Oodatud külalised 3

Sõprade puhkus jätkub veel mõned päevad

 

Pildilink

 

Peale Dalati tuuri vedelesime täiega rannas. Lihased ja luud valutasid ju. Soojendasime end päikse käes ning õhtuks valmistas Kiga meile suure koduse ja odava õhtusöögi. Kigale meeldis kõige rohkem teha kana ning järgnevatel päevadel sõime kana veel igas variandis, no kahjuks mitte ahjus tehtuna, kuna ahju pole ei meil ega ühelgi teisel vietnamlasel.

Õhtul läksime linna peale jalutama ning hiljem istusime veel pikalt rannas. Rüüpasime rummi ja Koha kauples muti käest paar grillmaisi tõlvikut. Enamik kambast tuterdas varsti magama, aga Kiga otsustas teha läbi tõelise tiigrituuri ning möllas kuskil pea hommikuni ringi ....

Järgmisel hommikul kell 8.15 olid kõik aga jälle meil ning energiat täis. Läksime 4-saare tuurile. Hullult naljakas oli kogu aeg. Koha ja Maigi ostsid päikeseprillimüüjalt 2 paar odavaid päiksekaid ning Maigi oli endale pähe pannud õlgkübara, mille ta ostis liftist! Müüja oli nimelt nende hotelli liftis ja leidis niimoodi endale ostja.

4-saare tuur oli naljakas nagu ikka. Ilm oli suurepärane ning grupp ka okei. Mis siis, et meie olime selle juba läbi teinud, ka teine kord oli tore. Täpselt samamoodi lahe oli laevaga sõita ja snorgeldada ning palmidevarjus vedeleda. Ühele saarele, kuhu sissepääs maksis 35 000 dongi, jättis Troim tulemata. Ütles, et tema võib selle aja laevas ka olla. Mina, Kiga ja Heiks jalutasime niisama maksmata sisse, aga Maigi ja Koha ikka maksid korralikult. Lebasime lamamistoolides ja jutustasime. Väga tore oli vahelduseks ka teiste inimestega pikalt rääkida. Tuurikaaslasteks oli jälle nii venelasi, vietnamlasi kui üksikuid muidu tüüpe. Näiteks mingi Iisraeli kutt, kes meie seltskonda üritas sulanduda. Väidetavalt oli ta reisimas veel mitme inimesega, aga sellele tuurile tuli üksinda, kuna teised ei tahtnud.

Päris õõvastav ja meeldejääv oli üks paar, kes koosnes arvatavasti ameerika vanamehest ja kohalikust naisest. Muidu tavaline nähe siinsetel tänavatel, aga nemad torkasid kuidagi eriti silma. Mees oli väga õudsa näoga, suur, paks ja armiline ning kuidagi hullu pilguga. Lisaks kugistas ta aeg-ajalt suurest minigrip kotist mingeid tablette.... Naine oli leopardimustrilise liibuva sviitriga, mustade pükste ja kontskingadega. Peen käekott ja kübar, kõik väga komplektis, aga näo ees see jube (tolmu)mask (no nagu operatsiooniarstidel). Ja see mask oli sellisest materjalist, nagu mingi laste pudipõll. Omavahel nad minu meelest eriti ei rääkinud ja naine vaatas enamus aega nukrate silmadega kaugusesse. Kurb paar, ega nad kumbki õnnelikud ei olnud ja no nii kokkusobimatud ......

Saime mõnusalt päikest ning õhetasime õhtul India restoranis. Uni tuli magus ja mõnus.

Reedel, 25. jaanuaril peesitasime jälle rannas. No tavapärane rutiin oli selline, et hommikuti tulid kõik meile kohvi jooma ja väikest hommikust sööma, siis käis osa kambast turul ning seejärel saime kõik rannas kokku. Kiga lasi endale punuda kaelakee. Rannas käivad ringi tüdrukud käevõrude, jalapaelte ja kaelakeedega. Pakuvad müügiks. Kiga tahtis aga saada eritellimust, sellist, mis tehakse täpselt talle. Tüdruk jättis kogu oma ehetekasti meie kõrvale ning jooksis minema vajalikke vahendeid tooma. Tuli tagasi alles 10 minuti pärast ja hakkas siis otse liival, varbaid ja suud appi võttes, punuma Kigale kaelakeed. Hind oli vist 80 000 dongi (2,96 eur), kui ma õigesti mäletan. Ta tegi seda vist üle poole tunni ning see tuli tõesti ilus välja. Sobis Kigale väga hästi, kuid kahjuks kaotas ta selle juba kahe nädala pärast Halong Bays vettehüpet tehes. No ju siis pidigi sellega niimoodi minema.

