Oodatud külalised 2. osa

Lucca sünnipäev ja Dalat

Pildid on siin

Siia panime ühe sõiduvideo ka

 

 

Laupäeval, 19. jaanuaril oli Lucca 6. sünnipäev. Täpselt selleks päevaks jõudsid kohale ka Kiga ja Heiks. Troim käis hommikul vara turul ning tõi õnnejänesele kolm kilo porgandeid. Ühe õlle võttis Lucs ka muidugi endale ning alustas sünnipäeva.

Kiga ja Heiks läksid elama samasse hotelli, kus Maigi ja Koha, ning kuna nad elasid täpselt teineteise kohal, siis said nad vabalt üle rõdu ääre omavahel suhelda.

Õhtul läksime kõik koos Sheratoni kokteile nautima. Ka Jane ja Mark olid kaasas. Seekord pakuti isegi kartulikrõpse, mis seal eemistel kordadel otsas on olnud. Tegime pilte ja nautisime vaadet. Kõik said omavahel väga hästi läbi ning meeleolu oli tore. Õhtusöök muidugi traditsiooniliselt Lac Canhis ja siis jala Booze Cruise´i. Mõned õlled, mõned gintoonikud ja mõni arvas, et oleks hea kõik maailma erinevad alkohoolsed joogid ära proovida :D Üks vahejuhtum oli ka. Baaris hüppas ringi mingi totaalne kekutis – üks inglise keelt rääkiv noor kutt, kes oli end vist täiesti segi tõmmanud. Peas oli tal karvane suusamüts ning ta ainult käis ühe laua äärest teise juurde ja rääkis, rääkis, rääkis, rääkis. Lobises niimoodi vastikult ja pealetükkivalt. Tuli seisis meie laua juures ja seletas midagi Kigale, nii et tatti pritsis. Väkk... ajasime ta minema ning ta läks ja seisis baari ette kõnnitee ääre peale ja hakkas pissima. Ise tuikus ja karjus kogu aeg. Turvamehed ajasid teda minema, aga siis kõndis ta keset sõiduteed ja pissis seal edasi. Ma arvan, et mingi üle 5 minuti kuses seal. Kõik karjusid ja üritasid teda ära ajada, aga ta ronis aina baari tagasi ja räuskas. John oli ka seal ning käskis turvameestel ta minema ajada, kuid need ahvid ei saanud selle ülesandega hakkama. Baarist valgus välja juba mingite kuttide kamp, kes teda füüsiliselt püüdsid ära tõugata, aga see ainult irvitas ja keksis ühelt jalalt teisele. Kigal jooksis juhe kokku ning ta lihtsalt läks ja lõpetas selle tsirkuse. Ise ta enda üle uhkust ei tundnud, aga Johnile see käitumine meeldis ning kogu meie seltskonnale saadeti Johni poolt tasuta shotid. Järgmisel päeval saatis Jane sms-i, kuidas John nimetas Kigat baari kangelaseks.

No see selleks. Päevastaar oli ikkagi Lucca ning kõik tahtsid temaga koos pilti teha. Zack muidugi nimetas mind ja Troimi ikka erilisteks segopäädeks, et mida veidrikud :) Aga no nalja peab ju saama. Kaks korda lasti ka sünnipäevalaulu, mida me kõik kaasa laulsime. Koju jõudsime suht hilja, mis siis, et järgmine päev pidime juba eriti vara ärkama.

Pühapäeval saime meie nurga peal kokku kamba Easy-Rideritega. Mina ja Troim olime juba mitu kuud teinud tublit eeltööd selle reisi osas. Me saime ainuüksi viimasel nädalal 8-9 korda kokku nende peamehega ning kauplesime hinda ja tingimusi. Lõpuks jõudsime mõlemaid pooli rahuldava tulemuseni. Kokku saime kogu kamba peale alla kaubeldud vist paarsada dollarit. Mina, Troim, Maigi ja Koha istusime tagaistmetel ning meil olid oma sõitjad. Kiga oli nõus ise motika rooli istuma ning Leis sõitis siis tema selja taga.

