30.10.2012.a.
Nii, paar päeva jälle nalja tehtud.
Kuidagi ise kukub nii välja, ega me ju mingeid plaane ei tee ja
viimasel ajal kinnitame iga hommik,et: „täna midagi eriti ei tee,
lähme lamame rannas ja loeme raamatut“. Raamatut pole Troim
muidugi ikka veel kätte võtnud. Ma olen vähemalt ühe ikka läbi
saanud.
Reede õhtul käisime mõnes baaris ja
Lucs oli ka kaasas. Ta on ikka täielik hitt. Eriti armastavad teda
baaride ja hotellide töötajad. Booze Cruise´i ühele kutile hakkas
ta nii meeldima, et ta igakord näppis ja silitas ja paitas, kui
Luccast mööda läks ning tõi Luccale ühe tasuta shoti :D
Naljakas, kuidas inimesed tulevad ja küsivad, mis ta nimi on ja kui
vana ta on :D :D :D Piljardit käisime ka mängimas, sellises kohas,
mille nimi on „Why Not Bar“. Väga tabav nimi. Kas tahad õlut? -
Why not!, kas mängime piljardit? - Why not!
Laupäeval käisime supermarketis ning
ostsime taas igasugu imelikke pakendeid, millel polnud ühtegi
inglise keelset sõna peal. Seekord millegi eriti hea peale ei
sattunudki. Mingi kahtlane plämps. Aga ostsin koju Dilmah´i teed
ning sinna oli Eesti keeles peale kirjutatud koostis jmt :) Hullult
kodune tunne tuli peale. Hoopis vastupidist asja sõime aga lõunaks.
Sellist gurmeed pole ma üheski rannas enne näinud. Mutid kõnnivad
grillide ja suurte jää sisse topitud mereannipottidega ringi ning
valmistavad otse rannal koos megaheade kastmetega kandikutele süüa.
Troimil polnud muud targemat teha ning ta läks sinna kauplema. Oma
20 min vist rääkis seal, vahepeal käis fotika järel ning siis
raha järel ja siis hakati meile koorikloomi ette tooma. No
megaideaalne viis nende söömiseks. Oled rannas, bikiinidega, värske
mereõhk jne jne jne. Esimese kandiku peal oli kaks väiksemat
homaari, kaks päris suurt krabi, kaks krevetti, mingi tigu ja paar
karpi. Teise peal eriti suur homaar. Lakkusime sõrmi ja mõmisesime.
Eriti hea, et saime seda süüa rannas, kus esiteks saab kaubelda
ning üldse on ikka kordades odavam kui restos ning teiseks, kogu see
läbu koristati nende poolt ära. Kodus või restoranis oleks meil
pool elamist ja ise neid sõrgasid ja kestasid täis olnud ning eks
ta pritsib laiali ka. Rannas hüppasime kohe vette ja duši alla ja
korras. Troim sai seal ju ise valida, mida ja kui palju ta tahab.
Tõstis tooreid ise kandiku peale ja siis küsis jälle hinda ja
tingis. No hinnavahe on umbes selline, et restos maksaks üks see
kõige suurem homaar 900 000, meie saime need 2 kandikut kokku 150
000 dongiga. Tänu madalhooajale on nad nõus ka rohkem hinda alla
laskma. Kujutan ette, et jaanuaris maksavad austraallased ja
venelased nende elukate eest kivinäoga 400 – 500 000 dongi rannas.
Siin peab ikka väga kalarohke meri olema. Turul käies vahime ka
alati, kui PALJU neid erinevaid homaare, krevette, kalmaare, kalu ja
kõike muud on. Turul on muidugi palju selliseid tüüpe ka, kellest
ei oskaks arvatagi, et neid süüa saab. Iga päev on minu meelest
sortiment mõnevõrra erinev ka.
Õhtuks sõime veel krevette :D, kuna
me olime neid hommikul turult ostnud.
Nha Trangi kesklinna tänavad on meil
juba selged, kuid jalutada nendel on ikka põnev. Igakord satuks nagu
millegi uue otsa. Nii siin kui Hanois oleme 2 korda näinud seda,
kuidas järsku hakkavad kõik kohalikud sebima ning tänaval olevaid
toole ja laudu kiiresti kokku korjama ja kuskile seina äärde kokku
tassima. Turistid jäävad lolli näoga seisma ega saa aru, mis nüüd
siis juhtus. Paari sekundi pärast sõidab mööda mingi
militaarauto, kust vahivad välja Police´i prillidega machod. Auto
sõidab mööda ja lauad-toolid pannakse oma vana koha peale tagasi
ning elu läheb edasi. See on üks totramaid asju, mis ma näinud
olen. Ametlikult siis seaduse järgi tänaval vist restoraniäri
ajada ei tohi (haa-haa-haaaaa) ning siis tehakse moepärast mingied
selliseid „läbisõitusid“.
Nha Trang kui venelastele väga soodus
ja lihtne sihtkoht tahab venelastele muidugi väga meeldida. Nii on
siin näiteks kõik tuuripakkujad selliste nimedega, nagu Vova
tuurid, Katjuša tuurid, Olegi tuurid jne :) Tegelt oleks ju tore,
kui tuled siia ja siin pakuvad päevareise sulle Janek, Ants ja
Kristi. Ma ei tea, kas nende omanikud on siis venelased või mitte,
aga minu meelest on selline nimi pandud ainult sellepärast, et
venepärasem olla, kuna vene keelt seal keegi siiski ei oska. Eile
selgus ka, et tegelikult otsivad siin paljud inglise-vene keele
tõlki.
Ükspäev istusin pargis ja joonistasin
omaette, kui minu juurde tulid kaks armast tüdrukut. Itsitasid ja
häbenesid natuke, aga siis võtsid julguse kokku ning küsisid, kas
nad tohivad minuga pilti teha. Muidugi nõustusin ja siis nad
klõpsisid kordamööda koos minuga mingi 10 pilti. Jube õnnelikud
olid pärast ning tänasid mitu korda. No ikka hea, kui saab
kellelegi head meelt teha.
Esmaspäeval polnudki ammu nalja
teinud. Päev algas täitsa totakalt. Käisime rannas ilusas kohas
kohvi joomas ning Troim tellis õlu (tegemist oli pruulikojaga ning
jutu järgi teevad seal ise õllesid), kuid see oli soe. Esimese
saatis tagasi ja teise jättis pooleldi alles. Maksime hullu summa.
No okei. Hakkasime turu poole jalutama ning käisime massaažis.
Sellega läks hästi. Ammu pole nii head saanud nii heas ja ilusas
keskkonnas. Tüdrukud ei kädistanud ka omavahel nagu tavaliselt.
Jõudsime turule ning mina läksin
banaanide üle kauplema. Troim jäi nurga peale kanu, kukkesid ja
tibusid vahtima, kes seal suurtes puurides puntras koos on. Vahtis ja
vahtis seal ning tal käis mingi kiiks peast läbi. Ta ju kogu aeg
räägib, et peaks ühe kuke teistele hoiatuseks maha koksama, kuna
see meie naabrite kukk kireb siin iga päev nagu segane. Lõpuks tuli
siis võidurõõmsa näoga minu juurde ja ütles, et ostiski kuke, 10
minuti pärast on valmis. Valmis? Noh, et kitkutud ja puhastatud ja
nii. Et täna teeme kukesuppi! Ma täiega ohkasin! Et miks ometi? Me
pidime sel päeval ju väljas sööma. Ostsin raske südamega siis
kapsast, porgandit, brokkolit, maitseaineid ja läksime kukele järgi.
Armas noor tüdruk, kes pealegi oli umbes 8.-ndat kuud rase,
naeratas, ja ütles, et 2 minutit veel. Seesama õbluke piiga oligi
meie lihunik. Tema oli kukel jalgadest haaranud, ta teistpidi tõstnud
ja taharuumi viinud. Nii kui kukk tagurpidi keerati, oli ka kiremine
lakanud. Kui Troim oleks tahtnud, oleks ta saanud minna protsessi
vaatama ka, aga sellest ta õnneks loobus. Niisiis, me ootasime seal
a´la Tallegg´i kanafileed aluse peal, kuid toodi hoopis mingi õudus. Kukk oli
muidugi kitkutud, aga see oli TERVE KUKK! Läbi kilekoti oli näha,
et kukel oli pea, nokk, silmad, jalad, küüned jne. Appi. Mul läks
süda pahaks ja jalad muutusid keedumakaroniks. Omaette mõtlesin, et
tehku Troim mis tahab, aga mina seda suppi küll ei söö. Troim sai
ise ka aru, et on natuke üle mõelnud. Kuidas ta kujutab ette, et ta
seda tegema hakkab???? Et lõikab pea otsast ära ja siis jalad
jne??? Milline me köök siis välja näeb???? Nüüd oli mõlemal
megaimelik olla. Et 15 min tagasi see kukk seal kires ja käis
Troimile närvidele ja nüüd on see elutu keha siin kilekoti sees.
Kui õudne! Söögiisu ei olnud mitte üks gramm. Klomp tõusis kurku
ja ÕNNEKS ütles nüüd Troim, et, „kuule, kingime selle kellelegi
ära. Ma ka ei suuda sellest süüa teha“. Huhh, no tõesti,
selline tunne, nagu enda lemmikloom oleks sinna pandud. Troim astus
esimesse kohvikusse sisse ning kinkis kuke ära. Tundsime mõlemad
suuuuuurt kergendust :) Palju parem oli kohe olla. Kukest oli muidugi
kahju, aga ju siis oli vaja see ohverdus teha. Natuke nalja ikka,
kuigi jõhker on mõelda, et Troim nüüd nalja pärast lasi kuke
maha tappa. Samas, kanaliha söövad enamik eestlasi, ning nii
värsket liha sellise hinnaga ei saa Eestis kuskilt. Igatahes, nüüd
oli siis see asi ka tehtud. Check! (Peaasi, et palgamõrva eest kinni
ei pandaks). Selle kohviku töötajad, kellele me kuke andsime,
arvasid küll vist, et valged on keset päeva peast totaalselt
soojaks läinud. Pool tundi tagasi jõime selles kohvikus ühe õlle
ja siis astuvad värskelt tapetud kukega sisse, et „palun, tehke
sellest endale süüa!“.
Meel oli ikka natuke mõru ning ise
süüa ei tahtnud kohe üldse teha. Käisime hoopis Saksa restoranis
hapukapsast söömas ja Itaalia restoranis pizzat söömas. No
sellega läks väga hästi.
Vahepeal viisime mu jalaketi
parandusse. Vastuvõtja-omanik oli suur vene mees Dmitri, kes rääkis
ka kohalikku keelt. Jalaketist tehti mingi õudus muidugi, aga Troim
lubas selle kunagi ise ilusaks tagasi teha. No kanda saab, aga ma
olen väga pettunud siinses kvaliteedis. Mingi totaalne soperdis
tehti keti lukuga. Troimil oli hommikuni sitamaitse suus, tema ei
julgeks sellist tööd mitte ühelegi kliendile üle anda.
Täna hommikul käisime
kokanduskursustel, aga sellest järgmine kord!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar