Estonia detsember 2014 - jaanuar 2015

Aasta lõpus sõitsin Eestisse. Vanaema Silvil oli 3. jaanuaril tulemas 80. juubel ja mingi sisetunde põhjal ma lihtsalt teadsin, et pean seal olema. Niisiis, Troim jäi siia ja esimest korda olime aastavahetusel teineteisest eraldi. 

Ühe öö olin minnes Bangkokis lennujaama lähedal hotellis. BS Pemier - superhotell, soovitan. Seven 11 -st leidsime SIIDRI!!!! Lucs on pöördes.

Niimoodi reisisime kahekesi.

Suvarnabhumi lennujaamas müüdi sellist musta leiva võileiba. Must värv on saadud tindikalast.

Ostsin endale väikse kingituse.

Lennuk oli nii tühi, et saime rahulikult laiutada. Parim lend, mis siiani mul olnud on. Vaikne - ei röökivaid lapsi, purjus lällajaid ega turbulentsi. 

Eestis oli tore ja ma sain teha täpselt neid asju, mida olin soovinud. Lisaks tegeles minu kultuurilise harimisega minu ema, kes ostis piletid nii vana-aastalõpu kontserdile Estonia Kontserdisaalis kui Uinuva Kaunitari balletile. Super. Ma polnud nii ammu Estonias käinud ja need kaks etendust andsid mulle väga hea elamuse. Oli ka põhjust end ilusti riidesse panna. 2,5 aastat olen ju ainult rannaplika olnud.

                      

Vanaema sünnipäev oli väga ilus. Isa ja tädi Marje korraldasid peo Paide lähedal asuvas Eivere mõisas. Tuli välja, et minu vanaema ema töötas kunagi, kui mõisas lastekodu oli, sealsamas õpetajana ning vanaema on seal mõisas noorena väga palju käinud. Vanaema ema elas kohe mõisa lähedal. Silvil olid muidugi pisarad silmas, kui ta seda rääkis, sest tal oli nii hea meel, et tema sünnipäev just selles hoones peeti. Väga südamlik. Sünnipäeval olid muidugi enamuses vanaema ja vanaisa lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed. Nende järeltulijaid on lihtsalt nii palju. Lisaks vanaisa õepoeg oma naise ja tütrega ja vanaema õde Siiri koos oma abikaasa Ilmariga.

03. jaanuar 2015. Silvi sünnipäev Eivere mõisas.

Kõik oli väga südamlik ja mul oli nii hea meel kõiki neid inimesi koos näha. Ilmarit polnud ma aastaid näinud ja ma ei saanudki aru, kas ta sai aru, kes ma olen, aga millegipärast ta teietas mind kogu aeg. Tegin komplimendi tema puust lipsule (mille ta ise oli teinud; Ilmar on osav puussepp, tehes just palju igasugu nikerdusi ja kaunistusi – pildiraame, kandikuid jmt) ja rinnas olevale Eesti märgile. Ilmar ütles sellepeale: „Mõnele meeldib lips, mõnele meeldib märk, aga minule meeldite siit seltskonnast kõige rohkem just Teie“. Opppaaaa, ma olin nii meelitatud. Keegi ju muidu üldse komplimente ei tee mulle.

Teine üllatus tuli Tamariselt. Istusin Mairo ja Anneli juurde, et Mairole kiita, kui ilus ja andekas tütar tal on, aga Tamaris sai minust ette ja õhkas, et ma olevat niiiiii ilus, et ta aina vaatas, et kuidas ma saan nii ilus olla, et tema klassi kõige ilusamad tüdrukud kahvatuvad minu kõrval. Ma jäin täiesti vait. No nii üllatunud olin. Tamaris on 13 ja ikka superkena! Ta on tõesti väga, väga ilus noor naine. Tema ja Mairo esitasid vanaemale paar lugu ka. Tamaris laulis või mängis viiulit ja Mairo saatis teda klaveril. Kristofer laulis ka ühe kuidagi sünge laulu. Siis käisime jalutasime ringi ning lõpuks laulsime kõik koos ka sünnipäevalaulu.

Koju sõitis õnneks isa. Tagasiteel hakkas nii kõvasti lund sadama, et ma küll poleks tahtnud roolis olla. Vanaema ja vanaisa läksid koju koos Marje ja Aarnega ja neil juhtus otse koduukse ees väike õnnetus. Vanaisa kukkus selili ja lõi kukla vastu maad. Tal olid jalas libeda tallaga kingad ja see märg lumi oli salakaval. Aarne aitas ta kohe püsti ja tundus, et pole tal suurt häda midagi, kuid järgmisel päeval tõusis vanaisal 39 palavik ja sellest haigusest ta enam ei paranenudki… . 

Jõulud 2014.

Kahjuks jäi vanaisa kopsupõletikku ja nii rängalt, et tema keha enam sellega toime ei tulnud. Enne Eestist äralendu käisime isaga vanaisa haiglas vaatamas ja ta ei tundunud üldse kehvake. Rääkis, et tahaks endal habet ajada ja haiglas pakutavad mahlad on liiga magusad. Viisime talle vanaema tehtud punasesõstramahla ja istusime veel tema juures. Kõigile täiesti ootamatult vanaisa selle haigusega siiski enam toime ei tulnud. Ma olen ühelt poolt ääretult kurb, kuid teiselt poolt kuidagi väga rahul. Võib-olla see Eestisseminek oligi mul sellepärast nii kindel soov, et ma kuidagi alateadvuses seda teadsin. Mul on nii hea meel, et sain veel vanaisaga koos olla ja temaga rääkida. Minu vanaisa Elmar oli üks ääretult tore mees, muheda huumorimeelega ja kuldsete kätega. Nad olid vanaemaga abielus üle 60 aasta ja nad armastasid teineteist väga palju. Oma positiivse ellusuhtumisega on nad super-eeskujuks oma neljale lapsele ja neljateistkümnele lapselapsele ning neljale lapse-lapse-lapsele. Ma ei mäleta, et vanaisa oleks kunagi kuri või vihane olnud. Ta oli alati muhe! Meie kõigi kallis vanaisa. Viimasel kahe aastakümnel kolisid vanaema ja vanaisa mööda Eestit ringi - ma ei teagi, kui paljudes erinevates majades nad elasid, aga igale poole ehitas vanaisa sauna! Lisaks mõnda kohta külakiige. Pluss loomulikult igasugu tavalised remonditööd: uue põranda panemine mitmesse tuppa oli üsna tavaline.Vanaisa tegi ka ise mööblit ning ka meie maakodus on kasutusel just vanaisa tehtud aiamööbel. Ma armastan oma vanaisa! 

Mõtlen siiani kogu aeg oma vanaema peale, kellel on väga raske hetkel. Aga ta saab hakkama. Saatsin vanaemale Taist Bangkokist imearmsa ingeltüdrukuga kaardi ja unustasin margi peale panna! Olin enda peale üsna pahane, et kuidas ma sellise asja ära unustasin, kuid imed juhtuvad ja vanaema sai selle kaardi kätte! Kaardile oli küll külge klammerdatud mingi taikeelne paber, kuid postkaart toodi kohale! Aitäh Tai Post ja aitäh Eesti Post.

Minu noor vanaisa Elmar spetsiaalselt tellitud kroomnahast saabastega. 

Eestis sain nii vihma, lund kui päikest. Miinuskraade ja kuiva asfalti. Eriti toredad kaks õhtut veetsin Ilona juures. Lihtsalt istusime ja pläkutasime.

Tallinna jõulukuusk

Raekoda

Tundub, et ainult natuke lund, aga 15 minutit nühkisin puhtaks.

Lucca meie kodujänestega.

12. jaanuari hommikul viis isa mu lennujaama. Kaks nädalat sai kiiresti otsa. Tallinn-Moskva lennul pakuti suureks üllatuseks juustu-päiksekuivatatud tomati-kana võileiba ja teed-kohvi. Moskvas istusin 3,5 tundi Galaxy VIP lounge´is. Üksi koos Luccaga oli kuidagi nukker. Siiski jõin natuke vahuveini ja õlut ning sundisin end sööma heeringavõileiba ja oasalatit. Seal lounge´is oli mõnus küll. Hea rahulik ja mugavad diivanid, kus vedeleda. Ise võis ringi käia ja endale taldrikule snäkke kühveldada. Ma olin seal ainus naine! Ainult paar koristajamutti jalutas vahepeal läbi, aga kõik kliendid olid meesterahvad. Päris kummaline oli.

Tallinn

Moskva

Lucsile ka üks lennuõlu.