Kuuekesi koos jõudsime veel käia ära ka Long Beachil. Takso viis meid sinna ja ootas päev otsa meie järgi, kuni meie suvatsesime tagasi sõita. Long Beachi vesi oli mõnus nagu eelmine kord. Nii selge ja puhas! Täielik rõõm on seal lainetes käia. Rahvast oli rohkem, aga ei midagi häirivat. Tüütud olid ainult koerad. Jah just nimelt, muidu on koerad meie sõbrad, aga need olid mingid kirbukustid, kes trügisid meile külje alla ning üritasid käterätikute peal püherdada. Ei tea, kas saimegi neilt mingid parasiidid, aga järgmisel päeval olid kõigil siin-seal sügelevad punnid. Mul selg sügeles mitu päeva. Õnneks keegi meile püsivalt elama ei jäänud, sest nüüd on „vaikus majas“. Long Beach oli ideaalne koht, kus raamatut lugeda ja vaikselt chillida. Näppasin Leisilt Kadri Kõusaare „Alfa“ ning sukeldusin selle lugemisse. See raamat haaras mind täielikult endasse nii, et järgmised 2 päeva veetsin vabad hetked seda lugedes ning neelasin raamatu kiirelt lõpuni. Mulle see väga meeldis ja julgen soovitada. Õnneks oli Leis sellega päri ning luges ise vahepeal ühe meie Maughami läbi.

Selle päeva õhtusöögist peab natuke rohkem kirjutama. Troim oli esiteks lubanud Kohale, et pakume talle siin grillitud kalmaare ning teiseks oli Troimil juba ammu idee teha täidetud kalmaare. Nii nad siis ostsidki hommikul turult suure hunniku kalmaare, hakkliha jmt kraami. Peale rannapäeva puhastasin mina kalmaarid ära (s.t tõmbasin välja pika plastmassmõõga-taolise moodustise), Kiga ja Koha tegid omast tarkusest täidise, kuna mingeid retsepte me ei otsinud. Aga no mis seal hakklihatäidise tegemises ikka keerulist on, eks? Poisid toppisid kalmaarid hakitud liha täis. Troim valmistas samal ajal söed ning rõdul läks seejärel suuremat sorti grillimiseks. Keegi ei teadnud, kui kaua neid „vorste“ tulel hoidma peab, nii et kõigil oli uudistamist küllaga. Esimesed jäid natuke tooreks ning rändasid tagasi grillile. Kombitsad panime pärast niisama grillile. Maigi nendest elukatest väga vaimustunud ei olnud. Mina ka mitte. Need viimased kombitsad, mis tulel mõnusalt krussi tõmbusid ja äärtest mustaks ning krõmpsuks läksid, olid head, aga see täidetud vorst oli minu jaoks liiga paksu seinaga ning minu meelest maitsetu. Troimile tema enda sõnul väga maitses, aga seda mässamist vast enam ette ei võta. Kui keegi nüüd tahab meile külla tulla ja ise seda rooga teha, siis palun väga :) Mina soovitaksin aga kalmaare niisama rõngastena praadida – on palju lihtsam ja saab tunda puhast kalmaarimaitset (või siis struktuuri :D).

No ja pühapäeval oligi Maigi ja Koha viimane päev Nha Trangis. Kuna me polnud ammu käinud meie katusel, siis ronisime sinna vaadet vaatama. Olime ise ka jälle üllatunud, kui äge katus meil on :) Õhtust sõime ööturul, kuna sinna polnudki nendega veel jõudnud. Maigi ostis endale megailusa kaelakee, mis maksis nii vähe, et isegi mul oli natuke imelik kaubelda, aga no alghinnaga ikka osta ei saa. Nii et ma tegin selle ostutehingu Maigi eest hea meelega ära.

Esmaspäeva, 28. jaanuari hommikul sõitsid Maigi ja Koha taksoga ja meie rolluga raudteejaama. Tänu sellele, et nad ilusti kallistasid ja musitasid Luccat, tuli rong õigel ajal! Täielik ime. Nad jäid oma reisiga väga rahule ning tänasid meid, et me ägeda olemise neile korraldanud olime. No meie olime jälle üliõnnelikud, et nad siin ära käisid. Nii paljud ju lubavad tulla, aga nemad olid esimesed, kes ka kohale jõudsid. Super. Koha ja Maigi reis jätkus veel kaheks päevaks, kuna nad tegid Saigonist ka tunnelite tuuri. Eestisse jõudsid nad ilusti, aga Koha sai sekundiga tagasi oma nohu ja köha, mis vahepeal kaheks nädalaks kadunud olid.

Kiga ja Heiks jäid aga paariks päevaks Nha Trangi nii, et me saime veel natuke tembutada. Ühel õhtul alustasime tasapisi nende rõdul gin-toonikutega (sealt nende juurest oli ikka eriti kihvt laineid ja randa vaadata), siis käisime XQ Embroidery´s (see tikkimisemaja) ning siis sõitsime Lac Canhi, kuna Heiks ja Kiga ütlesid, et see on ikka olnud nende kõige parem söögielamus siin Vietnamis. Tagasi kõndisime jala ja seekord Why Not Bar´i. Ja no mina kõndisin paljajalu! Peaaegu kohe pärast restoranist väljumist astusin kuidagi viltu ja king läks katki. Ühe kingaga ka kõndida ei saanud, nii et tulin siis hoopis ilma. Ma arvasin, et mu jalad lähevad kohe katki, aga ei midagi. Ma olen ka vist pärismaalaseks muutunud – võin vabalt kõndida 45 minutit värske asfalti peal, nii et üldse valus pole. Ühes pigisest kohast kandis Troim mu üle, aga muidu oli täitsa okei. Jalatallad olid küll muidugi süsimustad. Why Not Bar´is kallati tasuta jooke ning meil tekkis idee minna ööklubisse. Muidugi! Me ka oleme ammu tahtnud minna ju! Lippasin kiirelt koju ja panin plätud jalga ning läksimegi siis diskoteeki.

Tee peal peatasime kinni ühe öösnäki müüja ning kugistasime alla paar varrast imelike, aga maitsvate pallikestega. Ühtlasi proovisime ise seda käru vändata. Tüdrukul polnud midagi selle vastu, ainult naeris meie üle, üldiselt oleks me võinud vist ka ise selle õli-fritüüri-käruga öökluppi vändata.

Sissepääsupiletit ei küsitud. Diskoteek oli väga moodne ja lahe, ainult et muusika oli nii kõva, et omavahel ei saanud üldse rääkida ning see rütm ja bass läbistasid kogu keha. Rahvast oli vähe ning meie olime ainsad valged inimesed. Joogid olid hirmkallid, aga me siiski tellisime mõned. Tantsuplats oli altvalgustusega ning üldse kogu klubi valgustus oli väga hulluks tehtud. Kõike oli kuidagi liiga palju – seda muusikat ja erinevat strobo ja muud värvilist valgust. Tüdrukud olid miniseelikute ja kontsakingadega, nii et ma ei tundnud end just kõige paremini oma plätude ja null-meigiga, aga läksin ikka tantsima. Oligi tore – sain tantsida üle eriti pika aja ja niimoodi nagu vanasti, et olen üksi dj-puldi ees. Troim ja Kiga käisid ka vahepeal minuga koos tantsimas, aga muidu oli tantsuplatsil vaid 5 inimest.

Aa, ja wc-s käisin ka. Seal istusid kraanikausilaua peal 2 tüdrukut (prostituuti?) ja suitsetasid. Istumispoos oli selline, et üks jalg kronksus üleval ja teine laisalt üle ääre alla rippumas. Kleidid olid muidugi nii lühikesed, et roosad puuvillased aluspüksid olid kõigile näha. Muidugi siin suitsetatakse igal pool, aga et wc-s nii räige tossupilv on, ma pole ammu näinud.

Pidasime seal kõrvatapmis-diskoteegis vastu vist 50 minutit ja siis tulime välja. Huhh – kõrvad vilistasid. Tore ikka, et ära käisime. Sellistes kohtades võiks veelgi käia, kui see muusika ainult niiiiiiii vali ei oleks.

