Leda, Jüri ja Peeter Vietnamis, 1. osa

13.03. - 28.03.2013.a. Leda, Jüri ja Peeter Vietnamis

 

Et lugu liiga pikaks ei läheks, siis siin on esimene osa.

 

Pilte on küll palju. Tegin mingi valiku, aga ikka on päris palju. Siin on kogu nende reisi pildid, ehk et need käivad ka järgmise jutu juurde.

Jüri ja Peetri tulekuks valmistusime niimoodi, et ostsime miljoni dongi eest kolm kg juustu!
 

Ja siis nad jõudsid kohale ning esimesed Saigonid jõime Saigonis põhilises eestlaste kokkusaamise restos.
 

Päris suure hilinemisega kirjutan nüüd nendest kahest toredast nädalast, mille veetsime koos minu ema ja isa ning Troimi isaga.

Asi sai alguse juba enne jõule, kui me rääkisime vanematele augu pähe, et tuleb lihtsalt lennupiletid ära osta ja muud keerukat selles meile küllatulemises polegi. No muidugi selgus, et tüüpidel oli vaja ka uued passid taotleda ning viisade saamiseks kasutasid nad igaks juhuks Estraveli teenuseid, saates passid Soome, ning erinevad vaktsiinid tuli ka veel teha. Paar nädalat enne reisi hakkasime neile edastama soove nende asjade kohta, mida me saada tahame. Nimekirjad tulid päris mahukad ja nad tõid meile nii palju kingitusi ja rohkemgi veel, kuid sellegipoolest oli neil kohvrites veel lisaruumi.

Niisiis, muidugi lendasime me neile Saigoni vastu. Ma ei uskunud kuni selle hetkeni, kuni neid HCMC lennujaamas nägin, et nad kohale jõuavad. Appike, kui õnnelik ma olin. Kallistada oma ema ja isa üle nii pika aja oli supertunne. Eks nad olid natuke ehmatanud küll, kui taksoga kesklinna poole sõitsime. See liiklus mõjub kõigile hirmutavalt. Ei tasu vist väga mainidagi, kui valged nad olid :) ning kui palav neil sekundiga hakkas. Isad istusid taksos ja, hoolimata konditsioneerist, higistasid nii kõvasti, et ema arvas, et Jüri on omale õlut särgi peale kallanud. Vähemalt olid nad korralikult meie nõuannet kuulda võtnud ning juba lennukis kergemad riided selga pannud.

Panime kotid Madam Cuc´i ja kuna veel hotellituppa ei saanud, siis istusime natuke meie traditsioonilises restos, trimpasime õlut ja näksisime kevadrulle. Ma olin kogu aeg nagu seitsmendas taevas, sest mul tõesti oli nii hea meel, et nad siia tulid ja selle reisi ette võtsid. Pärast hotellis sõime Troimiga musta leiba hapukoorega ja pidime jälle õnnest pikali kukkuma. Imelik, et siin riigis muutub see hapukoor ja leib nagu mingiks imeasjaks, mis tundub nii hea.

Esimesel päeval kõndisime natuke District 1-s, jalutasime toiduturult läbi ning vaatasime pargis inimesi. Kogu aeg käis muidugi suur lobisemine, seletamine, küsimine ja vastamine. Et mitte vanemaid mingi Vietnami tänavatoiduga esimesel päeval ära hirmutada ja neile halvemal juhul kõhulahtisus korraldada, sõime õhtusöögi samas kohas, kus meiegi Troimiga kolm aastat tagasi esmakordsel Vietnamisse saabumisel õhtustasime. No pärast lasime endile tänaval natuke eriti head kaheksajalga ka grillida. Vanematele see väga peale ei läinud, meile Troimiga see-eest meeldis väga. See oli mõnus krõmps ja läbi grillitud. Teeb pigem kõhu kinni kui lahti :)

Järgmiseks päevaks tahtsime broneerida Cu Chi tunnelite tuuri, kuid kahjuks (nüüd juba õnneks) oli see välja müüdud. Lugesin siis kiirelt kõik tuurikirjeldused läbi ning valisime välja Mekongi delta tuuri. Hind oli 14,80 eurot inimese kohta ja sisaldas nii palju asju ja tegevusi, et tundus huvitav. Pealegi ütles ema, et ta lähekski parema meelega suure jõe deltat vaatama kui mingeid sõjatunneleid.

