Kadripäevast neljapäevani

29.11.2012.a.

 

 

Pildid on siin

 

 

Tere-tere, ongi juba novembri lõpp. Ma ei ole nüüd 2 kuud töötanud. Ikka supermõnus on. Eks mul ikka on natuke imelik olla, et nagu mingit kohustust ei ole, aga hakkan vaikselt harjuma.

 

Kuna novembri lõppu jäi ka üks Eesti tähtpäev – Kadripäev, siis tegime traditsioonilist toitu, mida Eestis juba ammustest aegadest Kadripäeval sööma peab – kevadrulle :D Eriti hästi tulid välja. Esimesed natuke lopergusemad, järgmised juba paremad. Aga meie tegime neid muidugi oma retsepti järgi. Riisipaberi sisse panime lehtsalatilehe ning sellele peale tuunikalasalati (tuunikalakonserv, keedetud muna ja sibul) ja siis keerasime rulli. Megahea. Peab nendele kohalikele siin vist uusi ideid tutvustama. Et ei pea alati üks ja sama sisu olema.

 

Kadripäeval ostis Troim ka omale uue kella. Jane rääkis meile, kus kellapoed asuvad ning juba esimesest leidsime ideaalse kella. Firma on küll mingi tundmatu, kuid see on veekindel ja nüüdseks tõestatult ka mudakindel. Maksis 2 200 000 dongi ning mingi garantiipaber anti ka kaasa. Mui Ne´s läks eelmine kell katki ning Troim ei suutnud päevagi ilma ajanäitajata olla. Nüüdseks on tal ka armas telefon katki, aga meil oli õnneks Eestist kaasa võetud tagavaramobiil, mis nüüd kasutust leidis.

 

Päevi veedame sotsialiseerudes. Parim inimestega kohtumise baar on endiselt Booze Cruise, nii et suur tänu Johnile, kes siia Nha Trangi sellise toreda koha on teinud. Teised baarid ei ole/tundu üldse nii toredad. BC-sis on ALATI külm õlu, meeldiv teenindus ja puhtad wc-d. Ainus miinus on endiselt, et arve peab alati kolm korda üle kontrollima, sest pea alati on paar õlut juurde pandud.

 

Üks õhtu sai Troim päris kurjaks, kuna talle oli juurde pandud 2 õlut ja ta ise teadis 100% mitu õlut ta joonud oli. Õiendas ja kemples seal oma 20 minutit. Ettekandjad jooksid mingite tšekkidega ja kinnitasid, et nende arvestus on õige, aga selle peale ütles Troim, et: „teate, kui te küsite praegu minu käest kahe õlu eest rohkem raha, siis ma ei tule enam kunagi siia baari. Ma võin vabalt istuda teisel pool teed kohvikus ja teie üle naerda“. Asi läks seal päris imelikuks juba, aga lõpuks andsid tüdrukud alla ning arve toodi Troimi arvestuse järgi. Mina ei saa aru, kas nad teevad seda meelega, selleks et ise peale tööd paar õlut endale võtta või kogemata, kuna tellimusi võtavad vastu ja õlut toovad tihtipeale 5 erinevat tšikki. Äkki siis läheb tõepoolest neil pahaaimamatult arvestus sassi.

 

Rannas ostsime ükspäev kookospähkli, mis on imehea ja maksab 15 000 (umbes 60 euro senti siis). Troim andis mutile 200 000, kuid tagasi sai ainult 85 000. Troim hakkas karjuma, et mismõttes, ma andsin sulle 200 000, aga mutt näitas oma rahapatakat (need patakad on tõesti suuuuured rullid) ning kinnitas, et Troim oli talle sajatuhandese andnud. No nii ei saanud seda jätta. Troim ütles, et teab täiesti kindlalt, et tal ei olnud sajatuhandelist rahatähte. Tükk aega kauplesime, lõpuks läks mutil ka juhe kokku ning ta tegi eriti lolli näo ette. Ja lõpuks andiski meile veel 100 000 tagasi. Seekord läks hästi, et õiendama hakkasime. Siin peab nende rahaasjadega ekstraettevaatlik olema, kuna vietnamlastele on vist verega kaasaantud petmise geen. See ei ole lihtsalt enam normaalne, kuidas igal pool tüssata proovitakse. Nad vist arvavad, et valged on 24/7 vine all ega jaga numbritest tühjagi.

 

Täna on neljapäev, aga terve see nädal on siiani mingi hull „läheb käest ära“ nädal olnud. Esmaspäeval käisime Jane´i ja Markiga Sheratonis happy hour´il. Seal on iga päev kell 16-18 kaks kokteili ühe hinnaga. Oli tore küll üle saja aasta 5 tärni hotellis ringi liikuda. Lobbysse oli muidugi püstitatud juba megasuur plastmassist jõulukuusk kingitustega. Ohhh, naljakas selliseid asju siin näha. Nagu üldse ei sobi siia kliimasse ja maailmaotsa. Igatahes, lobbyst läksime kiirelt läbi ning sõitsime hoopis 28. korrusele lahtisele katuseterrassile. Wow, kui ilus seal oli. Vaated igas suunas ning tunne nagu oleks helikopteri peal. Sellised terrassid peavadki ikka lahtised olema, siis on palju suurem efekt kui klaasi tagant vaadet vahtides. Seal oli muidugi võimalus ka istuda sees (seal on vist isegi mingi diskoteegi-laadne asi), kuid kõik kliendid, keda oli õnneks kokku ainult umbes 10, eelistasid ikka vabas õhus jooke nautida. Meie jõime Troimiga mojitot ning Jane ja Mark Long island ice Tea´d. See viimane on siin vist kõikide välismaalaste lemmik. Kui küsida, siis erilistel puhkudel eelistatakse ikka ja alati just seda segu. Minu ja Troimi jaoks on see suht killer.

 

Kokteili kõrvale pidi seal saama kartulikrõpse või mingeid muid snäkse. Poiss käis ja vabandas ning lubas köögist uurida. Peale 15 minutit teatas, et krõpsudega läheb 20 minutit aega, peale poolt tundi nentis, et kokk olevat öelnud, et täna neid ei saa. Kõik on otsas. Eilsed kliendid pistsid kõik nahka. No tere hommikust! 5 tärni hotellis aetakse sellist juttu. Jane ja Mark ütlesid, et minge siis poodi ja tooge krõpse või pakkuge pähkleid või pop-corni või midagi. Kutt ainult naeratas häbelikult ning hiilis minema. Ega ta vist aru ei saanud, mis me talle rääkisime. Kuradi tropikari ikka. Isegi Sheratonis on nad nii juhmid!!!! ikka tõega juhmide riik on siin. Väljas söömas käies tajub seda eriti hästi. Nüüd tundub juba täiesti normaalne, et venelased vietnamlastega vene keeles räägivad! Mis vahet, kas vene või inglise keel. Me võiks ka vist eesti keeles järgmine kord kõneleda. Ega need puupead niikuinii vahet ei tee.

 

Pärast kokteile läksime edasi restorani, mis pidi olema Nha Trangi teine restoran, et siis väga vana ja populaarne koht. Hästi suur ja lihtne. Me olime täiesti sillas. Jane ja Mark tellisid meie eest ka. Lauale toodi 2 savist grilli ning siis superheas marinaadis loomaliha, kanafileed, krevetid ning juurikad. Hakkasime kõik koos tükikesi grillile panema ja sööma. Väga mõnus tegevus. Kõrvale veel riisi ning mingit head krõbedat vürtsikat saia, mida menüüs kirjaski ei olnud. Toidud olid odavad ka. Vitsutasime seal paar tundi ning jõime kõrvale San Migueli õlut, mida tõid kenad punastes minikleitides San Migueli tüdrukud. Arve oli kolmandiku võrra väiksem kui Sheratonis :) Restoranile on see ju ka megalihtne. Kokk ei pea ise mitte midagi tegema, peale selle, et alguses lihad-juurikad marinaadi lõikuda. Kogu küpsetamise ja serveerimise töö teevad kliendid ise ära. Kõrvallauas oli mingi kohalike suur sünnipäev ning loomulikult läksid asjad nii, et ka Troim jõi sünnipäevalapse terviseks konjakiklaasist kohalikku puskarit :D See oli vist midagi viinataolist, valati suurest plastmasspudelist, aga maitse oli vürtsikas olnud.

 

Kõht täis ja tuju ultra suundusime oma peakorterisse – Booze Cruise´i. Troim proovis seal natuke baari sissekutsuja ametit koos Windy ja Thuongiga ning sai paari minutiga 5 uut klienti sisse meelitatud :) Aga John – omanik, tuli ütlema, et „ma väga austan, mis sa teed, aga nii need asjad päris ei käi“ ning Troim istus tagasi oma kohale. Mingit tüli sellest ei tekkinud. John on ikka meie hea sõber. Vestlesime taaskord hullult paljude eri maailma otsast pärit inimestega. Meie lauas istus näiteks üks austraallanna Sonia, kelle ema on Soomest pärit. Ta nägi ise ka välja nagu need põhja-Soome tüdrukud – hästi tumedate juuste ja silmadega ning oskas Soome keeles paari lauset. Ise ta aga muidugi Soomes käinud ei olnud ning sellest riigist ka suurt midagi ei teadnud. Minule tegid tol õhtul 2 baaritöötajat imeilusa patsi. Inglased kutsuvad seda prantsuse patsiks (nagu ka minu ema mulle ütles), aga prantslastele pidi see olema inglise pats. Windy igatahes ütles, et ta oskab kõiki asju punuda, kui ta ainult ühe korra seda pealt näeb.