Easy-Riderid on sellised motikatuuri pakkujad, kellel on head korralikud suured motikad, kes räägivad reeglina okei inglise keelt ning teevad turistidele mitmepäevaseid trippe mööda maad, peatudes vahepeal erinevates vaatamist väärivates kohtades.

Algul toodi Kigale sõitmiseks mingi tavaline tilluke roller, aga selle saatsime kiirelt tagasi. Nagu misasja, teised sõidavad mingi 70 km/h ja siis talle antakse mingi väikeste ratastega linnas-sõitmise masin. Peamees Quang ütles kohe, et mina sõidan koos temaga, ülejäänud kamp paigutati tema kolleegide taha. Nagu hiljem selgus sõitsin mina tuuri läbi nagu kuningakass. Minu tüüp oli kõige korralikum, sõitis rahulikult ja ühtlaselt ning kuna me mõlemad oleme väiksed, siis oli minul motika seljas kõige rohkem ruumi. Algus oli muidugi äge! Koha ja Maigi vist natuke pabistasid, kuna see oli neil esimene kord niimoodi sõita, aga nad harjusid kiiresti. Meil kaasas olevad kotid seoti selja taga oleva „pakiraami“ külge, nii et sõidu ajal oli hea vahepeal selga toetada. Leisil polnud selja taga midagi, kuna väidetavalt polnud piisavalt kumme, millega kotti siduda. Alles viimasel päeval suudeti ka tema seljatagune mugavamaks teha.

Kiivrid anti meile ka nende poolt ja need olid ikka korralikud tuuleklaasiga kiivrid. Ainus kaitse siis sellel tripil. Mingeid käe- või jalakaitsmeid vaja polnud. Riderid ise olid muidugi suht paksult riides, aga meie olime ikka lühikeste varrukate ja lühikeste pükstega.

Alustasime teekonda põhja suunas ning esimesed 20 km olid meile Troimiga täiesti tuttavad, kuna olime need kohad juba eelnevalt avastanud. Esimese peatuse tegime kai peal, kuhu tulevad hommikuti kalurite paadid. Kella 9 ajal polnud seal aga midagi vaadata. Lihtsalt mõned laevad seisid ankrus ning mõned kassid luusisid ringi.

Edasi kihutasime mööda riisipõludest ja sõitsime läbi paarist linnakesest. Ühe linna ääres enne mägesid oli telliskivitehas. Telliskivide tegemine on siin mingi riigi doteeritud business. Kuna maakad elasid mingites suvahüttides, siis otsustas riik, et ikka kõik seltsimehed peavad korralikes majades elama ning hakkas rajama ja toetama seda, et maapiirkondades inimesed valmistaksid telliseid ja ehitaksid endale siis vastupidavad elamised. Tehaseks on seda kohta meie mõistes raske nimetada, aga no tellised sealt välja tulid. Tehnoloogia oli imelihtne – mägedest võetakse mingit massi, mis visatakse masinasse, kus see seguneb veega ja siis vormitakse välja pikad telliskivivorstid. Nondel on iga natukese aja tagant läbilõige. Mutid laovad toored telliskivid käru peale ja veavad palja õhu kätte kuivama. Seal need riidad kuivavad paar päeva ning siis pistetakse nad suurde, sealsamas asuvasse puudega köetavasse ahju veel järelküpsema ja ongi tellised valmis. Mina nägin töötamas taas ainult naisi, aga vist oli paar meest ka ikka abiks olnud.

Sõiduilm oli ideaalne. Päike ei kõrvetanud, vaid taevas oli kaetud pilvedega, samas mingit vihma ei sadanud kordagi. Üsna mägede jalamil tegime pisikese kohvi- ja teepeatuse, mõnulesime lamamiskiikedes ja sõime tasuta banaane.

