oktoober 2013.a.

Päris palju pilte

Ma ei tea, tegelikult on meil siin ikka übermõnus elu. Tundub, et kliima mängib inimese (vähemalt meie) positiivse meeleolu juures väga olulist rolli. Kui ikka iga päev ärkad üles päikesekiirte peale ning väljas on 28 kraadi sooja, siis on kohe tuju hea (no ma jätan siin kõrvale asjaolu, et meil puudub kohustus käia 8-17 tööl).

Õllevann

Pealegi on meil ju välja kujunenud oma pisike päevarütm ning see ei ole sugugi nii, et kui puudub tavapärane töökoht, kus oma päevi mööda saata, siis inimene lihtsalt vedeleb teleka ees hommikust õhtuni. Me teeme asju, mis meile meeldib ja millal meeldib. Kui õhtul ei tule und, siis ei pea end sundima voodis lamama, kuna homme peab vara ärkama, vaid võib rahulikult kella 2-ni raamatut lugeda ja järgmisel hommikul natuke kauem magada. No seda öösel raamatu lugemist harrastab muidugi Troim. Mul reeglina mingeid uneprobleeme ei ole.

  

Oktoober möödus meil mõnusa ilma ja rahuliku olemisega, aga ka natuke kurbust oli selles kuus. Nagu ma juba kirjutasin, siis lahkus meie hulgast minu vanaema Vööbe. Aga ta oli juba vana ning kaua aega haige, nii et pigem oli see tema jaoks kergenduseks.

Meie aga ..... marineerisime. Kreeklased said valmis oma kauanokitsetud uue ja suurema restorani ning hakkasid meilt tellima marineeritud lillkapsast, porgandit, tšillit ja kurke. Eks paistab, kas neil sellele kraamile ostjaid ka leidub, aga meil oli jälle põnev uusi retsepte otsida ja katsetada. Restoran on neil muidu väga ilus, kõik valgetes ja sinistes toonides, korralikud lauad ja mugavad toolid, aga menüü on selline … nojah. Ega me pole mingid toidukriitikud ja Kreekas ma ka käinud ei ole, aga minu meelest see neil seal küll päris Kreeka toit ei ole, kuigi nad ise nii kinnitavad. Nii palju, kui mu ema on oma Kreeka reisist mulle rääkinud, on sealsed toidud ikka maitserohkemad ja tervislikumad. Siinsed kreeklased panevad iga prae kõrvale friikartuleid, toidud ei näe eriti kenad välja, salatis oli liiga palju õli, krabilihasalat oli makrapulkadega jne. Sellegipoolest on mul sellesse kohasse usku ning väga hea meel on näha, et seal istuvad pea igal kellaajal inimesed. Terve päeva on 4-6 lauda 13-st täidetud. Nad ise on niivõrd toredad ja positiivsed inimesed, et ma igal juhul hoian neile pöialt.

Meie muidugi jätkame ka Hash-jooksude toitlustamist. Nüüdseks oleme pakkunud lisaks rohelisele salatile majoneesi ja kanaga ka vinegretti, kartulisalatit ja riisisalatit. Eks mõni asi maitseb inimestele rohkem, teine vähem, aga ega ei ole kerge meeldida alati 50-le inimesele, kelle seas pealegi on nii vietnamlasi, austraallasi, iirlasi, inglasi, prantslasi jne. Üldiselt on aga rahvale meie pakutu peale läinud ning meid on alati kiidetud. Ka ringi keskele on meid kutsutud ning öeldud, et nii hea salat on, et te peate seda nüüd kogu aeg tegema ja vahepeal Eestisse ei tohi minna, või siis, kui peab minema, siis peate ükshaaval käima oma vanemaid vaatamas J Plaksutati ka meile. Aaa, ja Martina tegi meile komplimendi, öeldes, et me oleme Nha Trangi kõige ilusam paar J. Hash-jooksud on aga jätkuvalt eriti kihvtid ja lõbusad. Alati on garanteeritud megalahe pühapäev.