 

Teisipäeval tahtsime natuke vaiksemalt võtta ning valmistuda kolmapäevaks. Kodus süüa ei viitsinud teha ning läksime õhtul vene restorani otsima. Tee peal saime muidugi Jane´i ja Markiga kokku ning käisime hoopis mingis nende soovitatud kohvikus. Polnud suurem asi koht. Vene restorani niisiis ei jõudnud. Ja kui juba koos inglastega, siis lihtsalt pidime jälle Booze Cruise´i mõneks ajaks istuma minema.

 

Kolmapäeval oli õhtuks kokkulepitud 5. korruse naabritega jälle õhtusöök. Lõuna ajal tuiskas sisse koristaja ühe taldrikuga, millel oli mingi jubeda välimusega toit. Lõhna ei olnud üldse, aga koristaja kinnitas, et „very good, very good“. See nägi nii õudne välja, et Troim keeldus seda isegi maitsmast. Mina ikka proovisin. Kui juba kingituseks toodud, siis äkki on megahea. Õõõõõ, see maitses täpselt sama halvasti kui välja nägi. Nagu mingi papimaitseline tarretis. Kõik läks prügikasti. Ei ole meil siin selline tore koristaja, kes häid kapsapirukaid küpsetaks nagu Tallinna-Sveta.

 

Igatahes, õhtuks koostasime korraliku hea toidu menüü ning kokkuvõttes valmis kartulipuder porgandiga, peedi-küüslaugu-marineeritud kurgi salat, värske salat sibulaga ning praetud kala. Ostsime turult kogu vajamineva kraami ning kokkasime mitu tundi. Peetide keetmine ning hiljem koorimine oli ikka väga mahukas töö, samuti kartulipudru tegemine rummipudeliga. Kõik õnnestus väga hästi, kuigi Troimi meelest oli kala natuke tuim (ülepraetud) ja peedisalat natuke magus. No siin lihtsalt on kõik juurikad kuidagi magusad – kapsas, porgand, peet.

 

 

Aga hullult head ikkagi, lihtsalt maitsestama peab natuke teisiti kui Eestis. Alan ja Claire jäid ka rahule. Nad olid kaasa toonud ühe lauamängu, mida me siis peale sööki päris hilisööni mängisime. Tore õhtu. Alan on nagu hunt kriimsilm, kellel on elus sada ametit olnud ning tema jutud on huvitavad ja naljakad.

 

Nii, ja neljapäev. Meile saabusid õhtul külla taas eestlased. Eelmiste sõbrad, aga meie jaoks täiesti tundmatud. Päeval Troim puhkas ning mina jalutasin Citimarti, et silmakreemi osta. Huhhh, ma veetsin selles suures kaubanduskeskuses vist 2 tundi ja lugesin läbi kõik kreemide sildid. Päris 40-dollarilist kreemi ka ei tahtnud, nii et aega läks. Kõik kreemid on siin ju valgendavad. Kartsin juba, et ei saagi normaalset, aga lõpuks ühe siiski leidsin. Pärast uurisin säilivustähtpäeva ja loomulikult oli see möödas!!!! Augustis siis. A tagasi ei viitsinud viia ning mingit allergiat see mulle tekitanud ei ole. Keegi loll ei osta siin vist tavalisi kreeme. Isegi meeste habemeajamisgeelid on valgendavad. Kirjutan vahepeale ka, miks vietnamlannade näonahk suht kole on. Algul arvasime, et neil on kõigil mingi suuremat sorti akne olnud nooruses, mille tõttu on nägu armikesi täis. Jane aga rääkis, et see on sellepärast, et nad raseerivad tavaliste žilettidega oma nägu. Neil nimelt on „ilus“, kui näo peal ei ole mitte ühtegi karvakest (v.a ripsmed ja kulmud) ja nii nad siis ajavad neid iga päev, samamoodi nagu mehed ajavad habet. A ju siis ei kasutata kvaliteetseid vahendeid ning põsed on punaseid täpikesi täis.