22.11.2012.a.
Nüüd on juba üle nädala muljeid,
mida jagada.
Eelmise kolmapäeva õhtusöök oli
väga tore. Alan ja Claire olid vaimustunud Troimi kokakunstist ning
uurisid, kuidas ikka nii head seenekastet teha saab, et kas
kasutasime kookospiima vmt. Nad tõid meile kingituseks suure
šokolaadi ning õllepurgi külmashoidmiseümbrised.
Neljapäeval pidime minema kell 12
päeval Windy lapse sünnipäevale ning õhtul tema enda
sünnipäevale. Vihma kallas, aga elu käis muidugi edasi. Nha
Trangis on 2 tänavat, mis vihma ajal üle ujutavad ning üks neist
on see, kus Booze Cruise asub. Sumpasime peaaegu põlvini vees baari
ning nägime, et hoolimata märjast olemisest, oli baar tuttavaid
nägusid täis. Windyt aga ei paistnud kuskil. Passisime seal siis
oma tunnikese, kuni üks teine ettekandja ütles, et Windyl oli eile
kõva pidu ning lapse sünnipäeva ei toimu. Pealegi on ilm halb,
turule ei saa minna ja bla-blaa. Omanik John valgustas meid veelgi,
öeldes, et Windy magab tagaruumis, kuid õhtul kell 19 on kindlalt
party. Nojah, mis siis ikka :) Kahju, et tema kodu ei näinud, aga
äkki siis teinekord. Õhtul enam ei sadanud ja tänav oli täiesti
kuiv ning päris-sünnipäev oli väga tore pidu. Ega me ju ei
teadnud, et seal süüa ka pakutakse ning käisime enne restoranis.
No viga. Tegelikult oli Booze Cruise´i teisel korrusel pikk laud
ning pakuti erinevaid suupisteid ja praetud nuudleid ning isegi õlu
oli tasuta. Külalisi oli nii valgeid kui kohalikke. Mitte väga
palju rahvast, vast natuke üle 20 inimese. Saime tänu sellele peole
ka ise mitmete uute lääne tüüpidega suhelda. Need olid muidugi
kõik ka Booze Cruise´i kliendid, kellele Windy siis seekord
omakorda välja tegi. Mõtlesime, et ei tea, kas ta kutsus
sellepärast nii palju valgeid, et rohkem ja kallimaid kingitusi
saada? Näiteks ühed külalised olid 2 kutti, kes peatuvad Nha
Trangis ainult päeva. Nad olid ostnud Hanoist motikad ning tegid
trippi põhjast lõunasse. Ma usun, et enamik kinkisid raha, nagu
meie, kuigi me ei näinud küll kedagi ühtegi kingitust üle andmas.
Uhke tort oli muidugi ka tellitud, kus
peal Windy sünnikuupäev ja mingid vahukoorest draakonid jmt asjad.
Tort aga polnudki söömiseks, vaid sellega lollitamiseks. Windy
hakkas ükshetk tordilt vahukooretupse võtma ning sellega teistele
näo peale triipe tõmbama. Sellega sai jälle nalja tehtud, ajas
rahva elevile. Windy jõi kogu aeg Jägerbombe – need on sellised
kokteilid, kus Jägermeistri pits on uputatud õlleklaasi sisse ja
siis jood seda niimoodi. Ta jõi neid kokku vist mingi 10! Pole ime,
et ta oma 40-kilose kehakaalu juures megapurju ei jäänud :D Eriti
nõme on kogu asja juures muidugi see, et ta alles eelmine nädal
haiglas oli ning tegelt ilmselgelt ei tohiks üldse alkoholi juua ja
suitsetada. Kuskil 12 ajal sai juba pidu läbi ning mina olin ka juba
üsna väsinud, nii et tulime ära koju.
Reedel jälle sadas pool päeva ja oli
üldse selline niisama olemise päev, kuigi paar tundi pealelõunal
me siiski rannas istusime. Aa, ja meid ootas kodus ka ilus üllatus –
uus tutikas LG telekas :D No ikka ainult küsimises on enamik asju
kinni. Meie vana teleka sai endale valvur.
Laupäeva hommikul sõitsime Mui
Ne´sse. Buss võttis meid peale täpselt tund aega kokkulepitud
ajast hiljem, nii et 5-tunnisele bussisõidule võis julgelt veel ühe
tunni otsa panna. Buss oli iseenesest OK, „sleeping-bus“ ehk siis
istmed on magamisasendis ning väga hea oli vedeleda. Igal istmel oli
ka tekk , kuna konditsioneer oli päris külmaks reguleeritud. Aga
meie jaoks on bussiga reisimine eriline piin. Istu seal ühe koha
peal, süüa ja juua ei taha/julge ning suht nüri on olla. Õnneks
ei lastud bussis ühtegi jubedat filmi või telesaadet.
Mui Ne on üks väike kaluriküla, mis
nüüd viimastel aastatel on kasvanud surfarite meelispaigaks. Seal
pidavat olema megailusad rannad ja head tuuled, mõnus atmosfäär
jne. Ära eksida pole seal võimalik, kuna ongi ainult 1 tänav, mis
jookseb paralleelselt rannajoonega. Ilm oli ilus ja päike lõõmas,
läksime meile kinni pandud hotelli ning sõime väikse lõuna.
Jalutasime ja vaatasime natuke ringi. Rand tekitas kohe pettumuse,
kuna rannariba oli vast 4 meetrit lai ning õhtuse tõusuga kadus
seegi. Rannas eriti jalutada ei saanud ning polnud ka huvitav, kuna
rannas on ainult hotellid, kõik baarid ja söögikohad, kus inimesi
vaadata ja suhelda, jäävad sissepoole. See on minu meelest eriti
tobe, kuna kui olla mere ääres, siis tahaks just vee juures
jalutada ja õhtustada. Pealegi oli seal absoluutselt igas hotellis
bassein, nii et meres ei ujunud peaaegu keegi. Merevesi oli pealegi
nii sogane, et ka põlvini vees ei paistnud põhi läbi.
Õhtul saabusid Saigonist meile
seltsiks veel 2 eestlast. R ja P. Algselt pidime tähistama ühe
vietnami tüdruku sünnipäeva, aga too oli paar päeva tagasi
tuulerõugetesse haigestunud, nii et see pidu jäi ära. Aga ega me
ei kurda. Meil oli niisamagi väga tore olla.
Mui Ne´s on väga suur valik värskeid
mereande ja neid me siis õhtusöögiks sõimegi. Apppiiii, me
tellisime neid küll liiiiga palju, kõikvõimalikke sorte ja
variante. Muidugi oli kõik maitsev, aga järgmine päev ei tahtnud
keegi enam ühtegi krevetti ega molluskit näha ka. Peale suurt
söömingut käisime veel ööklubis, mis asus meie hotellist üle
tee. Peaaegu kõik olid venelased. Ka kõik sildid ja reklaamid ja
menüüd on seal linnas venekeelsed. Veel hullem kui siin Nha
Trangis.
Laupäeval rääkisime endile hotellist
välja 4-tunnise jeep´i tuuri ümbruskonda. See kujunes ootamatult
ägedaks. Muidugi oli ka meie seltskond äge. Kogu aeg tegime nalja
ning kuna need Saigoni eestlased on ikka väga kaua Eestist eemal
elanud, erinevates riikides ja nii, siis oli nendega väga uudne
ringi käia ning nende käitumist kohalikega jälgida. Esmalt viidi
meid kõndima madalasse jõkke, mis viis välja tumepunaste
kaljudeni. Selle koha nimi oli Fairy Spring, aga ma ei saanudki aru,
et kas see n-ö allikas oligi üks mudane koht, kuhu me kõik saime
sisse minna jalgupidi ning tunda umbes sellist tunnet, nagu seisaks
kuuma leivataina sees. Ilus oli seal igatahes küll ning jõesängis
jalutada oli ka tore. Vahepealne atraktsioon oli jaanalind, kes
elutses oma väikses aiakeses. Mängis Scorpions´i muusika ning
kalleid turiste paluti ükshaaval linnuga sõitma minna. Kutid kõik
käisid ja tegid kõigile nalja, mina ja Lucca siiski loobusime.
Esiteks oli mul sellest linnust tegelt kahju, teiseks maksis see 5
usd ning kolmandaks ma ikka kartsin ka :D Tal on pikk kael ning
vahepeal ta nagu naksas oma pika nokaga. Ma kartsin, et tõmbab
Lucsil pea otsast.
Edasi sõitsime oma ilma akendeta vana
valge jeepiga Mui Ne päris kaluriküla poole, vaatasime, kuidas
naised kaldal krevette kuivatasid ning hingasime sisse kohutavat
kalakastme haisu, mida siin igas majas tehakse. Õõõõõõ, see on
tõesti üks väga vastik hais, ma ütlen. Õnneks jätsime varsti
linna selja taha ning suundusime sisemaa poole. Peale pooletunnist
sõitu jõudsime valgete liivadüünideni. See oli müstiliselt ilus
koht. „Väikse“ lisaraha eest sai rentida 15-ks minutiks ATV ning
liivamägedele kimama minna. R ja P maksid kohe nõutud summa ning
kargasid ATV selga. Troim kauples ja kauples, kuid edutult. Surus
seal hoopis ühe kohaliku kutiga kätt. Kaotas. Mulle ütles, et
lasigi tüübil võita, et tal päev paremaks teha :D Peale seda
kauplesime veel ATV hinna üle ning läkski läbi. Ei tea siis, kas
„tänu“ sellele, et Troim käesurumise kaotas. Saime 15 minutit
sõitu lausa kolmandiku võrra odavamalt.
Ma olen kunagi ATV-ga ka Eestis mäest
üles-alla sõitnud. Mingi firmaüritus oli ja ilgelt äge oli, aga
seekord puudus mul igasugune tahtmine ise rooli minna. Troim küll
algul ütles, et mina pean sõitma, kuna tema oli juba õlut joonud,
aga lõpuks sõitis ikka ise. Ronisime Lucca ja Troimiga ATV selga
ning hakkasime rallima. Eee...... noo oli äge küll, aga mul oli nii
ebamugav. Ma istusin ATV istme taga oleva mingi rauasõrestiku peal
ning mul oli suur kott, kus istus sees Lucca. Hoidsin end kramplikult
kinni, et ainult maha ei kukuks. Ega seal palja liiva peal ju midagi
eriti juhtuda ei saa, aga ikka oli väga adrenaliinirikas sõit.
Troim rämmas ikka liivamägedes väga kiiresti. Vaated olid muidugi
hingematvad. Nagu oleks täiesti kõrbes, suured kõrged valged
liivamäed ning sini-sinine taevas. Hakkasin vahepeal nii kartma, et
kisasin täiega ning aeg-ajalt ronisin üldse maha ning kõndisin
jala. No eriline argpüks. Tegelt tagantjärele oli ikka väga lahe
meelelahutus. 15-20 minutist piisab täielikult, et n-ö laks kätte
saada. R ja P olid ka täiesti pöördes. Tagasiteel möödusime
mingitest kummalistest majakestest. Mäenõlvale oli ehitatud nagu
mingi väike tänav mingite eriti imelike papist majadega. Autojuht
andis selgituseks ühe sõna – Hollywood :) Et siis filmitegemine,
mitte et nad päriselt ehitavad sellised majad endile. Aga alguses
meil muidugi selline mõte peast läbi käis.