Edasi tiirutasime aina kõrgemale ja kõrgemale. Loodus ja mäed olid tõesti vaimustavad. Ainult vahtisin pea kuklas paremale ja vasakule. Varsti jõudsime koledate paljaste mägedeni. Need olid siis need kuulsad Agent Orange´i poolt hävitatud maastikud. Mägedesse visati tonnide viisi mingit jubedat hapet, mis hävitas kogu taimestiku ning reostas pinnase. Ka nüüd, 50 aastat hiljem, et kasva seal peaaegu midagi ning midagi kasvatada ei saa seal enam kunagi. Lihtsalt ajuvaba. Vanasti elasid inimesed seal mägedes džunglis ning ameeriklased arvasid, et on lihtne hävitada ära mägede peal vohav mets ning seega tappa ka kõik ilmsüütud vietnamlased. Aga no neid mägesid on ju niiiiiiiii palju. Meie nägime ainult kübekest ning nad suutsid hävitada ka ainult osa. Minu jaoks on see nii mõistetamatu tegu. Lihtsalt ressursside raiskamine ning kahju tegemine nii teistele kui endale. Mida kõrgemale me tõusime, seda jahedamaks läks, aga pikkade varrukatega riideid polnud ikka vaja selga panna.

Pikapeale läbisime mäed ning tegime veel paar peatust – puunikerdajate juures (polnud väga midagi, lihtsalt mingid imeliku disainiga suured vaasid ja diivanid puust välja voolitud) ning kakao kasvanduses. Kakao vilja polnud ma küll enne näinud. Puud on sellised kirsi- või õunapuu suurused, aga viljad seal küljes on nagu väiksemat sorti melonid. Quang noppis ühe ning lõikas pooleks. Sisu oli valge ning suurte sektoritaoliste padjakeste sees olid kakaooad. Maitsesime. See oli pehme ja toore maitsega, kui väga fantaasiat rakendada, siis tunneks natuke ka mõru kakao ära.

Korraks keerasime peateelt kõrvale ning sõitsime läbi küla, kus asusid ainult suured ja uhked eramud. Kahel pool teed kasvasid kõrged piprapõõsad. Nägime, et iga maja hoovi on laotatud terve suur platsitäis pipraterasid – musti ja rohelisi. Iga perekond siis selles asumis kasvatas ja müüs pipraid ning tundus, et see äri läheb küll hästi. Majad olid hoopis teistsugused, kui linnas. Ühes kohas pidasime kinni ning jalutasime suurte piprapuude vahel. Hiljem ostsime kogu kamba peale kilo musta pipra teri, mis maksis 5,18 eurot. Ega see vist väga odav ei ole, aga no see on siiski kõige värskem must pipar. Otse kasvatajalt ja just korjatud ning siinsamas kuivatatud. See pole käinud läbi tuhandetest masinatest ning sõitnud mitu kuud laevaga.

Mida aeg õhtu poole, seda rohkem me kõik ära väsisime ning lõpuks ootasime juba kannatamatult, millal saaks hotelli jõutud. Nii kergesti aga ei läinud, kuna peatusime veel kohviubade müüjate juures ning ostsime kõik endale nii ube kui jahvatatud kohvi. Lõhn oli imeline, ning tõi hetkeks jälle värskuse tagasi. Ube segati suures segunõus, mis on suht kummaline. Nägime just paar päeva tagasi, kuidas ehitusel nad segunõud kasutada ei oska, vaid teevad tsementi käsitsi, kuhjates kokku liiva ja vett. Ja siis kohviistanduses on segumasin tähtsalt kasutusel.

Lõpuks, umbes 17 ajal jõudsime kauni järve äärde ning majutusime bungalotesse. Terve keha surises ja värises. Kes küll ütles, et Easy-Rideritega on lust ja lillepidu ringi sõita???? Ma ei saa aru, mismoodi vanemad inimesed selle reisi läbi teevad, kui juba meie olime nii kanged, et jube. Niigi olime igas peatuses end venitanud ja ringutanud, aga õhtuks olime ikka väga väsinud. Motika seljas istumine ei ole ju nagu autos. Motika peal peab end kogu aeg hoidma ja tegelikult lihased kogu aeg töötavad. Kõige tublim oli muidugi Kiga, kes oli alles neljandat päeva Vietnamis ning polnud korralikult magada saanud mitu ööd. Pesime end tolmust puhtaks, sõime suure õhtusöögi hotelli restoranis ning veetsime veel paar tundi pimedas basseini ääres, tähed pea kohal. Järve kallas oli soine ja täiskasvanud, nii et istusime mõnusalt basseini kõrval. Looduses, linnast ära, oli küll mõnus – nii vaikne ja rahulik. Kuulda olid vaid mõned ööhääled. Libistasime õlut ja filosofeerisime tähistaeva all :) Ainsad häirijad olid sääsed, aga see on eestlase jaoks tavaline kaasnähtus, kui suveööl õues istuda.

