatunud, et meile, valgetele nii
madala hinnaga midagi müüdi.
Turul müüakse siin hiigel aaloe
lehti. Küsisime siis, et milleks need? Eestis on aaloe ikka mingi
ravimtaim. Nam selgitas, et sellest tehakse mahla. Purustatakse
blenderis ning segatakse pooleks apelsinimahlaga. Ta ise pakkus, et
kui tahame, siis ta võib seda osta ning meile teha. Muidugi olime
nõus! Etteruttavalt öelduna oli see väga hea segu! Koos jääga ja
nii. Õudsalt mõnus. Muidugi megatervislik ka ju.
Teine asi, mille saime puhtalt tänu
enda initsiatiivile ära proovida, oli bitter melon. Selline
kurgimoodi krobeline vili. See lõigati hiljem restoranis õhukesteks
viiludeks ning praeti koos munaga. Oli selline mõrkjas ja mitte meie
maitsele, aga samas, võib-olla lihtsalt harjumatu. Ega ta halb ei
olnud, aga lihtsalt võõras. Ise seda siin ostma ei hakka.
Kella 10-ks olime tagasi Lanterns´i
restoranis ning hakkasime kokkamist õppima. Esimeseks roaks olid
värsked kevadrullid. Mina olen neid Eestis koos Ilonaga teinud, kuid
seekordsed olid päris palju teistmoodi. Nende tegemine oli
tegelikult nii lihtne ja tulemus nii maitsev, et Troim arvas, et
hakkab neid nüüd kodus ka tegema ning harjutama ja kui keegi meile
külla tuleb, siis oleme juba täiesti profid. Eks paistab :D Aga
teha oli neid tõesti tore. Täidise üks peamisi maitseandjaid olid
krevetid ja seafilee. Krevetid segati algul rummiga (annab maitset
ning tapab bakterid). Nam andis karahvinis olevat alkoholi Troimile
nuusutada, et kas ta tunneb ära, millega tegu. Haa-haaaaaa, Troimil
läks 1 sekund aega, et öelda, et see on rumm! Nam tegi suured
silmad, et kohe nii kiiresti õige vastus tuli. See oli siis tema
sõnul banaanirumm.
Meie saime ise riivida porgandit ja
teha muid taolisi väikseid abitöid ning siis rullis Nam valmis
esimese kevadrulli ja päras seda saime teha valmis oma soperdised :)
Tegelikult tulid meil need väga hästi välja, esimese korraga
unustasime küll mõned koostisained ära, kuid maiste oli ikka hea.
Nagu piltidelt näha, siis tegime ka taldrikukaunistused tomatist ja
Tai basiilikust ning siis pistsime oma kätetöö nahka. No ma ei
tea, uskumatu, kui hästi need maitsesid. Koos natukese
tšillikastmega muidugi. Ma ei tea, kas mu isale see maitseks, aga ma
ei näe mingit põhjust, miks ei peaks maitsema. Mõnus ja värske
ning sisaldab riisinuudleid, mis teeb toidu veidi toekamaks.
Pearoaks tegime makrelli savipotis.
Igaühel oli oma pisike savipott, mille täitsime sibulate,
küüslaugu, kala ning maitseainetega, lasime natuke marineeruda ning
siis küpsetasime elava tule kohal. Hullult hea tuli välja, aga kogu
asja juures oli üks aga. Kala maitsestamiseks võttis Nam ka suure
supilusikatäie valget pulbrit, mis maitses tulisoolaselt. Küsis,
kas meie ka seda kasutame. Raputasime pead. See oli siis see kuulus
E621, mida siin igale toidule vist lisatakse. See kogus pani
tõeliselt imestama. Nii väikse toidu peale läks seda nii palju!
Selgitasime, et Euroopa Liidus räägitakse, kui halb ja kahjulik see
aine on ning eesmärk on võimalikult palju vähendada
naatriumglutamaadi kasutamist. Nam ei tahtnud seda kuidagi uskuda.
Näitas meile pakendit, et see on Knorri toodang ning Knorr on
„german company“. No jah, meie jaoks tähendas see seda, et siin
ei tasu eriti väljas söömas käia, kõige targem ja tervislikum on
ikka ise toitu valmistada.
