Seiklus Hanois ja Sapas

Novembris 2014. käisime Bruno ja Annemaiga Sapas ja kirjutasin selle kohta ka artikli, mis avaldati 22.12.2014. Eesti Ekspressis Kohvri kaaneloona.

Siin on meie ja Annemai-Bruno piltidest valik koos kommentaaridega

Sapa on viimastel aastatel populaarseks muutunud Põhja-Vietnami mägilinn, kus koos lähedalasuvate külade elanikega elab kokku umbes 36 000 inimest. Kui muidu koosneb Vietnami rahvastik enamuses kinhidest, siis Sapas on neid vaid 15% ning enamiku moodustavad hoopis hmongid (52%). Lisaks nendele veel dao 25%, tay 5% ja giay 2% hõimud. Välimuselt on inimesed veel väiksemad kui „tavalised“ vietnamlased, nahk natuke tumedam ja nende keel on mõnevõrra erinev. Mitte mingil juhul ei sarnane nad aga hiinlastele, kes tegelikult otse nende kõrval elavad.

Hanoi ja Bia Hoi

Kuna oleme juba 2 aastat elanud Vietnami lõunaosas, siis novembri alguses otsustasime, et nüüd on viimane aeg „üleval“ ära käia, sest aasta lõpus läheb seal juba külmaks ning detsembris-jaanuaris võib isegi lumi maha tulla (eelmisel talvel olevat terve meeter lund olnud; inimesed istusid toas ja teha polnud midagi). Panime neljakesi väikse kava kokku ning kohtusime teise eestlaste paariga Hanoi lennujaamas. Hanoi oli veel soe.

Vietnami pindala on umbes sama suur kui Saksamaa oma, kuid kuna riik on venitatud pikaks ja peenikeseks, muutub kliima lõunast põhja liikudes täielikult. Pidevalt ühes piirkonnas ringi reisides tunduvad linnad ja külad üsna ühetaolised, kui aga lennata paar tuhat kilomeetrit, satud täiesti teistsuguste inimeste ja kultuuri sekka, olles siiski endiselt Vietnamis.

Arvasime, et jagame siinset süsteemi päris hästi ning senini olid kõik hotellide-tuuride broneeringud ja vietnamlaste lubadused mingite tingimuste osas ikka suhteliselt vettpidavad olnud. Seekord hakkasid juba alguses asjad teisiti minema. Kuna aeg-ajalt on tore natuke kenamas hotellis ööbida, olin meile kinni pannud uhke White Palace´i majutuskoha. Internetis oli kõik viimase peal – puhtad suured toad, rõdud, rikkalik buffet-hommikusöök, kiitvad arvustused jne. Saabusime märgitud aadressile alles kell 22 õhtul ning soovisime vaid kiirelt kotid tuppa visata ja siis linna peale minna, kuid juba taksost väljudes tajusin, et midagi on valesti. Suured kuldsed tähed hotelli ukse kohal ei olnud valgustatud ning muid märke, et tegemist oleks hotelliga, ka polnud. Fuajees siiski mingi tegevus toimus ning sammusime enesekindlalt vastuvõtuleti taga seisvate tädikeste juurde. Tädid ei saanud midagi aru. Ainult noogutasid ja naeratasid ja kehitasid õlgu. Minuti pärast ujus sisse peenes ülikonnas läikivate juustega noorsand, kes suitsuga käteringe tehes meile teatas, et see hotell on juba nädal aega suletud, aga ta võib meid lahkesti teise hotelli juhatada. Ma olin täiesti pahviks löödud! Broneerisin selle koha juba kuu aega tagasi Agoda.com lehekülje kaudu ning mitte keegi polnud teatanud, et see hotell on oma tegevuse lõpetanud. Hotelli eest oli meil ka täissummas makstud ning meil polnud aimugi, kas raha on endiselt Agoda kontol või on juba edasi kantud hotelli omanikele, kes sellega juba rõõmsalt paar pidu on maha pidanud.

Ööbimiskoht oli siiski vaja leida. Sigaretiga võimleja jätsime kohe selja taha, aga tänavale astudes haakis end minu külje alla järgmine moodsa kampsuniga geelipea. Mu abikaasa hakkas teda muidugi kohe minema ajama, et meil pole vaja mingeid aferiste, kes siin kõik omavahel mingit kokkumängu etendavad. Geelipea, kes nimetas end Tommyks, aga vandus, et tema pole selle hotelliga seotud ja tal on hoopis oma hotell, kuhu ta kliente otsib. Lisaks kinnitas ta, et võib ise Agodasse helistada ja meile raha tagasi nõuda. No mul oli ükskõik, kas teda uskuda või mitte, aga kuna ta nagu takjas minu kõrval sibas, siis siiski vestlesin temaga. Tommy hotell pidavat paiknema kohe siin lähedal ja maksma 25 USD/öö koos hommikusöögiga. Vastasin, et kahju küll, kuid me maksame ainult maksimaalselt 15 USD. Tommy muidugi vangutas pead, aga kauples edasi. Jäin ükskõikselt endale kindlaks ning mõne aja pärast oligi Tommy hotell 15 dollariga saadaval, hommikusöök ka muidugi.

Jalutasime sinna, kuigi mu abikaasa oli endiselt vihane ning 100% kindel, et meid tahetakse tüssata. Lõpuks, hotelli ja tuba näinuna, ta leebus ning leppis Tommyga ära. Ju Tommy teadis, et White Palace´ga selline jama on ning sellepärast tolle maja ümbruses luusiski. Tommy hotell oli üldiselt tore koht, kui välja arvata mõned möödapanekud – no näiteks, milleks kirjutada toas olevasse infokausta, et hommikusöök toimub 7. korrusel asuvas restoranis, kui tegelikult on nimetatud korrusel töötajate eluruumid ja kolikamber. Hommikusööki siiski pakuti, kuigi alguses ei saanud me aru, et kus ja kuidas. Esimesel korrusel nagu mingid lauad ja köögike olid, kuid kõik oli pime ja kuidagi mahajäetud. Kui registratsioonis facebookis tukkuv kutt nelja nõutute nägudega eurooplast märkas, asus ta aga kiirelt liigutama: läks ostis tänavalt söögikraami ning tuiskas kööki, kust paari minutiga kandis lauale praetud munad, värsked saiad ja kohvi/tee.

Edasine plaan nägi ette raudteejaama jalutamist ning rongipiletite ostmist. Pileteid Sapasse saab muidugi osta ka igast hotellist ja reisibüroost, kuid jaamast saab selle 100 000 dongi (4 eurot) soodsamalt ja Vietnamis on see suur raha (umbes keskmise vietnamlase päevapalk). Aega meil oli ja niikuinii tahtsime jalutada. Ilm oli mõnus pilvine ja paraja temperatuuriga. Istusime siin-seal kohvikutes ja Bia Hoi kohtades, jõime nirkide poolt välja kakatud ubadest tehtud kohvi ning kohalikku imeodavat lahjat õlut, mida lastakse suurtest metallist tünnidest pesemata klaasidesse, aga mida kõik joovad. 17 eurosenti klaasi õlle eest on ju päris hea hind.

Õhtul sõitsime öörongiga üles loodesse Hiina piiri äärde Lao Cai linna. Olime ostnud istumiskohad konditsioneeriga vagunis, kuid esmamulje oli nii kehv, et palusime end magamiskupeesse ümber tõsta. Juurde pidime muidugi ka maksma, aga asi käis mustalt ja tegelikult saime ikka odavamalt kui siis, kui oleksime juba jaamast magamiskohad ostnud. Rong logises ja hüples terve sõidu. Naril pikali olles tundus vahepeal, et olen kõikuvas laevas, kuna rong oli aeg-ajalt nii kreenis, et mu pea oli jalgadest tunduvalt allpool ja siis jälle vastupidi. Sellist batuudi-tunnet rongis polnud ma enne kogenud. Polnud aimugi, millist maastikku me läbisime, kuna akna taga oli kogu aeg pilkane pimedus. Hommikuhämaruses vahtisin uudishimulikult halli loodust ning olin väga üllatunud, nähes banaanipuid ja üksikuid palme, lisaks tohutult palju korralikke peenrakesi lehtsalati, basiiliku jm taimekestega. Minu meelest peaks neil ju talv tulema, mis rohelist nad seal kasvatavad???

Cat Cat küla

Peale 9-tunnist sõitu saabusime lõppjaama. Keegi meid tülitanud ei olnud, et n-ö vales kohas magasime. Lao Cais võttis meid vastu jahe ja niiske ilm, vihma sadas ja taevas oli madalal. Keha tasakaaluorganite piinamine polnud sellega aga veel lõppenud. Turistikesed pakiti minibussi ning alles 50 minuti pärast saabusime 34-kilomeetri kaugusel asuvasse Sapasse.

Lao Cai – Sapa maantee läks kogu aeg ülesmäge ja ainult U-kurvidega. Aeg-ajalt silmasime paksu piimja udu vahel mustavaid auke ja adusime, et tegelikult sõidame totaalselt kuristiku serval ja selge ilmaga oleksid vaated suurepärased. Organismi raputas see sõit mõnusalt läbi. Väljusime bussist valgete nägudega ning tuikusime Sapa Queen hotelli fuajeesse. See hotell oli õnneks oma ettenähtud koha peal. Tuppa meid aga ei lastud ja nõuti juurde 4 USD, kui tahame enne kella 11 check-in´i teha. No alistusime, kuna enesetunne oli tõesti kehv. Toad asusid viiendal korrusel ning pidime veel pingutama, et oma kottidega sinna jõuda. Kõik oli jälle enam-vähem ja nagu piltidelt, aga no külm! Soojustust ei olnud (kuigi väga tähtsalt oli välja reklaamitud, et igas toas on kamin; mis kasu on kaminast, kui see on ainult auk seina ja põranda vahel ja seda niikuinii kütta ei saa) ja laest tilkus vett. Lisaks ei käinud meie reisikaaslaste toa aken kinni.

Vaade oleks olnud hunnitu, kui ainult neid pilvi ees poleks olnud! Suured aknad avanesid täpselt Vietnami kõrgeima mäe – Fansipani (Phan-Xi-Pǎng, 3143 m) – suunas, kuid meile jäi see nähtamatuks. Põhja-Vietnami mäed on Himaalaja mäestiku kõige idapoolsem ots. Parim aeg Sapa külastamiseks on tegelikult aprill – juuni, mil ilmad on soojad ja selged ning riisiterrassid erkrohelist tooni.

Prantslastele meeldis siinne õhk väga ning 20. sajandi algul rajati sõjaväesanatoorium ning mitmed jõukamad tegelased ehitasid ümbruskonda uhkeid villasid, kus perekondadega puhkamas käia. Peale II Maailmasõda aga pommitati kahjuks enamik ilusatest koloniaalehitistest maha. Siiski on Sapa linn ka tänapäeval väga kaunis koht, meenutades lausa mõnda armast Austria suusaküla. Vietnamile tüüpiliste kitsaste fassaadide ja tahapoole pikkade majakarpide asemel on hoopis täiesti euroopalikud ehitised.

Eriti õdus Itaalia restoran

Hoolimata väiksest vihmasajust jalutasime peale lõunat 3 km kaugusele Cat Cat külla. Olime ainsad turistid, kes seal ringi uitasid. Külast oli tehtud turismiatraktsioon, kuid kuna need inimesed tõesti ka elasid seal ning igapäevaselt kõike seda käsitööd tegid, polnud tunnet nagu viibiks vabaõhumuuseumis. Naised, mehed, lapsed ja loomad vaatasid arglikult meid ja meie uudistasime ettevaatlikult nende elamisi. Majad olid lihtsad puulobudikud, ilma akende ja soojustuseta. Lastel on seljas küll soojad joped, kuid ringi joostakse paljajalu. Kitsed, kanad ja sead jalutavad seal, kus tahavad. Nende inimeste elu käib suuremalt jaolt siiani põhimõttel – sina annad mulle liha, mina annan sulle riisi jne.

Vaade hotellitoast

Teisel päeval võtsime ette pikema ja organiseeritud tuuri – 14 km matk koos inglise keelt valdava giidi ja lõunasöögiga 9 eurot inimese kohta. Hommikul kell 9:30 astus hotelli fuajeesse pisike aktiivne tütarlaps Shu, kes rääkis nii head inglise keelt nagu oleks paar aastat Suurbritannias elanud, kuid ta kinnitas, et on õppinud puhtalt ise ja turistidega suhtlemisest. Giiditööd on ta teinud juba 6-7 aastat ning ta oli tõesti suurepärane. Lisaks inglise keelele pidavat ta oskama ka prantsuse keelt. Kohe esimese asjana heitis ta pilgu meie jalanõudele ning kiitis heaks ainult ühel meist jalas olnud kummikud. Tennised ei pidavat kõlbama ning ta soovitas korralikud kõrge säärega kummijalanõud laenutada. Ega me teda eriti uskuda ei tahtnud ja vaidlesime natuke vastu. Shu aga siiski andis mulle sõbralikult mõista, et midagi muud tuleks jalga leida, kuna matka teine pool pidi väga libe olema. Andsin alla ning tõmbasin jalga paar numbrit suuremad kummikud. Hiljem ei jõudnud ma teda ära tänada!

Pärast pooletunnist bussisõitu alustasime oma teekonda. Ilm oli endiselt udune ja pilvine ning vahepeal sadas vihma, kuid kõndida oli mõnus ja külm ka polnud. Kohe ümbritsesid meid kenad traditsioonilistesse indigo-sinistesse kleitidesse-seelikutesse ja erksavärvilistesse rätikutesse riietatud Sapa naised. Kõrvas olid kõigil suured rõngad, käte ümber käevõrud ja näpud sõrmuseid täis. Miks naisi täpselt sama arv oli, mis meid meie grupiski, selgus alles hiljem. Igatahes hakkasid nad meiega koos kõndima ja meiega vestlema. Nad kõik rääkisid head inglise keelt! Mõni oli 20ndates, teised juba 40ndates, kõik väga kenad, viisakad, tagasihoidlikud ja soojad.

Shu aina lobises. Läbisime mitmeid väikseid külakesi ja peatusime siin-seal. Näiteks juhiti meie tähelepanu kanepitaimele, mis teeperves kõrgus. Kanepit kasutavad nad kanga tegemiseks. Hiljem demonstreeris Shu osavalt, kuidas kanepivarrest kiudusid tõmmatakse ja kui tugevad need on. Kiudusid keedetakse vees, kuhu on lisatud söetahma ning mida kauem keedad, seda valgema niidi hiljem saad. Kangast teevad nad täpselt samasuguse kangasteljega nagu Eestiski. Hiina uueks aastaks tuleb sinised kangad läikima lüüa ja selleks pannakse riie kahe raske sileda kivi vahele ning hõõrutakse kuni indigosinine materjal hakkab läikima.

Riisiviina pits

Riisiviina tegemise "tehas", kõik on korralikult destilleeritud

meie armas Shu

Troim on küll kahtlustava näoga, aga tegelikult polnud see üldse halb

Veel näidati meile vee jõul töötavat riisipeksumasinat, mis eraldas riisi kestadest (niimoodi puhastatud riis pidi kõige maitsvam olema) ja kohalikku lihtsat riisiveinitegemiseaparaati. Kuuma riisiveini anti ka meile proovida pisikesest bambusevarrest valmistatud topsikesest, lõi seest soojaks küll. Kohalikud pidid seal kõik pigem seda kui õlut jooma.

Kohalik käsitöö

Tänapäeval korraldatud abielusid enam ei ole, kuid vanu kombeid, kuidas tüdrukule mõista anda, et ta sulle meeldib, hoitakse au sees küll. Sapa linn on näiteks juba ammustest aegadest olnud väikeste hõimude keskus, kus käiakse turgudel kaupa vahetamas ja uudiseid kuulamas. Ka suuremad simmanid peetakse seal. Shu näitas meile omapärast flööti, millega poisid peole läksid ja mida oma väljavalitule mängisid. Kui poiss ka tüdrukule meeldis, istus tüdruk poisi juurde ja hakkas poisi loo järgi laulma. Selline üks kurameerimise etapp.

Kui asi juba tõsisemaks läks, pidi poiss ka plika vanemate heakskiidu saama. Kosja minemiseks võttis noormees suure pühvlisarve ning täitis selle riisiviinaga. Tolle sarvega ilmus peigmees siis pruudi ukse taha ning pakkus seda juua tüdruku vanematele. Kui ema-isa viina ära jõid, oli asi otsustatud, kui aga mitte, pidi poiss taanduma. Meie giidi juures olla tema praegune abikaasa kaks korda käinud, enne kui vanemad sarve tühjaks jõid.

Aeg-ajalt jalutasid meie eest, tagant ja vahelt läbi rahulikud suured vesipühvlid. Nood kõndisid üldse igal pool, ka järskudel sopastel mägedel. Vesipühvel on üks Vietnami rahvusloomadest ja väga väärtuslik neljajalgne, kellest on suur abi kündmisel. Perekond, kellel on pühvel, on kohe jõukam kui teised. Üks selline loom maksab 30 miljonit dongi (u 1 133 eurot). Võrdluseks – korraliku rolleri saab 10 miljoniga. Mind saatev naine sõnas, et Shu perekonnal pidi lausa kolm pühvlit olema, tema perekonnal aga vaid sead, kanad ja haned. Mu arust olid need sead ka parajad jurakad seal.

Väiksed külakesed asusid üsna lähestikku, kuid Shu ütles, et igas külas on oma keel. Möödusime koolimajast ja kiikasime sisse. Klassiruumis istus umbes 40 pisikest vietnamlast, kõigil paksud joped seljas, aga siiski punased pioneerirätid kaelas, ning laulsid mingit laulu. Õpetajanna istus tüdinud ilmel oma laua taga ja minu meelest näppis oma nutitelefoni. Shu ütles, et need lapsed õpivad küll kõik koos, aga tegelikult on nad pärit neljast erinevat keelt rääkivast külast (ma usun, et tegemist on siiski kõigest natuke erinevate murretega, kuigi Shu vaidles sellele vastu, väites, et need keeled on täiesti erinevad).

Äkitselt peatusime ühe puusara ees ning Shu ütles, et nüüd teeme 10 minutit pausi, kuna ta peab oma last toitma. Üks vanem proua võttis oma seljast korvist välja väikse pambu ja ulatas beebi Shu´le. Lapsel tuli muidugi sada salli ja rätikut ümbert ära koorida enne, kui ta nähtavale tuli. Shu istus väiksele pingile ning hakkas last imetama. Olime ühtaegu üllatunud ja vaimustunud. Kuidagi väga ehe oli see kõik, mis toimus siinsamas külatänaval otse meie silme all.

Pärast väikest lõunapausi jätsime aga külad seljataha ning asusime turnima mööda mägesid ja riisiterrasse. Riis oli just koristatud ning terrassid täidetud pruuni mudase veega, üksikud kuivanud varred välja turritamas. Betoonist tee asendus seega väga libeda mudaga. Üllatuslikult tõdesin, et kummikud olid parimad jalanõud, kuna ei libisenud absoluutselt. Kõik vietnamlased kandsid ka kummikuid, kuid välismaalastest olid kummikud jalas vaid minul ja teisel eestlannal. Hakkas nalja saama! Viksid hollandi kutid teksade ja tennistega kukkusid mitu korda selili, eurooplased kallite ja kvaliteetsete matkajalanõudega pidid tunnistama, et sellise maastiku peal on need kahjuks kasutud ning kõigele lisaks pidasid mõned preilid vesipühvli mustjaspruuni väljaheidet kiviks ja astusid pläraki nendesse otse sisse.

Nüüd asusid meile appi vietnamlannad; meist igaühel oli oma abistaja, kes kõndis meeter eespool ning ulatas raskemates kohtades abikäe. Paljud kõndisid terve ülejäänud matka kramplikult käsikäes. Kohalikud olid uskumatult osavad – endal suured korvid seljas, ei mingeid spetsiaalseid vetthülgavaid riideid, talutasid nad meid mägedest üles-alla, ise samal ajal veel vihmavarju hoides. Nagu öeldud, oli ühel vanemal proual ka laps seljas. See kõik oli nii müstiliselt lahe. Vaated, sügisesed riisiterrassid, valged pilved, värvilised naised ja ohkivad ja ähkivad turistid.

Ma ei tea, mitu tundi me seal ronisime, aga lõpuks olime kõik suhteliselt kurnatud. Hoolimata jahedast ilmast higistasid enamik nagu saunas. Vedelikupuudus hakkas juba ajudele. Matk lõppes ühest järsakust allatulemisega, veel viimane pingutus ja siis saime kõik sumada kose alla vette jalgu pesema. Enam ei hoolinud keegi, kui sopane ta eest või tagant on ja 640 ml-se Tiger´i õlu kulistasime nelja peale ära paari minutiga. Arvasime, et nüüd on kõik ja naised kinnitasid, et siinsamas kuskil nurga taga on parkla meie bussiga, aga ei …. Tegelikult oli parklani veel umbes kilomeeter ja enne seda pidime läbima ka väikse, kuid kiirevoolulise jõe, kus üks seni üsna puhtaks jäänud Saksa neiu selili kukkus!

Enne kui meie väiksed saatjad oma teed läksid, palusid nad meil endilt midagi osta – käsitööna valminud kotikesed ja ehted olid neil kõik enda külge üksteise otsa riputatud. Lihtsalt raha nad ei tahtnud, kuigi olime nii tänulikud, et tahtsime lihtsalt jootraha anda. Nad ei saanud sellest aru. Nende jaoks oli imelik niisama raha vastu võtta ja tahtsid tingimata midagi müüa ega nõustunud sellega, et me midagi nende asjadest endale ei võta. Ma valisin rõõmuga välja ühe lihtsa alpakast valmistatud käevõru.

Hotelli jõudes olime väga rahul. See oli kindlasti üks parimaid tuure, mis me oma elu jooksul teinud oleme.

Juba samal õhtul pidime aga lahkuma ning minibuss viis meid keerutades tagasi Lao Cai raudteejaama.

Järjekordselt sattus meie teele keegi kohalik asjapulk. Seekord Hr. Vurr. Vurr pressis end osavalt meie ja ametliku piletimüügikassa vahele ning rääkis kiirelt, kuidas tal on välja pakkuda sama hinnaga hoopis paremad kohad. Riiklikes kupeedes ei pidavat vahetatama voodilinu pärast iga reisi ning need pidavat olema mustad ja kulunud; eravagunite kupeed on aga hoopis teine tase. Kuna hind oli sama ja me olime hüpnotiseeritud Vurru pisikestest keerlevates karvakestest, järgnesime talle. Seletasime ja vaidlesime, kahtlesime ja kõhklesime, aga lõpuks saime sellise diili, et Vurr pani meid oma sõnul valitsuse liikmete kupeesse. Rong pidi väljuma juba poole tunni pärast ning oma sõnade kinnituseks andis Vurr meile oma hiigelsuure IPhone´i, mille pidime talle tagastama, kui juba oma kupees istume. Vurr saatis meid linna peale süüa ostma ning 20 minuti pärast kohtusime tema väikses kontoris.

Rongile läksime ilma piletita ning Vurr rääkis ja seletas kõikide vormiriides ametnikega, kes meile vastu juhtusid, saatis meid rongi ja pani tõesti puhtasse ja hubasesse kupeesse istuma. Küsisime, et kus piletid on, et mis saab, kui meid keset reisi siit minema aetakse, kuid Vurr keerutas oma vuntse ja lausus rahulikult, et kui rong liikuma hakkab, tuleb Quanh ja toob meile piletid. See oli muidugi suur nali, ühtegi Quanhi välja ei ilmunud, aga õnneks ei tülitanud meid ka mitte keegi teine kogu 10-tunnise teekonna jooksul. Rong sõitis nii vaikselt ja sujuvalt, et meil oli lausa kahju Hanoisse jõuda. Oleks tahtnud veel paar tunnikest magada, kuna kell oli alles 4 hommikul. Arusaamatu, kuidas see rong nii vaikselt sõitis. Ei mingit hüplemist või kolistamist.

Valitsuse vagunis

Hanoisse hommikul kell 4 jõuda on päris nukker. Kogu Vietnam ärkab koos päiksetõusuga. Nha Trang seega kella 5-6 ajal, Hanoi oli aga ka kell 6:30 suhteliselt välja surnud, kuna alles sel ajal hakkas tasapisi valgenema. Niisiis, kell 4 hommikul sõitsime mööda tühja ja pimedat linna ringi ja otsisime kohta, mis avatud oleks. Taksojuht ei teadnud ka midagi! Vanalinna piiril silmasime ühte väikest sööklat, kus tuli põles ja inimesed tegutsesid. Küsisime, kas saaks teed või midagi ja natuke istuda, kuid üsna pahased omanikud ühmasid vaid, et võime istuda, kui tellime õlut. Midagi muud ei saa. Meil ei jäänud muud üle. Tellisime neli õlut ja istusime. Õues ladistas vihma ja õlleisu küll üldse polnud, aga no mis sa hädaga teed.

Tegelikult oli see päris huvitav puhvet. Sissepääsu ees keesid mitu hiigelsuurt potti. Ühes riis ja teistes mingi puljong, mis jubedat haisu levitas. Lisaks oli tänaval terve hulk kausikesi ja korvikesi, pesemisvoolik, noad jt. köögitarbed. Natukese aja pärast kükitas nugade juurde luisukividega vana ja hakkas hoolikalt nuge teritama. Paari minuti pärast sõitis ette roller ja viskas kõnniteele mitu kotti erinevate lihadega. Kummikutega tüdruk ja poiss kallasid kottide sisud erinevatesse kaussidesse ja siis hakkas tore varahommikune vaatemäng – vorstitegu. Ma pole seda kunagi näinud, nii et selliselt ehedalt seda näha oli ütlemata huvitav. Esmalt pesti soolikaid vees, siis hõõruti soolaga ja jäeti seisma. Ülejäänud soolikad tagus poiss noaga väikesteks tükikesteks ja segas suure hulga rohelise sibula ja verega. Plastmasspudelist tehtud lehtritega aeti see mass siis soolikatesse. Me pole siin sellist vorsti näinud ega maitsnud, kuid ma ei usu, et see eriline gurmee-elamus oleks. Vorst, mille sees on vaid hakitud soolikad, veri ja maitseroheline. Ja mis on tehtud kõnniteel Hanoi vanalinnas!

Samal ajal, kui kaks inimest vorste toppisid, sisenes veel üks tegelane, kes kõndis meist mööda ruumi tahaotsa vitriinkapi juurde, millel seisis reas umbes kaheksa Hanoi Vodka pudelit. Jälgisin suure hämmastusega, mida ta tegema hakkas. Käes oli poisil nimelt suur lahtine plastmasskann ja selles siis ilmselgelt mingi isetehtud või ei-tea-kust pärit viin. Poiss keeras pudelitel korgid maha ning valas oma kannu sisu rahulikult ja täpselt pudelitesse. Okei, ma olen siin Vietnamis näinud, kuidas nad täidavad ketšupipudeleid, hotellides väikseid võikarpe ja moosipurke, kuid mitte kunagi viinapudelitäitmist. Uus tase!

Kui linn juba vaikselt ärkama hakkas, otsustasime selle baari selja taha jätta ning otsisime natuke viisakama koha. Paari tunni pärast läksid meie ja meie toredate reisikaaslaste teed lahku: nemad jätkasid oma seiklust Halong Bay´s, meie aga naasime Nha Trang´i. Soe ja sume suveõhtu, sinine meri ja liivarand kinnitasid meile taaskord, et see on õige koht Vietnamis, kus elada!

Leenu Treumuth

Detsember 2014

Nha Trang