Jeep´i päevatuur jätkus punaste ja
kollaste düünidega. Punaseid me eriti ei näinud, need olid
lihtsalt mingi väike nagu jõesäng tee ääres. Kollastel
ümbritsesid meid kohe kümned kooliõpilased, kes pakkusid
plastiktükke liivamägedest allalaskmiseks. Nad olid muidugi selgeks
saanud mõned venekeelsed sõnad ning aina karjusid „katatsja“
katatsja“! Esmalt tundus, et proovime selle ka ära, kuid nähes
kui hale sõit see oli, loobusime. Mingi 10 meetrit vast oleks saanud
sõita ning seejärel oleks pidanud ju selle suure kuumusega ise
jälle mäest üles kõmpima.
Selle kohaga oli tuur lõppenud ning me
sõitsime tagasi hotelli. Mõnulesime basseini ääres ning
lobisesime maailma asjadest. R-i me tundsime juba eelmisest Saigonis
käigust, kuid tema sõpra P-i nägime esimest korda. P on väga
huvitav inimene, kes on palju näinud ja teinud ning ta rääkis
meile kogu aeg põnevaid lugusid. Näiteks ta elas 10 aastat
Kamerunis ning see, mis seal toimub, on ikka totaalselt omaette
maailm. Paar näidet. No igas riigis on olemas vaesed ja kodutud, kes
elavad tänaval. Kamerunis pidavat olema levinud selline komme, et
näiteks mingi tohutult vaene ja nälginud kodutu tuterdab tänaval
ja tema kõrval jääb seisma mega-lux viimase mudeli auto. Välja
astub tähtis „härra“ ning seejärel lihtsalt seksib (no kepib)
selle vaesekese läbi. Seks läbi, istub rikkur autosse ja kimab
minema. Selline alandamisevorm siis.
Teine lugu oli selline, kus ühel eesti
kutil lõhkes pimesool ning nad sõitsid läbi 4 haiglat, et abi
saada. Igal pool kästi oodata või öeldi, et pole arsti või
ravimeid vmt. Tüübid olid juba suht ahastuses, et kuidas pole
võimalik abi saada, kui raha on olemas. Ühes haiglas öeldi, et
oodake siin järjekorras, näete, kõik ju ootavad. Eestlased tõstsid
käed püsti ja karjusid, et mis mõttes, kõik ootavad, pooled siin
ruumis on ju surnud. Ja nii pidigi olema, et ooteruumis on osad juba
surnud ja siis see kuivanud vere ja sita hais pidi olema midagi väga
kohutavat. P ütles, et see on tõesti midagi sellist, mis on nii
ettekujutamatult õudne. Lõpuks nad õnneks siiski leidsid ka mingi
normaalsema koha, kus operatsioon ära tehti ning see poiss on taas
elu ja tervise juures.
Aga tagasi Mui Ne´sse. Kuna P saabus
sinna kaks kätt taskus, siis soovis ta soetada omale särki ja kotti
ja plätusid. Hakkasime kesklinna poole minema ja kõndisime küll
vist oma 8 kilomeetrit. Troimil hakkas jõud täitsa otsa saama.
Õnneks saabus õhtu ega olnud enam nii palav. Koti ja särgi P
endale ka sai, kuid siis tekkis meil mõte minna sööma pelmeene
mingisse kohta, mida nad bussiaknast olid näinud. Me kõndisime ja
kõndisime, kuid selle restoranini ei jõudnudki. Sellest polnud aga
midagi, kuna iga neljas söögikoht Mui Ne´s on vene restoran.