Magustoiduks tegime flambeeritud
banaane ja – ananasse. Jee, sain ise esimest korda proovida toidu
põlemapanemist. Ei olnudki nii hirmus. Pärast põletamist võtsime
puuviljad pannilt ära ning keetsime kastme kokku, lisades
karamellile ja rummile apelsinimahla. Kaste tuli tõeliselt mõnus.
Et kõigele veel magusust lisada, pandi taldrikule veel
kookosejäätisepall ning niristati peale šokolaadikastet. Huhhh,
kell oli alles 12.30 ja me olime juba sellise suure söögi ära
söönud. Veeresime uimastena sealt restoranist välja ning äärepealt
oleksime unustanud kursuse eest maksta ka :D Kingituseks saime kaasa
2 pannilabidat, pisike retseptiraamatu ja riiv-koorija. Kokkuvõttes
oli väga huvitav kursus ning me saime palju targemaks, kuid meile
oleks see rohkem meeldinud, kui me poleks pidanud kõiki toite ise
ära sööma!!!!
Kolmapäeval oli siis see Halloween.
Läksime muidugi BoozeCruise´i, kus kell 20 käis juba kõva pidu.
Olimegi terve õhtu seal ning vahtisime show´d. Ettekandjatel ning
enamikel külastajatel olid kostüümid ning uhked näomaalingud.
Mõned olid päris kõvasti vaeva näinud, üks tüdruk oli Amy
Winehouse, ninast verenire väljas ning üks mees oli Elton John,
spetsiaalselt selleks ürituseks õmmeldud ülikonnaga. Meeleolu oli
ülev :D Istusime ühes lauas koos oma inglastest sõpradega,
vahepeal liitus meiega ka üks varem kohatud austraallane ning omanik
Johniga tegime ka pilti. Välismaalased, kes siin pikemalt peatuvad,
tunnevad vist kõik teineteist ja meie sulandume ka vaikselt kampa.
Soovi korral oleks saanud lasta teha endale näomaalingu 3 usd eest,
kuid sellest me loobusime. Vahepeal jäid töölt koju minevad
kohalikud kõik baari ette oma motikatega seisma ning vahtisid
lollakaid valgeid, kes ennast nõmedalt riidesse olid pannud ja näod
veriseks sodinud. Tänavale tekkis lausa ummik, kuna nad otseses
mõttes seisid keset teed. Väiksed vietnami lapsed uudistasid suurte
silmadega. Tegelikult oli vist igas baaris pidu ja möll, aga me
mujale ei jõudnudki. Booze Cruise´s oli piisavalt huvitav olla.
Hiljem tegid poisid veel kokteilishowd, visates pudeleid ja
sheikereid kõrgele üles ning ringi paterdas suur karvane karu.
Neljapäeval saime kokku ühe
austraallasega, kellel aitasime korterit leida. Ehk siis Troim aitas,
kutsusime ta pärast meile külla ja õlletasime koos rõdu peal,
snäkiks oliivid (delikatess). Tüüp on 55-aastane ja õpetab siin
üllatus-üllatus inglise keelt. Algul tundus ta väga normaalne ning
temaga oli huvitav vestelda, kuid pärast paari tundi hakkas tema
negatiivsus meile närvidele käima. Ta vihkab austraallasi, venelasi
ning nüüd vist ka vietnamlasi. Ta muudkui rääkis sellest, kuidas
kohalikud teda röövida ja alt tõmmata üritavad. Et see on
kohutav, kui halvasti vietnamlased turiste kohtlevad. Temalt on juba
mitu korda asju varastatud ning ta ei suuda aru saada, kuidas
vietnami tüdrukud püüavad üksikuid välismaa mehi võrku püüda
ning nende raha kätte saada. No muidugi on raske üksi olla, aga ei
ole ju mõtet viriseda, kui sa tead, et kohalikud tüdrukud nii
käituvad. Kui talle siin üldse ei meeldi, miks ta siis üldse siin
on????? Natuke saime tänu temale muidugi ka meie targemaks, näiteks,
et Dalati tasub igal juhul minna ning ta näitas meile kahte mõnusat
kohta, kus toit on hea ning õlu odav.