Teeme kartulisalatit

Ühe (töö)ülesandega tegelesime ka kaks nädalat. Alex helistas ning ütles, et oleks vaja leida kaks maja või kaks korterit aastavahetuse perioodiks tema töökaaslastele Moskvast. Tegemist pidi olema rikaste inimestega, nii et me tiirutasime mööda Nha Trangi lukskortereid ja An Vieni villasid. Kaasasime maakleritöösse ka USA Mark´i tüdruksõbra Linhi, kes aitas meid tohutult palju, suheldes vietnamlastega. Linh ise ka nautis seda ülesannet ning oli väga elevil kõikides nendes rikaste elamistes ringi vaadates. Igatahes, me pildistasime üles palju ilusaid kortereid ja maju, tegime kokkuvõtteid ja videoid ning saatsime Alexile raporteid ja piltide linke. Nha Trangi uued lukskorterid on ikka megailusad. Vastvalminud mereäärsetes tornides asuvad väga, väga ilusad apartemendid, kus on lisaks suurepärasele vaatele (maast laeni aknad) ka tippklassi sisustus. Mööbel, külmutuskapid, nõud, ahjud, telekad, kõik, kõik. Uus, puhas ja kvaliteetne. Majades on olemas ka bassein ja jõusaal. No hinnad on ka vastavad, valida on kas 1700 või 2500 USD-liste korterite vahel. Ohh jah :D An Vieni villad maksavad umbes sama palju, aga seal saad selle raha eest siis terve maja, kus on mingi 4-8 magamistuba. Majad on aga minu meelest liiga suured. Kohalik maakler ütles, et reeglina rendivad neid maju endile rikkad vietnamlased, kes siis saabuvad sinna mingi sajakesi ja sellepärast ongi hea, kui on nii palju magamistube ja igas toas ka oma eraldi vannituba. Valikut oli tõesti palju, aga meile isiklikult meeldisid ikka korterid palju rohkem. Asukoht linnas on ka parem kui kuskil 8 km kaugusel, kus pole ühtegi poodi ega restorani, vaid ainult teised naaberrikkurid ja palju võsas elutsevaid sääskesid.

Marineeritud lillkapsad, küüslaugud, tšillid ja porgand/sibul.

Üks stiilinäide An Vieni villast.

Igatahes tegelesime selle teemaga peaaegu kaks nädalat, kulutasime palju bensiini ja telefoni kõneaega ning lõpuks teatas Alex, et need tüübid ütlesid: „aitäh, tore küll, aga me lähme hoopis Mui Ne´sse!“. No tore-tore. Sellegipoolest ei pea ma seda mahavisatud ajaks, kuna me saime ise nii hea pildi siinsel turul olevatest üürimajadest ja –korteritest.

Päris kihvt vaade voodist.

20. oktoobril oli Vietnami Naistepäev. Käisime Patrickus, kus anti tasuta pokaal vahuveini ning kingiti igale naisele roos. Selgus, et nad tähistavad naistepäeva ka 8. märtsil. Emadepäeva aga eraldi ei ole ning see 8. märts on ühtlasi ka emadepäev. Kunagi ei või kindel olla, et see vietnamlane, kellega räägid, sinust aru saab, aga no sellist infot ma tol õhtul Lily käest kuulsin. Patrickus toimus aga mingi oma väike kõige ilusama tüdruku valimine ja lolli nalja tehti kõvasti. Mingi iirlane oli end kohutavaks naiseks maskeerinud ja kohati oli lausa piinlik seda asja vaadata. See n-ö missivalimine oli ka selline, et peenikesed tüdrukud üritasid lava peal midagi teha, aga lõppkokkuvõttes oli võitja vist juba enne teada. Patrick ja tema vanameestest kamraadid valisid võitjaks tüdruku, kes ise seal restoranis töötab. Ahh, nende kilavate silmadega vanameestega ei harju ma siin kunagi ära. Tore küll, kui 70-aastased elurõõmsad ja –jõulised on, aga no minu meelest peaks nendele ättidele piisama vaid tüdrukute vaatamisest. Käperdamine on juba lapseahistamine. Seal baaris tähelepanelikult ringi vaadates nägi aga igal pool mingeid vanameeste käsi, mis vaikselt tüdrukutel mööda selga allapoole liikusid, ja silmi, mis peamiselt dekolteel pidama olid jäänud.

Cheap Date´i õde, Cheap Date, Good to go ja veel üks Hashi tüdruk

Ehh, midagi positiivsemat ka nüüd. Järgmisel päeval oli minu ja Troimi tähtis päev – 7 aastat koos. Tutvumise kuupäev ja samuti ka koosoldud aeg. Selgus, et sama päev on ka minu-Troimi ja Jane´i-Mark´i tutvumise päev, nii et nendega siis 1 aasta sõbrad oldud. Läksime kõik koos esmalt Prantsuse restorani SIIDRIT jooma ja siis mere äärde Gorkii Parki õhtust sööma. Siider oli muidugi megahea! Tegelikult hind ei olnudki kallis (8,10 eur), arvestades ju veel, et jõime seda restoranis. Temperatuur ja klaasid olid perfektsed. Kahjuks seda kuskilt poest osta ei saa.

Park Gorkii on venelaste restoran mere ääres. Põhimõtteliselt ainus normaalse hinnatasemega koht rannas, kus saab ilusti värskes õhus istuda ja mõnusat muusikat kuulata. Koht on väga populaarne ja rahvast oli ka sel korral palju, kuid teenindus sujus väga hästi ning oli kiire ja tähelepanelik. Kutid oskasid ilusti inglise keelt ja üldse jäi kogu sellest kohast mulle positiivne mälestus. Toidud olid ka enam-vähem head, v.a šašlõkivarras, mille Troim meile kõigile proovimiseks tellis. Liha oli kohutavalt vintske ega meenutanud kuskilt otsast ehtsat vene äädikašašlõkki nagu me lootnud olime.

Õhtu lõpetasime Booze Cruise´is. Meie lauaga liitus ka üks Andy, kes on meil selline pooltuttav, kuid kuulnud, et meil on eriline tähtpäev ja meile kõigile meeldib hullult siider, tormas Andy minema ja naasis 10 minuti pärast SIIDRIGA! Ta oli selle Kambodžast toonud ning see lihtsalt seisis tal kodus külmutuskapis. Tuleb välja, et Kambodžas toodetakse megahead siidrit. Klaaspudelis ja puha. Miks nad seda siia ei või eksportida????? Nii lühike maa transpordiks ju. Nii et selline tore päev siidritega! Massaaži või kuskile iluprotseduurile me minema ei hakanud. Liiga palju head pole ka vaja ühte päeva ära mahutada. Ainult Lucca võttis õllevanni.

Paar päeva hiljem proovis Troim ise marineeritud heeringat teha, aga võib kohe ära öelda, et see ei tulnud välja. Ostsime mingi kala, mis oli väga heeringa moodi, Troim fileeris selle ära ja siis tegime marinaadi peale ja panime külmutuskappi ootele. Aga ei tea, mis valesti läks. Lõhn oli õige ja välja nägi ka ilus, aga tükk käis suus ringi ja siis läks kogu kupatus vetsupotist alla.

Hoopis parema maitseelamuse saime USA Mark´i juures. Ta tuli nüüd jälle talveks Nha Trangi ja elab seekord koos Linhiga, kellega ta eelmisel talvel tutvus. Linh enam tööl käima ei pea ning nüüd sisustab ka nende päevasid peamiselt igasugu hea toidu tegemine, sest mõlemad on kirglikud kodukokad. Mark kutsus meid külla grillitud kaheksajalga sööma. Olime muidugi nõus. Ma isegi ei teadnud, et siin kaheksajalad elavad, kuna turul ma neid küll kohanud ei ole ja ka restorani menüüdes ei ole sellist elukat silma jäänud.

Eelroaks, õlle kõrvale snäkiks, pakkus Mark selliseid pakikesi...

... kui selle lahti harutad, tuleb välja selline kõva süldimoodi ollus, mille keskel on üksik krevett. Selle kõik pistad suhu ja on isegi päris hea maitsega. Lehti muidugi ei sööda. A kunagi ei pidavat täpselt teadma, mis paki sees on, kuna selliseid müüakse igal pool. Mõnel on sees krevett, mõnel liha, mõnel hoopis mingi riisiasi. Tegelikult on pakkidel natuke erinev kuju ja kui selle selgeks saad, siis on lihtne. See valge ollus peaks olema midagi tärklisetaolist.

Mark ja Linh võõrustasid meid eriti rikkalikult. Lisaks hunnikule marineerinud ja grillitud kaheksajalale pandi lauale munanuudlivokk köögiviljadega, mango-porgandi riivitud salat marineeritud seakõrvadega (!) (õnneks olid seakõrvaviilakad nii suured, et need sai kergesti kõrvale lükata), kahte sorti kastet ning lõpetuseks veel puuvilju, juustusid, saia ja vürtsikat suitsuvorsti (mis pidi olema ühe André enda tehtud). Istusime katuseterrassil tähtede all ning oli tõeliselt tore õhtu. Mark on ikka megaenergiline inimene ja väga otsusekindel ka. Nii nagu tema ütleb, nii ka asjad on. Linh muidugi loodab ei-tea-mida, aga sellised on nad kõik (vietnamlannad siis). Kui me vahepeal Linhiga kahekesi olime, siis ma natuke uurisin nende suhete kohta.

Linh on umbes 34 ja Mark 67. Mark on abielus ja tal on mitu täiskasvanud last USA-s. Linh loodab, et Mark lahutab oma naisest ja tuleb tema juurde Nha Trangi elama. Mark pidi rääkima, et tal on väga raske lahutada, kuna neil on nii palju maad ja varandust ning lahutamine USA-s on väga kallis ja aeganõudev, aga no oma sõnul pidi ta asjaga tegelema. Linh on 6 aastat ülikoolis käinud ning töötas hotellis hea koha peal, tundub suhteliselt arukas tüdruk olema, aga no ta tahab Mark´iga last ka veel saada. Ütles, et Mark tahab ka. Minu jaoks on sellised asjad ikka natuke üle mõistuse. Ma ei kujutaks ette, et ma hakkaks nüüd käima mingi 65-aastase rikkuriga ja tahaks temaga last ka veel saada. No elu on Linhi jaoks muidugi paremaks läinud – tööl ta enam käima ei pea ning kui Mark kevadel jälle Ühendriikidesse läheb, maksab ta nende praeguse kodu eest üüri edasi ja Linh saab sinna veel oma õe ka elama võtta. Heheeee, näeme jah seda. Linh võtab sinna raudselt terve oma pere elama.

Veel üks tore pidu jäi oktoobri lõppu – Halloween. Me ostsime poest pisikese muskaatkõrvitsa, uuristasime seest tühjaks ja tegime esimest korda elus ka selle kõrvitsaasja, kus küünal sees käib ja mida terve USA Halloweeni ajal täis on. Troim tegi vist üle aasta esimest korda käsitööd ja sattus isegi natuke hasarti, kuna selle näo lõikamine ja viimistlemine oli tegelikult päris lõbus. Troim muidugi ütles, et oleks mul siin need tööriistad, mis töö juures, saaks ikka eriti ägeda näo teha. No ta sai meie nugadega ka väga ilusti kõik valmis hööveldatud. Endile me mingeid kostüüme selga ei pannud, kuid käisime Jane´i ja Mark´iga Booze Cruise´i möllu vaatamas. Seal on alati kõik ettekandjad teemakohaselt riides ja vastava meigiga ning ikka enamik külastajaid ka.

Kojuminek oli omaette ooper, kuna Troim otsustas, et me peame sõitma selle cycloga. ootasime hiiglama aja mõnda jalgrattameest, aga ei näinud 10 minuti jooksul mitte ühtegi. Muidu on nad igal pool jalus. Lõpuks siiski Troim ühte nägi ning kupatas juhi ilma pikemate läbirääkimisteta sadulast maha ning istus ise asemele. Kamandas mind ja juhti ette istuma ning hakkas väntama. Nojah, nalja kui palju. Seal rikša peal oli tegelikult väga mõnus istuda, ainult natuke kitsas oli koos selle vanamehega. Cyclol ei ole pidureid ja selle keeramiseks peab keerama tervet seda tooli, milles kliendid istuvad. Me sõitsime küll mööda täiesti sirget tänavat, aga millegipärast hakkas tänava lõpus ratas paremale kiskuma ja keeras ja keeras ja keeras ja keeras ..... otse vastu elektriposti. Seal olid mingi alumised metallist varbad ka veel ning cyclo jalatugede sarved sõitsid sinna alla kinni. Käis väike pauk ja mina ehmatasin ära, et lõhkusime nüüd selle mehe töövahendi ära. Vaatasin selja taha ja Troim oli selle paugu peale sadulast alla lennanud nagu pudrukuul ning lamas selili asfaldil, ise ainult naeris. Vanamees hüppas ka maha ja hakkas niimoodi kõht kõveras naerma, et peaaegu hüppas ja tantsis seal oma ratta kõrval. Ta sikutas cyclo posti küljest lahti ja lükkas otseks, nii et sellega oli kõik korras. Troim maksis vanale vähemalt 6-kordse tasu ja me läksime ülejäänud 20 meetrit koduni jala. Ma olin küll natuke šokis, kuid kuna too tüüp ja Troim ainult naersid, siis polnud muretsemiseks erilist põhjust. Kodus pidin küll Troimi haavad üle vaatama - tal olid verised kriimustused üle poole selja, põlv verine ning hüppeliigese juurest oli jalg paistes. A noh, Vietnam ju :)

Seltskonnalõvi

Järgmisel päeval saabusid külla Tipp ja Täpp. Jälle megalahedad eestlased. Tundub, et siia, nii kaugele, ei satugi mingid mõttetud tüübid. Eestlasi on ju nii vähe, et kui kuhugi kaugesse kohta reisid, siis saavad ka mittetuttavad tuttavaks ning ikka võetakse ühendust. Inglasi ja ameeriklasi ja kanadalasi käib siin niigi palju, sellepärast siinsed välismaalased ei tutvugi eriti oma kaasmaalastega, kes siin ringi reisivad. Igatahes kõik aina imestavad, kui meie jälle mingite uute eestlastega nurga tagant välja ilmume.

Seniks aga vaadake pilte.