Öösel me basseini väga ei näinudki, kuna oli kottpime, aga hommikul läksin loomulikult ujuma ning siis nägin seda kogu ilus. Kõik hotelli bungalod olid laiali jaotatud küllalt suure maa-ala peale. Restoran asus all järve ääres, kuid bassein ja basseinimaja natuke eemal künka otsas. Igal pool kasvasid hästi ilusad väiksed palmid ja lilled. Bassein oli päris suur ning mis siis, et natuke oksi ja lehti täis, hommikune vettesukeldumine päiksekiirte vahel on ikka üks parimaid asju maailmas :)

Kaua me seal enam mõnuleda ei saanud, kuna juba kell 8.30 sõitsime järve teisele kaldale, kus ootasid elevantsid. Nooooo, enam seda asja ei teeks, aga mul on hea meel, et me selle ka ära kogesime. Ma olin juba aastaid tahtnud elevandiga sõita. No mingi loll kinnisidee. Seal nad siis olid – ilusad tumedad India elevandid. See oli mul juba Sri Lanka reisist meeles, et Aafrika elevandid on heledamad ja megasuurte kõrvadega, India elevandid tumedamad ning pisemate kõrvadega.

Mul hakkas muidugi sekundiga elevantidest kahju, kuna neile oli selga ehitatud mingi jube rauast agregaat, kus valged turistid siis mugavalt istuda saaksid. Elevant kõndis väikse platvormi juurde, kust meie talle selga saime ronida. Ega Luccale ka see asi meeldinud, aga ta ei tahtnud üksi motikameestega ka jääda. Niisiis, meil oli kolm elevanti. Mina ja Troim olime esimesed ning alustasime teekonda läbi paari külatänava. Huhh, elevandid on suured küll. Seal kõrgel istuda ning alla külaelanike tegemisi vaadata oli päris naljakas. Elevandi peas või kaela peal istus tema ajaja (vastik kuri tüüp, kes tagus elevanti kogu aeg puust haamriga ning pitsitas teda põlvedega kõrvade tagant). Meie elevant tahtis alguses kogu aeg kõike omamoodi teha. Hommikusöögiks ragistas ta tükk aega mingi hiigelpuuoksa juures ning lõpuks haaras londiga suure lehtedega „võileiva“ endale tee peale kaasa. Tassis seda oksa mingi 15 minutit lihtsalt. Järgmiseks otsustas ta tagurdada kraavi ja pissida tükk aega. Isegi elevandid on viisakamad kui inimesed siin riigis. Elevant pissib ikka kraavi, mitte keset teed ja käigu pealt. Mäest alla kõndis meie vants aga hoopsi tagurpidi (ma ei teadnudki, et elevandid tagurpidi ka kõndida oskavad). Ma olin vahepeal suht hirmunud, aga see oli selline mõnus hirm. Naljakas oli ju ka, aga ega seal rauast istumiskohas elevandi seljas väga kindel tunne ei olnud küll.

Edasi läks veel naljakamaks, kuna suundusime järve. Elevandid astusid rahulikult ja vaikselt vette. Hommik oli imeilus: taevas sini-sinine, järv peegelsile ning mõnus selge ja hele hommikuvalgus. Kõik oli vaikne ja rahulik. Elevandid on suured ja rahumeelsed loomad, täiesti hääletud. Läksime rahulikult läbi pea 2-meetrisest veest. Vandid olid vahepeal silmini vees ning meil jäi vaid natuke puudu, et oleksime istunud jalad märjad. Vahepeal lasid meie ja Koha-Maigi elevandid võidu puuksu ning kakasid suuri kakalaevasid järve peale. Troim, vana National Geographicu vaataja, oskas muidugi kohe kommenteerida, et elevandid kakavad iga 6 tunni tagant ning päevane väljaheidete kogus on 50-120 kilo!