Lasime vanematel ühe öö mõnusasti puhata ning reedel läksime esimesele tuurile. Meil endal oli ka huvitav. Tuur algas paaritunnise bussisõiduga, mille jooksul tutvustas väga kena giid normaalses inglise keeles Vietnami ja HCMC-t. Näiteks elab HCMC-s 12 miljonit inimest, kellest 1 miljon on hiinlased. Päris suur on ka eurooplaste kogukond, kes elavad peamiselt European Town´iks kutsutavas piirkonnas. Sõitsime pikalt mööda kanali kallast ning giid juhtis tähelepanu suurtele laevadele, mis sõitsid ringi hiigelliivakoormatega. Nimelt tuuakse liiv Mekongi deltast Saigoni ning sealt viiakse väga suurtes kogustes edasi Singapuri. Singapur vajab liiva, et oma riiki suuremaks ehitada. Tuur oli väga mõnusasti korraldatud. Enne laeva peale minekut tehti imeilusas suure aiaga turistikohas peatus, et natuke jalutada ja kohvi juua. Mu emale meeldisid hullult igasugu taimed ja õitsevad puud. Mul endal oli täpselt sama huvitav, sest ema ikka teab ka nende taimede kohta üht-teist ja oskas nimesid nimetada ja muud põnevat juurde rääkida.

Laeva peale läksime My Tho linnast, mis on Saigonile üks lähemalolevaid Mekongi delta linnasid. Mekong oli pruun ja läbipaistmatu, täpselt samasugune nagu Can Tho linna juures, kus me kolm aastat tagasi käisime. Millegipärast tundusid lained vanematele suured ja nad kartsid natuke, et me käime ümber ja mis siis saab. Et ei tea, kas jõuab ikka kaldale ujuda. No me Troimiga ei saand üldse aru, et midagi kõigutanud oleks ja ma ei tulnud seal selle pealegi, et laev võiks põhja minna. Üldiselt on need Aasia vanad puukäulad nii lollikindlad ja vastupidavad, et nendega ei juhtu küll midagi.

Põristasime esimesele saarele, kus vaatasime mesilasi (!), maitsesime mett, jõime teed ja banaaniveini. Osssaaaaa, see banaanivein oli vist mingi kõva kraadiga. Troim jõi paar imetillukest pitsi, mina ühe ja Peeter ka vist paar tükki, igatahes tuli kuskilt meie sisse julgus endale püüton kaela panna!

 

Ma olen seda püütoni turistidele kaelariputamise trikki igal pool näinud ja mitte-mitte kunagi pole me Troimiga ise seda teha tahtnud, isegi katsuda pole julgenud, ja nüüd – püüton toodi puurist välja ja giid kutsus, et kes tahab. Ameeriklased muidugi ei tahtnud! A muidugi meie kolmekesi. Troim oli esimene, tegi maoga tantsu ja üritas talle musi anda .... siis oli Peetri kord ja siis utsitati mind ka! Sel hetkel see polnudki üldse hirmus, mao nahk oli mõnus ja sile ning kuiv, tundus nagu terve tema keha oleks üks suur lihas. Hirmus polnud üldse, ainult et natuke raske oli.

Edasi viidi meid ühte katusealusesse ja pandi istuma. Igas lauas oli 5-7 turistikest, kellele kanti ette viite erisorti puuvilju maitsmiseks. Meie jaoks midagi uut ei olnud, aga mõnus ikka. Seal oli papaia, sapodill, rose-apple, ananass ja banaan. Nojah, banaan ja ananass mingid eriti tundmatud viljad pole, aga ega tegelikult sellise maitsega ananassi ja neid tillukesi õhukese koorega, aga paksusid banaane Eestist ka ei saa. Puuviljasöömise kõrvale lauldi nii kohalikke kui lääne laule. Tüdrukud laulsid ning mehed mängisid erinevaid pille. Jällegi oli huvitav, mis siis, et tüdrukud tundusid kuidagi tülpinud ja nukrad. Meil oli ikka lõbus, sest ega õlu maailmast otsa pole saanud.

Järgmine etapp oli kõige ägedam. Läksime kõik kambakesi kitsa jõe äärde, kus siblisid edasi-tagasi paadid. Turistid kupatati 4-5 kaupa kõikuvatele alustele ning ees ja taga istuvad paadimutid hakkasid kumbki ühe aeruga paati edasi lükkama. See oli müstiline jõgi – kahel pool kõrgusid palmid, mis polnud nagu puud, vaid nagu oleks need suured palmilehed otse paksust mudast välja kasvanud. Jõgi oli kollakasroheline, taevas sini-sinine ning palmilehed heitsid kõigele rohekat varju. Kahel pool kallastel oli sõna otseses mõttes džungel. Maapinda nagu eriti polnudki, kõik oli mudane ja pehme ning tihedasti läbi kasvanud. Mõnus oli seal paadis istuda ja ümbrust uudistada. Mõned meie seltskonnast muidugi jälle kartsid, et paat läheb ümber, mida muidugi ei juhtunud. Kui hakkasime n-ö finišisse jõudma, hakkas ees istuv mutt jootraha nuiama, et 5 inimest, 5 dollarit. Mina istusin meist kõige ees ning vaidlesin vastu, et ei mingit jootraha ja vii meid nüüd kaldale. Sellepeale aerutas mutt hoopis kaugemale ja korrutas ikka oma 5 dollari ila. Siis hakkasid kõik karjuma, Troim karjus, et ei anna midagi, isa karjus, et andke talle nüüd raha ning kõik läksid närvi. Igatahes, jätsin mutile 5000 dongi ja olgu õnnelik. Nad veavad seal päevast-päeva venelasi, ameeriklasi ja austraallasi, kes jätavad neile kindlalt megapalju jotsi, nii et vaesed eestlased ei pea end küll halvasti tundma, kui natuke vähem jätavad. Lugesin just hiljuti ametlikku statistikat, et Vietnami valitsus ootab just eriti Vene turiste, kuna uuringute kohaselt jätab Vene turist Vietnamisse 40 % rohkem raha, kui teised. Nii et otselennud ja venekeelsed menüüd ..... .

Lõpuks saime selle kurja paadimuti küüsist minema ning tagasi oma suurele laevale, mis seekord tegi natuke pikema sõidu ning viis meid teisele saarele, kus asus kookospähklikommide valmistamise tehas. No ma hästi ei usu, et sellises kohas nüüd eriti palju komme ekspordiks toodetakse. See oli pigem jälle selline kena kohakene puude vilus, kus tüdrukud näitlikult tööd tegid. Kookoskomm oli nii halb, et sülitasime selle kõik välja, see-eest kookosküpsis oli väga hea ning Troimi arust oli ka mingi kookospaber hea. Need kommid olid muidu nagu mingid koorevenised või pehmed iirised ja tüdrukud tegid neid seal samas laua taga. Giidi sõnul tehti seal vist 5000 kommi päevas vmt.

Nüüd läksime taaskord pisema paadi peale ja põikasime sisse järgmisesse väiksemasse kanalisse, et restorani minna. Teel sinna nägime kahte kohalikku kutti vees koos linnuga. Ma polnud seda isegi telekast näinud, aga niimoodi püüdsid nad kala. Üks tüüp hoidis linnul jalgadest kinni ja kala püüti siis niimoodi, et lind sukeldus vette ja haaras kala noka vahele. Troim illustreeris seda muidugi niimoodi, et need vietnamlased on nii algelised, et kasutavad ka linde ära: „sukeldu, värdjas!“.

Lõunasöök oli meil ka tuuri hinna sees ning einestamiseks oli valitud mõnus ja avar restoran, korralike wc-dega. Meie saime istekoha täpselt jõe ääres, pea kohal kõrgumas mõnusad palmilehed ning all voolamas kitsas jõeke. Söök oli korralik kana ja riis ning kui õlu restoranis otsa poleks saanud, oleks kõik 5+ olnud. No ju siis tulid sellised õllesõbrad kokku, et külmutuskappi jäi kuueks minutiks veel nukralt üks Heineken ja kuigi keegi seda õlut juua ei taha, ostis mu isa selle siiski lõpuks ära. No mis sa teed, kui nii palav on!

 

Jalutsime veel seal natuke ringi, aga tee pealt eriti kõrvale ei julgenud minna. Ühte suurte silmadega mudalooma nägime, aga muidu linde-loomi eriti mitte. Lõunasöögiga oligi tuuri aktiivne pool läbi ning alustasime laeva- ja bussisõitu tagasi Saigoni. Poolel teel hakkas taevas pilve kiskuma ning vahepeal sadas päris kõva padukat. Vanemad olid päris ehmunud, et ei tea, kas nüüd sajabki 2 nädalat järjest. Õnneks Vietnam sellises vöötmes ei asu ning poole tunni pärast jäi vihm järgi, aga nii palju oli see sadu siiski suutnud teha, et Saigonis mingi juhtme lühisesse ajada. District 1-s polnud elektrit! Istusime küünlavalgel ühes restoranis ja pidasime edasise tegevuse plaane.

Troim läks koos oma isaga habemeajamisse. Minu isa sellest millegipärast loobus, kuna ütles, et ta ei suudaks seal toolis istuda, kui teine mees maailma kõige teravama noaga tal kõri kallal on. Peeter jäi õnneks sellega aga väga rahule, vuntsid tehti korda ning masseeriti ja pesti ja poputati. Mis siis, et elektrit ei olnud, tööd tehti ikka ning õues oli veel valge.

Mina läksin oma ema ja isaga hoopis massaaži. Isa võttis kogu keha massaaži ja meie emaga jala oma. Meid kõiki pandi samasse tuppa ning kuna voolu polnud, oli seal kaunis palav ja niiske olla. Mul hakkas juba vanematest kahju, et tahtsin neile head massaažikogemust pakkuda, aga nüüd peavad siin piinlema. Aknad tehti lahti, et värsket õhku juurde saada, kuid siis tuli tuppa sisse ka tänavamüra ning lõõgastumisest oli asi kaugel. Õnneks tuli u 20 minuti pärast elekter tagasi ja massaaž jätkus normaalsetes tingimustes. Hoolimata nendest ebamugavustest emale-isale see õnneks meeldis ja nad jäid väga rahule.

 

Selles 12 miljoni inimese linnas me enam olla ei tahtnud, ning pärast õhtusööki läksime öörongi peale. Oiiii, nii et piinamine läks edasi. Magada keegi peale minu väga ei saanud ning meile kõigile anti istekohad täiesti erinevatesse rongiotstesse. Ema-isa istusid täpselt ukse juures, mis viis restoranvagunisse, nii et seal käis kogu aeg edasi-tagasi saalimine, vaheuks oli pidevalt lahti ning kogu müra eriti hästi kuulda, Peeter istus üksinda keset vagunit ja tema kõrvale tükkis kogu aeg üks piletita reisija, kes vajus magades pidevalt Peetrile otsa. Vahepeal käis Troim seda tüüpi ära ajamas ning istus ise isa kõrval mõnda aega, aga niikui Troim tagasi minu juurde tuli, oli tüüp jälle ta isa kõrval tagasi. Mingeid tekke ega tasuta vett meile ei jagatud, rong haises ja kolises ja oli vist enam-vähem 100% väljamüüdud. Lisaks oli alguses suur segadus piletitega ning me pidime 5 korda oma kohti vahetama. Aa, ja üks mees, kes proovis jänest sõita, tõsteti rongist maha niimoodi, et ta ainult rabeles ja märatses ega tahtnud minna. Enne rongi väljaminekut saime 15 minutit natuke Vietnami tsirkust. Kui me lõpuks läbiraputatutena varavalges Nha Trangi jõudsime, olid kõik külalised kindlad, et tagasi nad enam selle rongiga ei sõida! Võtsin lahti Vietjeti kodulehekülje ja ostsin tagasisõiduks lennupiletid. 55 minutit 7 tunni asemel ja ainult umbes 4 eurot kallim :D

Nha Trangi jõudes olime Troimiga muidugi jälle eriti elevil ja õnnelikud, hoolimata raskest ööst. Läksime kõik meie juurde ja vanemad pakkisid lahti kõik kingitused. Nad tõid meile hunnikutes suuri ja pakse raamatuid, riideid, u 5 kg šokolaadi, suitsujuustu, kolm latti põdrasuitsuvorsti, leiba, hapukoort, mädarõigast, siidrit, Eesti õlu, hambaniite, hambatikke, cutasepti ........ ohhh, no kõike ei mäleta. Suur sünnipäeva ja jõulutunne oli.

 

 

...jätkub.....