Valisime välja Deja Vu. Istusime katuseterrassil tähtede all
pehmetel patjadel ja lamamiskiiges ning nautisime borši, värskeid
soolakurke ja pelmeene :D Oli hea küll. Pelmeenid küll mitte nii
head, kui meie harjunud oleme, aga siiski pelmeenid. R ja P tellisid
ka vene viina ja kuuma teed. Lõpuks, kui kõigil oli kõht täis,
tahtis P ikka pannkooke ka veel ning nii me istusime seal veel paar
tundi, muudkui tellides kuuma teed, viina ja pannkooke. Nagu siil
udus. Pannkoogid toodi koos maasikamoosiga. Ja maitses nagu
metsmaasikamoos.
Samas restos sattusime kokku ka ühe R
tuttavate venelaste kambaga. Üks tüüp elab Saigonis ning talle
olid tulnud külalised Venemaalt, kellega nad seal Mui Ne´s juba
nädalajagu pidutsenud olid. Hull kamp. Need jõid viskit coca-colaga
ja peksid veel rohkem segast kui meie. Nimed olid Paša, Rubin, Kaja,
Inga, Max jne. Maxile oli Troimil vaja muidugi iga poole tunni tagant
öelda „Max, Max, don´t have sex with your ex“. 12 ajal võtsime
takso ja sõitsime tagasi oma hotelli.
Esmaspäeval sõitsid R ja P minema,
enne veel ühe väikse jetski sõidu tehes. Ka nende buss tuli
muidugimõista tund aega hiljem kui pidi.
Meil hakkas pihta tubadevahetamisejama.
Kuna olime broneerinud hotelli kaheks ööks, siis öeldi, et peame
tuba vahetama ning sama hinnaga tuba meile pakkuda ei ole. Kauplesime
suurema toa hinnast natuke alla ja saime selle 18 usd-ga. See oli
väga ilus tuba, mõeldud tegelikult neljale inimesele, nii et suur
ja ilus. Valge ja avar ka, kahjuks asus see täpselt basseini kõrval
ning kahjuks saabusid sel päeval hotelli pantslased koos 2 väikse
lapsega. Mingi oma 15 oli neid üldse kokku ning nad rääkisid ja
sehkendasid väga häälekalt. Kui Troim tahtis lõunauinakut teha,
ronisid basseini üks ema koos kahe väikse tüdrukuga ning jäid
sinna neljaks tunniks! Troim oli tulivihane. Ka kaks last suudavad
sellist lärmi tekitada, et jube ja muidugi ükski armastav
lapsevanem ei hakka oma nunnukesi keelama. Lõpuks tõusis Troim
püsti ja õiendas nendega päris kurjasti. Tüdrukud said kohe aru,
et tegemist on kurja onuga ning edaspidi näitasid tema poole näpuga,
ise kiirelt emale kurtes „mama, monsieur!“. Troim trampis
retseptsiooni ning nõudis uut tuba või me kõnnime sealt hotellist
minema. Ja siis üllatus-üllatus, leitigi meile tuba kaugel
tagaotsas teisel korrusel. Maksis sama palju kui see, milles me
esimesed ööd olnud olime. Misasja. Mul jooksis juhe jumala kokku,
paar tundi tagasi nad ei võinud siis meile seda tuba pakkuda?????
Ikka oli kõigepealt vaja öelda, et hotell on täis ning me peame
võtma kallima toa???? igatahes pakkisin jälle asjad kokku ning
kobisime jälle uude tuppa. Oli küll hea ja rahulik, aga hiljem
selgus, et duššisurve on eriti-eriti nõrk ning käsi pestes, pesed
samal ajal puhtaks ka jalad, kuna kraanikausi toru lasi niimoodi
läbi, et alt tuli kõik vesi välja. Sinna tuppa jäime kaheks ööks.
Teisipäeval rentisime pooleks päevaks
rolleri. Otsisin enne netist, mida seal vaadata võiks, aga ei
leidnud üldse midagi huvitavat, mis oleks lähedal. Kõik asjad,
mida soovitati, ei tundunud esiteks väga põnevad ning asusid
pealegi 40-50 km kaugusel. Põhiteema oli surfamine ja golf. 20 km
Mui Ne´st on aga suurem linn Phan Thiet, kust sõidab ka rong läbi.