Kalda ääres oli järv väga mudane. Elevandid astusid sellest paksust ja tihkest mudast probleemideta läbi. Nende jalgadest järgi jäänud mudaaugud olid tohutud. Mingi auto jääks sinna kohe kinni ja vajuks põhja. Elevantidele polnud aga mingi raskus kanda seljas kolme inimest ja ühte jänest raudpuuris ning lonkida läbi paksu mudakihi. Kaldal ootasid Luccat Vietnami rippkõhtsead, keda me juba Tallinna Loomaaiast tunneme, aga ei hakanud seekord neile pai tegema. Kokku kõndisime koos elevandiga pea tund aega. Oiii, mul oli hea meel, et selle ära tegime, aga hinge jäi nukrus. Need vaesekesed teevad seda „tööd“ aastast aastasse, iga päev. Ikka nii kahju. Ja milleks? Et mingitel lollakatel turistidel oleks naljakas. Praegugi hakkab kurb-kurb-kurb. Need loomad olid kuidagi nii suured ja majesteetlikud. Tundus kuidagi tobe, et väike ja mõttetu inimene on nad endale niimoodi allutanud ja ära dresseerinud.

Ohh jah. Igatahes, peale seda kõikuvat istumisalust tundus motika selga istumine jälle mugav. Alustasime oma teist päeva ja kihutasime megakäänulistel teedel läbi väikeste külade ja turgude. Ühelt turult ostsid Kiga ja Heiks endale uued hallid triiksärgid ning nägid seejärel veel šikimad välja kui enne. Pidasime kinni riisipõllu ääres ning vaatasime, kuidas täpselt riis kasvab. See oli küll üks asi, mida keegi meist ei teadnud. Et nagu kuidas ja kus need riisiterad siis on? Riis on siis selline roheline sirge taim, mille vars on nagu toru, kus sees ongi väiksed riisiterad!!!! Varre sees. Ja kasvab riis mingis totaalses mudas, kuhu ka Koha muidugi sisse libises :)

Kiga vaeseke põletas enda sääremarja vastu motika sumbutajatoru. Kaks korda!!!!! Jalg oli päris jube. Aga ta oli üllatavalt rahulik, kuigi mulle tundus, et see peaks megavalus olema. Suur laik ilma nahata. Kiga istus aga taas motika rooli ja kimas edasi. Õnneks on ta motikasõitmises proff ning oma sõnul isegi nautis seda, et saab roolis olla. Väsitav ju oli, aga pigem ta sõidab ise kui istub kellegi taga. Jala saime ka lõpuks korralikult ära puhastatud ja kinni seotud ning nüüdseks on tal see loodetavasti ilusti ära paranenud.

Maigi kannatas ka päris hullult, kuna tal oli kuidagi eriti ebamugav istumine ja ta pidi end väga hoidma, et mitte juhile selga vajuda. Kohal oli juhiks mingi eriti tilluke ja lõbus vanamees, kes tegi Troimile igas peatuses seljavenitamist. Troim juba lausa nõudis seda. Ebaproportsionaalne Troim, kellel kõik kondid valutavad, jäi aina kangemaks ja kangemaks ning vihkas seda motikat juba täiega :) Tema juht oli muidugi ka mingi eriline tropp – selline imelik mägedest pärit piluka näoga paksuke, kes saatis kogu aeg sõidu ajal sms-e (lahendas Troimi sõnul peretüli) ning tegi kiivri alt suitsu. Maailma kõige suurem suitsuvihkaja sai endale siis ainukese Easy-Rideri, kes sõidu ajal suitsetas. Leis mahutas end kuidagi Kiga taha ning rippus seal poolkõveras, püüdes siiski pidevalt oma megafotikaga pilte teha. Nad olid kahekesi päris naljakas vaatepilt, kuna nad mõlemad tundusid kuidagi nii suured selle väikse motika seljas (hea, et neile sellised kiivrid leiti, mis pähe mahtusid) ning Leis veel oma megaobjektiiviga vehkimas.

Okei, veel peatusime suure rohekaskollase järve ääres, millel asus paar ujuvat maja. Nendes pidavat elama inimesed, kes ei tea midagi koolist ega elektrist. Makse nad ei maksa, elavad lihtsalt seal järve peal ning aeg-ajalt käivad suuremas külas kala müümas, et natuke raha saada. Simple.

Tee läks aina kurvilisemaks ja mõnusalt sai kõhulihaseid harjutada, kallutades end paremale ja vasakule. Üks ohtlik hetk oli ka, kui sõitsime kõik lauluga mööda teed ja järsku tuli kurvi tagant välja suur veoauto, kes sõitis vastassuunavööndis. Tee oli muidugi suht kitsas ka. Õnneks suutis Kiga reageerida megakiirelt ning tõmbas motikaga täiesti kruusa peale. See oli napikas! Väga õnnelik napikas.

Peatused olid tol päeval veel kohviistanduses (seal nägime ilusaid õitsvaid kohvipuid, õied on lumivalged ja väga hea lõhnaga), kus kasvas ka üks ananass ja üks papaiapuu :) ning kose juures. Vahepeal veetsime olude sunnil ka pool tundi kummiparanduses, kuna Kiga motika kumm läks katki. Aa, üks tähelepanek veel – kõikjal oli näha pulmasid. Pulmi peetakse siin hommikuti ning just hommikul sõites oli pidevalt näha katusealuseid, mis oli värvilised ja lintidega ehitud, muusika röögib ja üleslöödud inimesed söövad ja joovad. Peale lõunat asendusid need pulmakohad nukrate äraläbustatud saradega ning maanteedele ilmusid väiksed veoautod, mis vedasid megasuuri kõlareid. Kõlariteäri on siin uskumatu. Tundub, et kõlar on mingi rikkusenäitaja, et kes ikka suudab kõvemini mussi kuulata on ägedam mees ka.

Kosk oli vähemalt kosk. Arvasime, et meid viiakse taas mingi mõttetu nire juurde, aga see oli küll äge. Sinnaronimine oli muidugi megatrenn, aga seal all, veeauru sees oli väga mõnus. Maigil hakkas pilt eest ära minema ning ta istus varju ja puhkas vett juures. Peamees Quangil oli kohe abivahend taskust võtta. Ta hakkas Maigi meelekohtasid, kõhtu ja kaela hõõruma mingi erilise vanainimesehaisuõliga. Tahtsime kõik seda ja Quang tegi meile kõigile minimassaaži. No välja arvatud Leisile, kes ütles, et tema seda vanamutihaisu ei kannata :) Ei tea, kas see aitas ka, aga natuke mõnusamaks tegi enesetunde küll ning see vist kuidagi lõdvestab lihaseid .

Samas kose juures oli ka üks ilus tempel, värviliste jumalate ja jumalannade kujudega ning kena park, mille keskel istus suur valge naerev Buddha. Naljakad on need Buddha-kujud küll läbi Aasia. Lamav Buddha ja Istuv Buddha ja Naerev Buddha jne.

Järgmiseks sõitsime siidivalmistamise tehasesse. See oli ka hirmus põnev. Ussid on algul väiksed valged ja päris nunnud :) Siis teevad nad endale ümber kookoni ja see kookon ongi kaetud peenikese valge niidiga. Et seda niiti kätte saada on nüüd ehitatud suur tehas, kus töötavad noored usinad tüdrukud. Viskavad need niidimunad kuuma vette, kus need hulbivad ja vedelevad ja siis ühendavad selle niidi mingi konksu otsa, mis hakkab niiti muna küljest maha keerutama. Ühte muna solgutatakse umbes 2 minutit ning visatakse siis kõrvale. Ega see vahepealne keetmine nendele ussidele vist midagi ei tee, sest muna valmib edasi ja mõne aja pärast tuleb sealt välja rõve pruun pontsakas limune.... Ja mis nendest saab? Lähevad turule söögiks. Eee..... okei. Aga niidist. See keritakse ilusti suurtesse rullidesse ja pestakse puhtaks ja läikivaks. Edasi siis juba kangastelgedele ja värvimisse. Imeline pehme, õhuline ja mõnus oli see siid seal küll. Me ei ostnud midagi, sest ma ei hakka ostma midagi ainult sellepärast, et ma nüüd siis siidiussikasvanduses olen. Kohvi ja pipar juuakse-süüakse ära, aga see siidirätik jääks mulle niisama kappi seisma.