Reedel tahtsime saartetuurile minna,
aga nagu needus, oli see ainus hommik, mil vihma sadas!!!! Ikka päris
kõvasti tuli. Kõmpisime tuurikontorisse ning palusime nukra näoga
tuur edasi lükata. Ei mingit probleemi, tulge homme! Super. Läksime
siis hoopis jõusaali, mis meil ka korteri üürihinna sees on :D
Võimlesime seal natuke ning tulime koju pikutama. Peale lõunat läks
ilm muidugi ilusaks. Päike tuli jälle välja ning taevas oli
sinine.
Laupäeval oli taas hommikust peale
ilus ilm ning tuuriks sobiv päev. Tore oli olla päev otsa merel.
Tegime kokku 4 pikemat peatust. Grupp oli päris suur ning koosnes
peamiselt venelastest, mõned kohalikud turistid ja üks prantslane.
Giidi nimi oli Number Ten ehk Muoi. Siin pidi perekondades olema nii,
et esimesed lapsed saavad päris nimed, aga alates üheksandast enam
nimesid ei panda ning lapsed nimetatakse lihtsalt järjekorranumbri
järgi.
Snorgeldamine oli kõige jamam üldse,
kuna meres polnud midagi vaadata. Troim nägi ühte suurt kala, aga
mina nägin ainult pisikesi mustasid. Koralle polnud üldse,
võib-olla sügavamal oli, aga snorgeldamismask oli nii algeline, et
ühe käega pidi toru hoidma, et see püsti oleks ning niimoodi ühe
käega ujuda oli suht halb. Vesi oli aga selles lahekeses
kristallselge ning liiv hästi peeneteraline. Venelased ei saa
inglise keelest mitte midagi aru ning juba enne väljasõitu palus
Number Ten, et äkki Troim saaks edaspidi tema juttu tõlkida. Nii
saigi Troimist kaasgiid. Venkud kuulasid ja küsisid kogu aeg Troimi
käest. Venelased on ikka nii lõbusad, enamikel olid kuldhambad
suus, mis tegi nad veel koomilisemaks. Kõik aeg käis mingi
viskijutt, aga nad jõid siiski vaid õlut ja sedagi üksnes toidu
kõrvale. Lõunasöök korraldati laeval ning istusime seal ümber
laua nagu kilud karbis. Väga kitsas oli, ikka liiga palju inimesi
kokku surutud. Lootsime värsket kala, aga selle asemel olid õlised
nuudlid, õline vesispinat, õlised kana- ja vorstitükid ja õlised
kalmaari- ning kurgitükid.
Edasi sõitsime jälle pistu maaliliste
saarte vahel ning liitusime ühe teise tuurilaevaga, kus oli peal
kamp noori, kes olid end juba päris segi kamminud. Laevad parkisid
teineteise kõrvale ning ühe laeva peal läks diskoks. Esinema
hakkas Vietnami parim poistebänd :D Üks mees istus
kartulikeedupottidest tehtud trummide taha ning lavale astus ladyboy
ehk mingi kutt, kellele olid kookospähklikoortest tehtud
rinnahoidjad, seljas roosa seelik ning peas suur parukas. Hakkas
laulmine ja tantsimine. Rahvas jõi ja laulis ning õõtsutas end
muusikarütmis. Lavale tiriti ka kanada, rootsi ning vietnami
tüdrukud, kes esitasid oma laule. Vene laulu esitas mingi kutt.
Järgmiseks kargasid kõik vette ning Number Ten avas floating-bari,
jagades kõigile topsides kohalikku valget veini. Eriti naljakas oli,
kuna kogu rahvas oli nii ülemeelikus ja lõbusas tujus.
Viimane peatus oli jälle ühes
pisikeses rannas, kus sai niisama lebotada rannatoolis, ujuda ning
mingeid veespordiasju teha.
Looduse mõttes see tuur midagi erilist
ei olnud, aga tore oli ikka. Maksis see päev otsa lõbu koos
lõunasöögiga ainult 5 eurot ning tasub käia kindlasti. Rahva
meelelahutuse peale oli igatahes mõeldud. Venelased pärast tulid ja
tänasid Troimi, et tänu temale oli see tuur palju, palju parem. Nad
poleks muidu mitte midagi aru saanud.
Erinevaid tuure on siin palju, nii et
meil valikut jätkub, mida järgmiseks teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar