Singapur ja Taiwan, 2. osa

Singapur – Taiwan, 2. osa

 

Pildid siin

 

 

Kokkulepitult ootas meid raudteejaamas Buddha! Buddhaga tutvusime oktoobris Halong Bay´s ning kolmepäevase tuuri jooksul saime nii suurteks sõpradeks, et me läksime talle külla. Tema pärisnime me ei mäletagi ega kasuta seda kunagi, meie jaoks on ta Buddha, kuna on meie ainus budistist sõber. Järgnevate päevade jooksul alles saime teada, kui lahke, sõbralik ja suuremeelne meie tore sõber on. Meid võeti vastu ja võõrustati nagu kõige paremaid südamesõpru.

Buddha elab koos oma kahe poja – 14-aastase Ashin´i ja 17-aastase Yuli – ning eksnaise Lingiga Tainanis, mis on samuti väga suur linn, kuid mis asub palju soodsamas kliimavöötmes. Tainanis on miinimumtemperatuur +12 kraadi, kuid tavaliselt +20-28. Eksnaine kolis lihtsalt tema juurde paar kuud tagasi jälle sisse. Nad elavad korteris, aga korterid on siin enamasti kahekorruselised. Buddha töötab tõlgina, vahendades tööandjat ja töövõtjaid, kes tulevad Filipiinidelt ning Vietnamist ning tahavad Taiwanis tehastes töötada. Varasematel aegadel oli Taiwanis rohkem tehaseid, kuid nüüd tahavad paljud oma tootmise Hiinasse kolida, kuna seal on veelgi odavam. Sellegipoolest vajab Taiwan palju immigrante, kes on nõus töötama odava palga eest, kes on tugevad ja terved ning tahavad ja jaksavad töötada tehastes.

Buddha tööpäevad on 12 tunnised ning puhkust eriti palju ei ole, õnneks sai ta meie tuleku puhul paar vaba päeva välja kaubelda. Tema unistus on omada väikest poodi või firmat, et saaks ise boss olla. Ta ütles, et pole mitte alati nii usklik budist olnud, religiooniõpetust koolides ei ole ning kõik, mis ta teab, on ta ise lugenud. Ta usub, et iga tema järgmine töökoht on parem kui eelmine ning iga järgmine päev parem kui eelmine. Ta ei tee eluilmaski mitte kellelegi haiget ega tapa kedagi, ka mitte sääske. Ta on õnnelik iga päeva üle. Ükskõik, mis juhtub või kuhu me satume, ta on selle kogemuse üle õnnelik ning püüab seda nautida ning sellest õppida. Lisaks teab ta täpselt aastat ja kuud, millal ta sureb. Huhhh, pealtnäha täiesti tavaline mees, aga nii sügav sisu.

Muidugi kutsusime teda korduvalt endale ka külla ning ta ütles, et niikaua, kuni tema vanemad veel elavad, on nende aeg ning kui nemad on surnud, siis võib ta hakata ise reisima ning enda peale raha kulutama. Et siis ta tahaks koguda raha ning tulla kogu oma perega Eestisse. Pensionit tema vanemad ei saa ning seega läheb palju tema palgast vanemate ülalpidamiseks. Palgad on üldiselt 1500 USD kuus (keskmine), kuid korter maksab palju. Ja kui keegi peaks ära surema, siis surnuaiakoht on lausa 7000 USD, põletamine 1700 USD.

Poliitilise olukorra kohta ütles ta, et on rahul praeguse olukorraga, kus nad kuuluvad Hiina riigi koosseisu, kuid kui tal oleks oma väike firma, siis ta vast pooldaks eraldi olla. Hetkel on neil niigi oma valuuta ja oma valitsus. Me pidime kurvalt nentima, et meil enam polegi oma raha ning valitsus allub ka suuresti Euroopa Liidule. Suveräänsus missugune. Territoorium on alles. 100 aastat tagasi kuulusid nad Hiina alla, kuid siis vahepeal okupeeris Jaapan Taiwani 55-aastaks. 50 aastat tagasi ründas Hiina Jaapanit ning Taiwan liikus jälle Hiina koosseisu.

Igatahes, tagasi Tainani. Kohe samal õhtul hakkas meie programm pihta. Esmalt viisime asjad Chateau motelli ning saime kohe šoki, mis lukstuba meil oli! Motell pidi üldiselt olema koht, kuhu tullakse oma kolmandate ja neljandate naistega (ma ei tea, kus selle teise naisega siis ollakse). Aga motell oli nagu ridaelamu ja meil oli päris oma boks, kus allkorrusel oli suur autoparkimiskoht. Trepist üles ja vastu vaatas kõigepealt kondoomiaparaat ning siis kõige suurem hotellituba, milles ma Aasias olnud olen. Voodi oli suur ja megapehme, lisaks suur peegel, laud, massaažitool, telekas, kuuma-soojaveeaparaat, massaaživann ja aurusaun. Lisaks olid tasuta kõik limonaadid, küpsised, kreekerid, suur kausipakk mitchi-nuudleid, kondoom, tee, kohvi, žiletid, pastakas, mingid health-towel-id ja igast muud hügieenitarbed. Me muidugi edaspidi kühveldasime kõik asjad endil seljakotti ning järgmine päev olid jälle kõik uued olemas. Heheee, no mul on pastakate üle väga hea meel :)

Buddha andis meile ühe tunni sisseelamiseks ning siis viis meid oma vanemate majja, kus oli kaetud suur laud erinevate toitudega. Meie saabumisepäeval oli just üks tähtis püha, mil kõik käisid surnuaedades esivanemate haudu korrastamas ning ülejäänud perekond, kes oli ka paariks päevaks Tainani sõitnud, oli just surnuaias. Toit oli külm ning Buddha seletas, et tavaliselt on see kuum, kuid sellel pühal ei tohi tuld teha ning seega peab sööma külma sööki. Tema ja ta eksnaine ning pojad õpetasid meid rulle keerama – et nagu kevadrull, aga natuke nagu tortilla-moodi oli see alus“paber“, ning sisu ka muidugi hoopis teine. Tõesti väga maitsev tuli see kõik välja, natuke seda ja natuke teist ning maitsed sulasid suus kokku. Taivaanlased olid imestunud, et me neid rulle nii hästi keerata oskasime :)

Edasi suundusime Tainani suurimale ööturule. Kuna see toimub vaid kolm korda nädalas ning parajasti oli just pühade-eelne neljapäev, siis oli seal rahvast murdu, parkimiskoha saime alles kilomeetri kaugusele. Kõht nagu enam tühi ei olnudki, aga siis alles söömine algas. Esiteks ööturu spetsialiteet number 1 – austriomlett ja teiseks spetsialiteet number 2 – stinky tofu ehk haisev tofu. Omlett oli okei ja paksult täis väikseid austreid, kuid pealt oli kaetud mingi paksu läbipaistva jelly´ga, mis pidi tärklis olema. Haisev tofu oli aga päris hirmus, haises vastikult ja maitses nagu sööks kohutavalt õlist švammi. Ei tea, neile endile igatahes väga meeldis.

Vaikselt hakkas meil juba imelik, kuna iga asja millele me näitasime või mille kohta küsisime, ostis Buddha kohe ära ning meie käest raha ei võtnud. Ise saime osta ainult õlut. Niimoodi olime lõpuks söönud paneeritud seeni (terved seened ja väga, väga head), kastaneid, kanasüdameid, vetikaid, vorste ja kaheksajalaomletikesi! Õnneks ei pidanud me proovima igasugu siseelundeid, kanapäid ning keedetud vere kuubikuid.

Märkamatult möödus 2 tundi, kuna seal sai tõesti liikuda ainult tibusammudega. Läksime tagasi Buddha vanemate koju ning nüüd tutvusime juba kogu perekonnaga – tema isa, ema, õde jne. Kõiki tutvustati, kuid kuna mitte keegi inglise keelt ei rääkinud, siis lähemat kontakti luua ei õnnestunud. Väga naeratavad ja lahked olid nad küll. Jätkasime seal veel natuke söömist ning Buddha ema õpetas meile vanast ajalehepaberist karbikeste voltimist. Nad kasutasid neid palju sodi panemiseks ja minu meelest väga praktiline. Näiteks pähklikoored, kommipaberid, kõik selline väike prügi – paned selle paberist karbi sisse ja koos sellega otse prügikasti. Troim proovis mitu korda ja sai vist selgeks ka.

Kell oli vist juba 12 läbi, kui me lõpuks motelli tagasi saime....

Järgmisel hommikul läksime Buddha ja Lingiga ringsõidule. Külastasime Taiwani suurimat buda-kloostrit. Kuna 70% rahvastikust on budistid, on need kloostrid ühed tähtsaimad kohad üldse. Seal oli jälle palju busse ja rahvast, ikkagi vaba päev. Ja jälle – me ei maksnud mitte millegi eest. Klooster oli väga suur ja väga uhke. Sissepääsumaja jälle nagu suur kaubanduskeskus restoranide, kohvikute ja suveniiripoodidega. Isegi 7/11 oli seal! Aga õlut selles ei müüdud :D Meie käisime uues osas, kuid kõrval võis näha ka vana kloostri ulatuslikke maju. Seal elavad siis mungad igapäevaselt ning hoolitsevad selle kompleksi eest. See oli väga moodne ja läikiv ning suur kontrast peale halle linnamaju.

Klooster oli ehitatud nelinurkse põhiplaani järgi ning kahel pool olid pikad-pikad seinad, kuhu olid graveeritud kõikide inimeste nimed, kes annetasid raha selle ehitamiseks. Neid nimesid oli vist küll miljoneid. Jalutuskäiku alustasime paremalt poolt äärest, mis tähendab draakonit ja on hea pool, tagasi tulime vasakult küljest, mis tähistab tiigrit ning on halvem ja kurjem pool. Kõige üleval torni otsas istus suur kuldne Buddha ning vaatas kogu sellele toredusele alla. Külastajate harimiseks oli seal ka interaktiivne Buddha elu muuseum (väga huvitav ja lihtsalt teostatud), mitmed koosolekusaalid (nagu Linnahall), palvetamisruumid jne. Peale pikka ringkäiku polnud kuhugi istuda, kuna kõik kohvikud-restoranid olid paksult rahvast täis! Ja ma vaatasin hindu, need olid ikka kallid kohad. Ling ostis hoopis karbi väikseid saiakesi, mis maitsesid täpselt nagu moskva-saiad ning me sõitsime Kaohsiungi linna sisse, et mõni restoran leida.

Lõunasöögi sõime väikses (pere)restoranis, kus serveeriti imehea lambasupp, lisandiks oad ja vetikad. Menüü oli üleni hieroglüüfidega, ainult hinnad taga numbritega. Kogu tellimise ja maksmise osa oli taas Buddha kanda. Meie ainult nautisime ja kiitsime. Ei ole see hiina söök midagi kõik mingi lima, on ka väga häid roogasid, kui ainult tellida oskad.

Vaevalt 20 minutit peale suurt lõunat, söödeti meile sisse veel mingi kuum pirukas – shaubi. No iga poole tunni tagast on neil vaja midagi ampsata. Veel käisime samal päeval rannapromenaadil ning musta liivaga rannas. Liiv pole must mitte vulkaanide tõttu, vaid lihtsalt ongi must. Ujuda aga seal rannas ei tohtivat. Ujuda tohib üldse ainult nendes kohtades, kus on vetelpäästjad, muidu saab trahvi. Et äkki ujud Ameerikasse .... .

Sõitsime tagasi Tainani ning tegime peatuse eksnaise vanemate juures. Seal õnneks suutsime söögist keelduda ning piirdusime ainult pisikese kommiga. Õlut ja teed jõime aga küll koos Lingi venna, isa ja naabriga. Keelt ei osanud, aga lõbus oli meil ikka. Buddha tõlkis küsimusi ja vastuseid. Me olime arvatavasti ikka väga suured vaatamisväärsused neile. Kuskilt kaugelt Eestist. Mingid eestlased, keda on ainult 1 miljon :D Nad muidugi arvasid, et meie jaoks on kõik maruodav ning olid imestunud, kui me vastupidist väitsime. Eks me oleme liiga ärahellitatud Vietnami hindadega. Vanad inimesed näevad seal üldiselt väga head välja, Lingi ema oli mingi 65 vist, aga mu arust võis vabalt olla ka 50. Keskmine eluiga on neil 78 aastat.

Nii, natuke paus ja siis õhtusöök! Appi, me tundsime end juba niigi nagu mingid elevandid. Ühe päevaga olime oma tavalise nädala normi täis söönud. A vastu ka ei sobi vaielda, eriti kui niimoodi võõrustatakse! Suundusime toredasse kohalike restosse ning lauale kanti jällegi igasugu maitsvaid suppe, riisi ja kastmeid. Ja õlut? Õlut seal puhvetis aga ei müüdud ning Buddha jooksis 50-meetri kaugusele 7/11-sse ning tõi õlled lauda enne kui me arugi saime, mis toimus! Supp oli jällegi hot-pot´i stiilis, et siis kuum aurav supinõu, kus sees mõned juurikad ja maitseained ning kõik koos hakatakse siis erinevaid kanasid ja lihasid ja aedviljasid küpsetama. Tore seltskondlik tegevus. Riisi võis igaüks suuuuuuurest tünnist võtta nii palju, kui tahtis. Samuti imehäid vürtsikaid kastmeid. Õnneks saime sel õhtul juba varakult koju seedima minna :)

Laupäev oli meil enda päev ning otsustasime võtta jalgrattad, mida meie motellist tasuta laenutada sai. Esmalt pidi Troim nendele vanadele romudele täishoolduse tegema, kuna tundus, et neid pole küll 2 aastat liigutatud. Minu rattal ei töötanud tagapidur ning kummid olid mõlemal tühjad, lisaks vajas lenks reguleerimist. Troim ütles, et ma ei tohi kindlasti sõita rattaga, millel on ainult esipidur, kuna siis lendan raudselt ülekaela. No, okei! Bensiinijaamas pumpasime kummid täis ning Troim sai oma näpud üle pika aja mustaks :) Aga kuldsete kätega mees – ära parandas.

Väntasime Galaxy ja kaardi järgi kesklinna, istusime natuke wifi-levialas ja väntasime tagasi :D No mitte midagi huvitavat seal kesklinnas ei olnud. Tänavad ja majad, majad ja tänavad. Kuigi liiklus on Taiwanis hoopis rahulikum kui Vietnamis, oli see minu jaoks siiski esmakordne liigelda Aasias koos rollerite ja autodega, nii et ma ikka värisesin ka natuke. Sõita oli aga tegelt äge ning väike trenn kulus ära. Samuti saime skaipida Eestiga, kuna meie luksmotellis internetti ei olnud.

Hiljem kasutasime ära kõiki motelli mugavusi ning käisime kordamööda mullivannis ja aurusaunas :D Õhtusöögi organiseeris meile Buddha: läksime koos temaga ühele väiksele ööturule ja ostsime kaasa jälle igasugu põnevat kraami (vutimunapalliomletid, kalmaar, kala, veresupp, pelmeenid), mida pärast motellis koos degusteerisime. Troimi toit tehti täiesti a´la carte. Vanamees wokkis minutitega valmis mingi nuudliroa lihaga, Buddha ise sõi peaaegu üksinda ära tarretatud-verekuubiku-supi (pidi eriti vana ja auväärne toit olema). Veretoit on meie jaoks ju normaalne, aga nendel on see kuubik jällegi magus või no mingi imelik. Troim pidi peaaegu oksendama hakkama, kui seda proovis. Kolmekesi oli väga mõnus olla, siis ei pidanud Buddha muretsema oma eksnaise või poegade pärast ning sai täielikult ainult meiega rääkida. Ta on tohutult soe ja armas inimene.

Vahepeal veel näide nende inimeste abivalmidusest. Meil oli vaja fotikat laadida, kuid seal riigis oli selleks vaja adapterit. Läksime seda administratsioonist küsima ning peale 5-kordset seletamist ja fotoka ja laadija näitamist said nad aru, mida meil vaja on ning vastus oli, et „ei, kahjuks meil sellist asja küll ei ole“. Nojah, me ei osanudki midagi teha. Läksime tuppa tagasi ning mõtlesime, et nüüd pole muud varianti, kui ise seda kuskilt poest otsima minna. Möödus aga 15 minutit ning mingi mees tuli meile ukse taha tutika adapteriga, mis oli alles karbi sees ja mille nad spetsiaalselt meie jaoks ostnud olid. No nii tore :)

Pühapäeval, 7. aprillil, oli Buddha jälle tööl ning meid lõbustasid Ling ja Yuli, kellega meil kahjuks erilist vestlust ei olnud, aga no kätega-jalgadega-miimikaga ikka. Nad viisid meid vanasse hollandlaste rajatud kindlusesse Anping, kus nüüd on muuseum, ning selle ees väljas suur jalutusala paljude poodide ja tänavatoitudega. Kindlus oli umbes nagu Kuressaare loss, aga säilinud oli sellest muidugi ainult kümnendik võib-olla. Sellegipoolest oli huvitav. Hollandlased olid Anpingis ainult 38 aastat, aga suutsid selle aja jooksul väga palju ära teha. Ehitasid peaaegu uue linna, rajasid kaubasadama ja arendasid kohalikku elu-olu. 17. sajandil oli Anping väga suur ja tuntud kaubandussõlmpunkt, kust läksid laevad Filipiinidele, Indoneesiasse, Vietnamisse, Hiinasse ja Euroopasse. Muuseumis eksponeeriti ka mõningaid euroopalikke esemeid – juurde oligi kirjutatud lääne kraanikauss, lääne kapp, lääne taldrik jne. Kindlusest oli ka sellepärast suht vähe säilinud, et hiljem lammutasid suure osa sellest jaapanlased ära ning ehitasid uuesti üles oma stiili järgi. Pärast väikest ringkäiku oli aeg muidugi kohe midagi süüa.

Ling ja Yuli näitasid meile taas igasugu imeasju, mida seal tänavatel küpsetati ja valmistati. Ka kooke ja jäätiseid, komme ja krõpse, kõike tehti tänaval. Hitiks oli väike veoauto, mis käis lahti ning paljastas siis kiviahju! Et siis sedamoodi pitsaauto. Sees oligi päris ehtne kivist ahi. Ling ütles selle kohta uhkusega „new invention“. Pühapäeva tõttu oli muidugi jälle rahvast murdu. Trügisime väikeste sammudega edasi ning vaatasime toite ja asju. Mulle hakkas meeldima üks koerakesega juuksekumm ning muidugi ostis Ling selle kohe mulle ära. Ei mingit vastuvaidlemist: „Don´t worry. You are in Taiwan, you are our guests“. Nojah.

Üks mees hööveldas suurt pähkli-karamellikuubikut tavalise höövliga. Jäime vaatama, mis toimub. Saadud puru pandi lapiku maitsetu riisipannkoogi peale, sellele kolm jäätisepalli ning siis puistati üle värske koriandriga. No see oli küll kõige kummalisem jäätis, mida ma elus söönud olen. Koriander ja jäätis EI SOBI üldse kokku ikka. Minu maitsemeelele liiga friiki.

Veel käisime koos Confuciuse templis ning ühel jalutajate tänaval, kus Ling ja Yuli ostsid tofu-vorsti. Õõõ, see oli nii vastik, et poetasin selle endale taskurätikusse ja viskasin prügikasti. Buddha ütles hiljem, et tema poeg ei taha väga liha süüa, kuid vorstid maitsevad väga, ning sellepärast sööb ta palju seda tofu-vorsti, arvates, et see on tervislikum. Mina küll nii ei arva. See on samamoodi rasvas praetud, haiseb ja maitseb jubedalt ning tofu ei pidanud meestele niikuinii eriti hea olema.

Toreda pausi tegime aga väikses kohvikus, kuhu sissepääsemiseks oli kahe maja vahel häääästi kitsas pragu, tagapool läks muidugi lahedamaks, tuli trepp ja siis imearmas väike kohvik teisel korrusel. Paksud ja suured inimesed sinna sisse ei saakski. Jälle ostis Ling meile kohvid ja söögid. Natuke dim-sumi ja natuke nende paksu röstsaia. Hommikusöögilauas vaatasime ka, et kõik kohalikud söövad sellist saia, mis on nagu röstsai, aga umbes 3-4 cm paksune. No seal kohvikus siis toodi ka sellised – üks küüslauguga ja teine mingi suhkruglasuuriga. Armas koht oli, meenutas natuke Amsterdami väikseid (kunsti)kohvikuid.

Seal kohvikus tuli kuidagi jutu sees välja, et samal päeval oli Lingi sünnipäev!!!! Nagu misasja. Meil polnud sellest aimugi ning kuidagi imelik oli seal olla, et meil pole mingit kingitust ega lilli ja tema veab meid oma sünnipäeval ringi ning teeb kõik välja. Aga Buddha ütles, et neil ei tähistatagi sünnipäevasid. Tavaliselt ostetakse ainult kook ja see on kõik. Mingit külaliste ja sõprade kokkutulekut ei toimu. Seletasime talle enda sünnipäevatraditsioone, kuidas meie jaoks on see üks tähtsamaid päevasid aastas, ja ta imestas väga selle üle. Nemad tähistavad suurejooneliselt avalikke tähtpäevi, kui siis kogu riik pidutseb.

 

 

Nii siis jäigi. Pühapäeva õhtul tõi Ling meid motelli tagasi ning rohkem me teda oma sealsete päevade jooksul ei näinudki.

Esmaspäeval sõitsime Buddhaga 200 km lõunasse Kentingisse, kus oli veelgi soojem ilm ning paar ilusat liivaranda. Buddhal oli 2 vaba päeva ning ta nautis neid täiega. Kenting oli palju kenam koht. Seal olid juba ilusad värvilised majad ning tee lookles mööda randa, justkui Itaalias.

Sõitsime mööda kümnetest palmisaludest ning need ei olnud tavalised palmid, vaid beetlipalmid. Pähklid on sellised väiksed rohelised junnid ja neid siis näritakse. Buddha ostis kolm tükki, et meile näidata. Need ergutavad ja hoiavad aktiivsena, kuid on tervisele kahjulikud. Siiski närivad neid Taiwanis väga paljud noored ja vanad ning see on siiani suht populaarne, kuid vaikselt üritatakse tarbimist piirata. Meie jaoks ostis ta neid ainult selleks, et demonstreerida. Niisiis, hakkad seda närima ja esimesed korrad sülitad sülje välja, kui maitse juba muutub, siis võib neelama hakata, aga sealt seest immitsev vedelik muutub sülje koostoimel aina punasemaks, olles lõpuks täiesti veripunane. Ma närisin vist ainult kaks korda ja siis sülitasin välja. Olen näinud liiga palju jubedaid pilte, milliseks see hambad muudab, et ma ei tahtnud ka selle ühega katsetada. Mõttetu asjandus. Ei tea, äkki muutis Troimi erksamaks. Magama ta igatahes enne kella 1 öösel ei jäänud ;)

Kentingis käisime linna peal ja istusime mõnda aega rannas. Rand oli muidugi huumor kuubis. See oli nii väike, ainult pisike lahesopike, mis oli paksult täis varjusid ja toole, ujumisrõngaid, hõljumiskumme ja inimesi. Keegi ei lamanud liival, vaid ainult istusid väikeste toolikeste peal, mille eest muidugi tuli maksta. Ujumiseks oli nööriga eraldatud väiksem ala kui Kalevi-bassein ning ülejäänud meri oli täis kümmet erisorti veespordiasju. Paksult täis. Ujusin ka natuke, aga põhi oli kivine ning kuna ma juba esimese korraga vigastasin oma varba veriseks, siis väga enam sinna vette ei tõmmanud ka. Troimil oli lihtsalt külm. Lisaks oli natuke õõvastav, et vaevalt paarisaja meetri kaugusel paistis tuumaelektrijaam :D

Õhtu oli tore, hängisime Kentingi peatänaval, seal asuvates poodides ning ööturul. Sõime erinevaid junne ja natuke kala, mängisime noolemängu ning Troim tantsis ööklubi tüdrukutega tänaval Shakira waka-waka´t.

Aaa, restoranis juhtus naljakas seik. Buddha läks kuskile kõrvalpoodi vett ostma ning meie istusime Troimiga suure 4-inimese laua taga. Me ei olnud veel midagi tellinud. Ettekandja tuli ja küsis midagi mandarini keeles, saime aru, et küsis, kas me oleme kahekesi ja et äkki istume väiksemasse lauda, nii et Troim vastas talle kiirelt: „No, no, Buddha is coming back!“. Ettekandja vaatas meid suurte silmadega ja jäi täiesti vait. Ei vastanud midagi ning läks vaikselt minema. Kõik see juhtus nii kiiresti, et kui see meile kohale jõudis, purskasime mõlemad nii naerma ja naersime kõhud haigeks, nii et Troim pidi kohe Kohale Eestisse helistama :)

Restoranis käisid meiega pikalt juttu rääkimas ka noored, kellel oli koolilõpureis ja kellele hullult meeldis meiega inglise keelt rääkida ja küsimusi küsida. Et kus ja kuidas ja miks. Esimene küsimus muidugi see, et mis usk teil on. Kui ütlesime, et pole nagu mingit usku Eestis, siis vaadati meid väga arusaamatute nägudega!?!? Rääkisime siis natuke luteri usust jmt, et no midagi ikka on. Idamaade inimestele ikka ei tasu väita, et me millessegi ei usu. Selline asi ei jõua neile kohale.

Esmaspäeva-õhtune Kentingi ööturg oli täis lõbutsevaid noori. Seal seltskonnas kohtas ka valgeid ning ühe valge noormehega rääkis Troim ka korraks juttu. Tüüp oli inglane ning teadis Eestit väga hästi, kuna oli kunagi käinud Eesti tüdrukuga. Ta oskas isegi öelda „Kaks-teist-kuud“, mis inglastele teadupärast kõlab „cocks taste good“.

Õhtuks ostis Troim Buddhale mingi puskari ja siis lahendasime seda meie hotellitoas. Pärast filosofeerisime poole ööni budismist. Buddha ütles, et kui keegi tapaks tema vanemad, siis ta andestaks ka selle. Budism on üks suur andestamine. Elu läheb edasi, päike tõuseb samamoodi ning vihkamisel ei ole mõtet. Kui järele mõelda, siis tõesti ju ongi nii, et kui juhtub midagi hirmsat või halba, siis algul tundub see kõige suurem katastroof, kuid ajapikku hakkab tunne hääbuma ning asjad loksuvad taas oma kohtadele tagasi. See juhtub varem või hiljem. Budistid lihtsalt käituvad juba varem nii, kuidas lõppkokkuvõttes peaks käituma iga mõistlik inimene. Pole vaja hoida endas halbasid mõtteid ja tundeid, kuna tegelikult hävitavad need ainult sind end seestpoolt. Ma natuke vaidlesin temaga ja ütlesin, et kõike ei saa niimoodi võtta. Et minu arust tuleb muuta neid asju, mis sulle ei meeldi ja mille muutmiseks sa ise võimeline oled. Kõik see, mis tuleb väljast ja mida muuta ei saa, sellega tuleb leppida ja kohaneda. Igatahes oli väga huvitav. Buddha on nagu üks suur rahu ise. Ta on nii rõõmus ja õnnelik. Ütleb küll, et tahaks kunagi olla nii õnnelik nagu Troim, aga minu meelest on ta seda juba praegu. Vähemalt ta püüab. Võib-olla ei ole ta nii vaba oma tegemistes. Tal on siiski liiga palju kohustusi.

Kõike seda väljategemist põhjendas ta niimoodi, et kuna teie praegu ei tööta, siis teeb tema meile toidud ja asjad välja. Lihtne. Aga me ju peaaegu et ei tundnud teda, aga imekombel oleme küll temas hea sõbra leidnud ning sellisele lahkusele lihtsalt tuleb kunagi vastata.

Järgmisel hommikul ei olnud meil enam niipalju energiat kui esmaspäeval. Passisime Troimiga natuke mere ääres ja lasime Buddhal magada. Troim ütles, et tal on tuumapohmell tuumajaama kõrval. Hiljem vedelesime veel natuke ühes hoopis ilusamas ja vaiksemas rannas ning siis sõitsime tagasi Tainani. Tee peal tegime lõunapeatuse ning sõime vürtsikas-hapukat suppi, mille kohta Troim ütles, et see on küll kõige parem supp, mida ta elu sees söönud on. Muidugi tuunisime seda ka natuke kimchi´ga. Kogu aeg oli tegelikult põnev. Kõik need inimesed ja kombed, nende käitumine ja hääled. Võõras kohas võib ju lihtsalt istuda ja inimesi vaadata. Ja kuna me olime koos kohalikuga, siis seda enam võisime küsida ükskõik mida ning Buddha vastas meile.

Tagasiteel jäime mõlemad autos magama ning tagasi jõudsime parajate padjanägudega. See oli aga ainus aeg, kus me saime fotograafi juurde minna. Kammisime kuidagi juuksed ära ning lasime endast uued viisapildid teha. Troimil oli naljatuju ning ta laskis Luccast ka pildi teha. Fotograaf naeris ja tegigi. Hiljem läksime piltidele järgi ning ta ulataski meile Lucca pildi ka. See oli tasuta! Nii armas. Eriti tore. Kes ikka nalja teeb, kui ise ei tee :D

Vihma hakkas sadama ning me maandusime Troimiga fotokoha kõrval olevasse väiksesse sööklasse. Kokk praadis leti taga liha ning mõned menüü asjad olid ka piltidega. Kõik oli megaodav, makstes ainult 50-80 euro senti. Ostsime 7/11-st õlut ja Troim tellis vanamehe käest mingi kolm erinevat sooja võikut. Näitas ainult, et nüüd selle lihaga ja nüüd selle kanaga ja midagi sellist. Tüüp mõistis väga hästi ning valmistas head asjad. Mulle olid leti peale valmis keeratud head sushirullid.

Viimasel Tainani õhtul tuli Buddha meie motelli ning istusime paar tundi ja rääkisime juttu. Jätsime nägemiseni ning avaldasime lootust veel kunagi kokku saada. Muidugi tänasime Troimiga teda miljon korda ning ütlesime, kui hea inimene ta on ning kui tore aeg meil Tainanis tänu temale oli. Tervitasime perekonda jne.

Kolmapäeva hommikul alustasime kojusõitu. Ehk siis taksoga, HSR-ga, bussiga, lennukiga ja metrooga. Vahepeatus taaskord Singapuris Inncrowd hostelis. Neljapäeva hommikul ei olnud Troimil jaksu Singapuri peale enam kõndima tulla, nii et käisin ise H&M-is ning ostsin kaks paari ujukaid ja ühe pluusi. Niipalju siis minu Taiwani ja Singapuri ostureisist – samahästi oleks võinud Helsingis käia. Ühes väikses poekeses maksis Somersby siider ainult 4 eurot, nii et sain selle ka seal ära juua! Appppppi, kuidas maitses taevalikult :) Kuidas saab nii hea jook olemas olla. Nautisin sellest iga sõõmu :)

Singapurist lendasime Ho Chi Minhi ja sealt tulime öörongiga Nha Trangi. Koju jõudes olime küll ühed suurimad kapsad maailmas. No nii läbi omadega. Öörong on ikka üks suurimaid piinapinke ning ega rohke õllekogus ka kaasa ei aita. Enne Taipei-Singapuri lendu pidime ära jooma 10 õlut (ehk siis kellla14-ks päeval), kuna olime lolli peaga eelmisel õhtul motelli nii palju neid ostnud ning neljapäeval, enne rongi, istusime 4 tundi koos oma Saigoni sõbraga kesklinna baaris ja lahendasime veel muidugi natuke õlut. Rong oli seekord küll natuke edasi arenenud, istmetel olid uued katted ning kõigile jagati uued tekid ning tasuta vesi, aga magada oli seal siiski keeruline. Saime isegi mõlemad olla kahe istme peal, aga Troim ütles hommikul, et ta tegeles terve öö sellega, et püüdis endale midagi pea alla sättida, üritas isegi oma munakotte omale pea alla venitada, aga ei õnnestunud ning magada ta väga ei saanud. Wc oli ka nagu mingi Vesuuv olnud. Pott oli kogu aeg ääreni triiki täis ning kui üritasid vett peale lasta, et see alla läheks, siis purskus see hoopis üles nagu vulkaan. Mul õnnestus rongisõit ilma wc-ta üle elada.

Nüüd oleme igatahes paastukuuri peal. Liiga palju õlut ja liiga palju rasvast toitu on viimastel nädalatel keha taluma pidanud. Esimesel päeval Nha Trangis olime nagu lollakad, kõndisime ringi ja aina naeratasime, kõik tundus nii armas ja kodune. Käisime massaažis, turul ja rannas. Turumutid tervitasid meid rõõmsalt ning ranna õllemüüja Phuong tuli ja kallistas meid mõlemaid. Olime nii meeldivalt üllatunud. Kõik oli hea. Selleks oligi vaja ära käia, et näha, et siin Nha Trangis on ikka nii superolla. Aga ega reis oli ka tore. Mul on hea meel, et sain ära käia Singapuris ning Taiwanis ja hindamatu väärtuse andis kogu tripile juurde Buddha.