Raske töö küll. Niimoodi päev otsa ringi sõites ja seda lihtsate inimeste üksluiset tööd vaadates tekkis küll taas tunne, kui hea elu mul endal on. Praegu on muidugi eriti hea elu, aga Eestis oli ka. Minu töö ei olnud selline nüri ussimunakeetmine, aga need tüdrukud teevad seda aastakümneid ja ei nurise. Lihtsalt seisavad seal päevast päeva hommikust õhtuni. Kogu see lärm ja hais ja siis turistid, kes käivad ja pildistavad sind kogu aeg..... Apppiiiiii, ma olen ikka ära hellitatud või siis sündinud täiesti parimas riigis. Selline elu oleks minu jaoks nii mõistust nüristav. Nende maailm on nii väike, võrreldes meie omaga.

Õhtuks jõudsime Dalati. Dalat on ilus linnake mägede vahel, asudes erinevatel andmetel umbes 1500 m kõrgusel merepinnast. Õhk on seal hoopis teine – puhas ja klaar ning öösiti langeb temperatuur 15 kraadi kanti. Dalati saabumine toimus kuidagi järsku ning äkitselt olime keset liiklust ja sigimist-sagimist. Kiga, kel oli niigi 2 rasket motopäeva selja taga, sai lõpetuseks veel hea annuse Vietnami hullu liiklust ka :) Siin ju kõik sõidavad risti-rästi ning esimest korda elus Vietnamis olles ja niimoodi sellisesse liiklusesse sattudes, peab olema ikka väga hea sõitja. Olukorra tegi veel raskemaks ka see, et ta pidi sõitma meie järgi – seega pidid tal silmad olema 360 kraadi.

 

 

Seekord said parima toa Kiga ja Heiks – neil olid suured aknad kahes suunas ning imeline vaade üle Dalati katuste ja värviliste majade.

Õhtul uitasime mööda kesklinna ja uudistasime turul. Istusime pikalt tururestoranis ja ....... jõime Hanoi Vodkat :D Külm oli ju. Pärast degusteerisime toas Dalati veine ja veinijooke. Dalati ümbruses kasvatatakse suurtes kasvuhoonetes igasuguseid juur- ja puuvilju ning lilli, sellepärast oli ka turg täis maasikaid, draakonivilju, banaane jne, kuid mulle meeldisid enim igasugused kuivatatud maiustused. Kõiki sai ka maitsta ja need olid enamuses väga head – kuivatatud kirsid, maasikad, tomatid, mangod, peedid, porgandid, rosinad, ingver jne jne jne. Paljudest niikuinii aru ei saanud, mis need olid. Seal ringi jalutades võis juba kõhu täis saada. Õhtul langes linnale paks udu, mis tegi olemise veelgi müstilisemaks – niigi kõikusime kogu seltskonnaga kogu aeg kurnatuse ja eufooria vahepeal.

Kolmanda päeva hommikul saime natuke kauem magada ning startisime alles 10 ajal. Tiirutasime natuke ilusas Dalatis ja käisime suures lillekasvuhoones, kus kasvatati krüsanteeme. Quang ütles, et siit lähevad lilled nii Vietnamisse, kui ka Euroopasse ja Ameerikasse. Laevadega. Iga krüsanteemi õie otsa oli pandud väike võrk, mis hoidis lillenuppu koos. Selle mõte oli siis takistada lillel õide puhkemast enne „ettenähtud“ aega. Sain teada, et nad kingivad ka lilli sünnipäevadeks, aga Quangi sõnul neil vahet ei ole, mis värvi lill on. No võib-olla peab seda mõne tüdruku käest küsima. Ma olen suht kindel, et neil on siin värvidel ka ikka oma tähendused.

Dalatti on ehitatud üks huvitav maja - Crazy House. Selle arhitekt on Dang Viet Nga, kes on inspiratsiooni saanud Gaudilt, Walt Disneylt ja Salvador Dalilt. Maja on täiesti ajuvaba, seal pole ühtegi sirget seina ega nurka. Algselt hakkas ta seda ehitama vist nagu elamiseks, aga ajapikku lisandus uusi tubasid ja koridore ning treppe ja nüüd on avatud hotell. Mõnda tuppa saime ka sisse piiluda ja need olid tõeliselt ägedad ja fantaasiaküllased. Seal on kasutatud nii ilusaid materjale ja tehnikaid, et seal jätkus imestamist küllaga. Muidugi tekkis küsimus, et kust selline fantaasia ja unenäolisus pärit on??? vastus oli kohe värava juures, kuhu olid tehtud ilusad inimesesuurused seenekujud ;) Ehitamine käib siiani ning vaikselt laienetakse kogu aeg. Mõned trepid läksid nii kõrgelt, et Troimil tekkis tõsine kõrgusekartus. Käsipuud olid põlvest allpool ja nii ta siis roomas seal Lucca kaenlas. Kõik Hiina turistid itsitasid :D

Üks peatus oligi jäänud enne kojusõitu. Longhouse – ehk n-ö pikkmaja, milliseid ehitatid vanasti jõgede äärde ja kus elas siis terve küla sees. Meie nähtu oli aga pettumus. Lihtsalt 2 maja tee ääres ning keskel megakõrge katusega mingi peamehe hoone või keskus vmt. Longhouse´i sisse me vaadata ei saanud, aga küsisime, miks sellel keskmisel majal nii kõrge katus on. Quang seletas ja sokkis midagi, aga me kõik saime tema jutust aru niimoodi: „Majal on sellepärast kõrge katus, et siis, kui tiiger tahab tulla ründama, vaatab ta eemalt mäe pealt, et wow, nii kõrge katusega maja, sellest võib talle mingi oht olla, ning ei tule ründama“ :D Võtke, kuidas tahate....

Maantee Nha Trangi poole oli väga hea uus tee. Asfalt oli sile ja tee palju laiem. Mäed olid väga ilusad, kõrged ja hoopis teistmoodi, kui esimesel päeval nähtud. Siinsed mäed olid kaetud paksu tumerohelise ja -sinise džungliga, aeg-ajalt langes mägedest alla kõrgeid peenikesi koskesid. Tee kulges mööda mägede külge. Mulle oli täiesti arusaamatu, kuidas sellist teed üldse ehitada saab. Esiteks džungel ja kaljud, teiseks kaldus aluspinnas, kuhu tuleb siis kuidagi normaalne horisontaalis sirge tee rajada. A no see pole minu mure. Meie ainult vaatasime oma valutavate jäsemete kiuste seda ilu. Kõrgel mäe otsas pilve sees tegime ka sirutuspeatuse. Huhh, viimased kilomeetrid veel. Mida lähemale kodu jõudis, seda õnnelikumaks muutusime jälle. Lõpuks oli tee lauskmaal, keset riisipõlde ning eemal ees tundsime ära tuttavad Nha Trangi mäed.

Oi, kui tore oli taas meie tänava nurgal olla. Kõik kallistasime ja surusime kätt ning tänasime toreda reisi eest. Easy-Riderid ei saanud muidugi midagi aru meie valulistest lihastest, Quang ütles, et nad sõidavad tihti 4 tundi järjest, ilma peatuseta. Või siis öösiti lihtsalt 9 tundi ühest linnast teise. Nad on suht motika seljas sündinud ju ka ning nende keha on vist juba peaaegu kokku kasvanud mootorrattaistmega. Meie olime aga tagantjärgi väga rahul selle reisiga, eriti tore, et me käisime seal kuuekesi – suur eestlaste kamp. Olime Troimiga tahtnud Dalati minna juba oktoobrist saadik ning vahepeal plaanisime lausa kahekesi selle ette võtta, aga megatore, et me seda siiski ei teinud ning ootasime ära sõbrad, kes tegid sellest reisist väga meeldejääva elamuse. Aitäh!

Pesime ja kammisime end ära ning sõime õhtust itaalia restoranis. Sobis hästi. Itaalia toit lihtsalt on hea ja see ei tähenda üldse ainult pizzat või pastat. Juhheeei, kui mõnus on vahepeal mugavustsoonist välja astuda...... ja siis tagasi jõuda :)