Kiga ja Heiks sõitsid edasi põhja poole – Hoi An´i. Kuna TET oli kohe-kohe algamas, siis olid rongipiletid läbi müüdud ning saadaval olid ainult ööbussi omad. Niisiis olid nad saanud piletid õhtul kella 19-ks ning enne seda oli ideaalne teha paar lahkumisdrinki BC-s. Saatma tulid ka Jane. Mark ja Yulija. Kiga ja Leisi puhkus jätkus veel poolteist nädalat – paarile päevale Hoi An´is järgnes pikk bussisõit Hanoisse, paar päeva pealinnas, siis Halong Bay ja seejärel koju. Igatahes oli eriti tore, et nad meil külas käisid. Ikka kihvt, kui inimesed võtavad kätte ja ostavad piletid ära ning siis ka kohale jõuavad. Kigale suur aitäh maitsvate õhtusöökide eest ja Heiksile suur aitäh ilusate fotode eest.

Kiga ja Heikki reis pidi mitu korda ära jääma ning ebaõnnestumisi oli neil ridamisi:

1. Okei, see esimene punkt on lõppkokkuvõttes õnnestumine. Paar nädalat enne reisi lekkis internetti uudis, et Aerosvit hakkab pankrotti minema ning juba väga paljusid lendusid tühistatakse. Internetist sai jälgida Kiievi lennujaama infot ning mõned reisijad olid istunud seal juba 24 või 48 tundi, oodates oma lendu või teisele lennule ümbersuunamist. Kiga ja Heiks riskisid ning lendasid Kiievisse kohale, õnneks nende lend toimus! Kuna nii paljud inimesed olid oma lennu tühistanud, oli lennuk pooltühi ning sellega läks neil väga hästi.
2. Siia jõudes pidid nad piiril maksma 95 usd, kui tavaline on 25 usd.
3. Nende hotellitoas polnud pidevalt sooja vett või kui oli, siis oli see nii tuline, et ei saanud puudutada,
4. wc-pott läks mitu korda umbe.
5. Rongipiletit nad ei saanud TET-i pärast.
6. Said bussipileti, aga buss läks keset džunglit ööpimeduses katki ning nad istusid 6 tundi kuskil tee ääres, oodates bussi parandamist.
7. Paljudes kohtades „õnnestus“ tellida eriti halba või imelikku sööki. Näiteks siniseks keedetud munad maitsetu lihaga või hirmkallis supp, mis oli väikse kohvitassi-suurune.
8. Kiga kõrvetas esiteks ära 2 korda oma jala vastu mootorratta sumbutajat ning käis nädal aega ringi jalg sidemes, jättis oma näpu kuskile vahele, nii et tagasijõudes võeti küüne alt mäda välja ning tagatipuks oli päevakese palavikuga voodis.
9. Nende tagasilend Eestisse aga tühistati ning seoses sellega pidid nad muutma oma plaane ning ostma ise uue lennupileti. Ma ei tea, kas neile kompenseeriti see ärajäänud lend Aerosvitiga, aga uue pileti ostsid nad Aeroflotist ja sellepärast sõitsidki Hanoisse, kuhu algselt nad minna ei tahtnud. Aerofloti pileti ostsid nad muidugi omast taskust, seega oli rahaline kaotus päris suur.

Meil olid aga nüüd eestlased ära saadetud. Üks ärasaatmispidu oli siiski veel: Yulija ja Alex lendasid ka tagasi Hanoisse ning tahtsid enne veel meiega koos õhtust süüa. Käisimegi siis jälle koos Jane´i ja Mark´iga kuuekesi Ganeshis. Yulija oli nii õnnelik, et meiega tuttavaks sai ning lubas aprillis jälle Nha Trangi tulla. Ta on väga viisakas ning räägib tänu Jane´ile nii ilusti inglise keelt, et tore kuulata :)

Ja siis, ja siis, ja siis – saabus päev, kui Troim avas tatrapaki ning keetis endale pool pakki ära. Alguses nautis nii hullult, et ei raatsinud keefiritki peale panna. See on nüüd tal erilisteks puhkudeks ning ainult teatud aja möödudes söömiseks. Uskumatu rariteet siinpool maailma.