Selle kohta oli kirjas, et seal on tore jõge vaadaa ning jõe ääres
jalutada. Sõitsime sinna, aga midagi ilusat seal küll ei olnud.
Käisime ühel väga räpasel turul, kus oli väike valik ning
üüratud hinnad. Motika parkimise eest võeti ka poole rohkem kui
siin Nha Trangis.
Ei tea, meile see Mui Ne küll erilist
muljet ei jätnud. Ainult venelsed ning odav kaup lettide viisi.
Linna ülesehitus oli ka tobe. Oled mere ääres, aga merd üldse ei
näe, kuna hotell on hotellis kinni ning rannas jalutada üldse ei
saa. Ei mingit ilusa paradiisiranna tunnet. Et mitte niisama motikat
tagasi anda, siis kimasime veel ka teisele poole. Lihtsalt sõitsime.
Otsisin endale ka päevitusriideid ning peale umbes kümnes kohas
seeskäimist leidsin mingid enam-vähem normaalsed. Müüja muidugi
rääkis minuga ainult vene keeles. Aga ma olen juba niipalju
seletanud, et ma ei ole venelane ning tulen hoopis teisest riigist,
et ma tõesti enam ei jaksa. Las siis räägivad vene keeles. Ma saan
ju aru ikka.
Õhtuks sõime tatart seentega,
vinegretti ja borši :D Tatar ja vinegrett olid küll superhead. See
oli üks pisike vene koht, kus ettekandja oli kena armas vene tüdruk.
Toidud olid küll ehtsa vene retsepti järgi. Nii head vinegretti
sõin esimest korda elus. Need, mis Eestis poes müüakse, on kord
liiga õlised, kord liiga kõva kapsaga või siis niisama lahjad
kuidagi. See oli aga täis kõiki häid maitseid ja tükid olid
väiksed. Pliinideni me kahjuks ei jõudnud.
Kolmpäeval oli kojusõidupäev, mis
tähendas tervet päeva passimist. Kõigepealt ootasime hotellist
välja tšekkimist, siis jalutasime 1,5 tundi, et aega parajaks teha,
siis ootasime 1,5 tundi bussi ning siis olime bussis jälle 5 tundi.
Koju jõusime peale 7 õhtul. Kuna me kartsime enne bussi jälle
midagi juua, siis olime kokku umbes 7 tundi joomata-söömata. Tuli
aga välja, et tegelikult selles bussis oli wc olemas ning kohalikud,
keda seekord pool bussi täis oli, jõid ja sõid usinasti pool
sõitu. Üks naine puukis kohe sõidu algul erinevatest
kilekotikestest sisse igast kahtlaseid sööke ning peale 20 minutit,
kui buss väga raputama hakkas, hakkas see mutt vetsu vahet jooksma.
Käis vist mingi 5 korda ja siis enam ei viitsinud. Oksendas otse
koha peal istudes. Troimi ees :) Inimene ikka ei tunne siis iseend???
Teab, et tal hakkab paha, miks ta siis sõi nii palju enne. Ohhhh
.... .
Meie aga jõudsime koju ja olime
megaõnnelikud. Oma toad, oma asjad, duššist tuleb vett jne. Nii
vähe oligi vaja, et juba hakata oma pesa järgi igatsema.
Roller ka ootas meid kannatlikult ning
täna hommikul käisime temaga hoolduses. Tuli välja, et kumm oli
katki (kahtlustan siin jälle väikest valet, kuidas raha välja
petta, aga see selleks) ning õli tuli vahetada. Samuti puhastati
õhufilter ning reguleeriti rõhku.
Käisime turul ja nautisime kodus
omatehtud sööki. Tomatikilo oli veelgi langenud vahepeal, nüüd
maksime kolme kilo eest 18 000 ehk 0,66 eurot. Kolme kilo eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar