Suhtlemisepäevad

20.12.2012.a.

 

 

Pildid

 

 

Jälle ühed tegevust täis päevad möödas. Midagi erilist nagu polegi teinud, aga suhelnud oleme küll hullupööra.

Eelmisel kolmapäeval kutsusime taas Alani ja Claire´i meile kaarte mängima. Suuremat sööki seekord ei teinud, aga snäkse oli ikka laud täis ning mingite imelike bataadikrõpsude kõrvale valmistas Troim ise tulise mehhiko salsa. Alan ja Claire lähevad jaanuari lõpus tagasi Austraaliasse ning me saame nende käest taldrikuid-klaase jmt ning tahaksime osta või endale saada ka nende lauamängu. Täitsa mõnus ajaviitemäng ning väike ka. Kokkupanduna ainult pisikese raamatu suurune.

Nii, neljapäeval olime kutsutud 2. korruse Marki juurde. Mark on ostnud endale väikse grilli ning tegi meile hunniku kanakoibasid, rohelise-oa-peekoni pannirooga ning lõpuks friteeris ise keedetud kartuliviile. Hästi rasvane, aga ameerikalik toit vast. Mark on siis see vana, kes on Vietnami sõjas käinud. Rääkis, et läks sõtta vabatahtlikult, lihtsalt seiklusjanust ning tema kirjeldas seda aega: „a lot of fun!“. Ma pole elus kuulnud, et keegi sõja kohta niimoodi ütleb. Pealegi oli minu arusaamistmööda Vietnami sõda midagi erakordselt jubedat. Mark oli mereväes – võib-olla siis seal oli teistmoodi. Igatahes ta oli siin vist mingi 2 aastat ning see maa jättis talle nii suure mulje, et ta otsustas siia tagasi tulla. Nüüd käibki vist iga aasta paar kuud siin elamas. Naine ja lapsed on USA-s ning neid ta n-ö siia ei lase, kuna see riik ja Nha Trangi linn on tema kohad. Hästi elujõudu täis mees – pealegi 66-aastane ja tal on kõik oma hambad suus! Tema sõber on mingi hambaarstide-asjade disainer ja tal oli igasugu erinevaid hambatikke ja niite kaasas. Pakkus meile GUM-i hambapuhastusharjakesi ning oli ülimalt üllatunud, kui Troim ütles, et jajah, meie ka kasutame neid iga päev :D Arvas, et näitas meile midagi eriti ekstraordinaarset.

Markil on oma firma, mis on juba 40-aastane ja mida nüüd juhatab tema poeg. Seega on tal piisavalt raha ja vahendeid, et natuke omaette olla ja maailmas ringi vaadata. Temast on kohe tunda, et tegemist on juhiga, kes ütleb, kuidas asjad olema peavad. Kui meie olime 5 minutit tema korteris olnud ja rõdu ning toa vahet käinud, koukis ta kapist välja sokipaki ning ütles, et me peame sokid jalga panema! Me olime väga üllatunud, me pole ju kolm kuud mingeid sokke kandnud. A see pidi olema selleks, et me oma jalgu mustaks ei teeks :D Kui nii siis nii. Tõmbasime sokid jalga ja ikka vääääga imelik tunne oli kohe. Sokid oli mingid head spordisokid, aga ikkagi oli imelik. Ja ega need ei läinud meie ülejäänud outfitiga ka üldse kokku :D

Järgmisel päeval oli õhtusöök Jane´i ja Mark´i juures – seekord pasta bolognese. Peale seda muidugi Booze Cruise. Näitasime neile youtube´st meie jaoks naljakaid videosid, nagu Duck Sauce ja Yoggi Bear, mille peale nemad näitasid mingeid nunnusid kiisusid ja inglise reklaame :D

Laupäeval tegime suurema tiiru motikaga. Sõitsime jõe äärt avastama. Mingit kaarti ega GPS´i kaasas polnud, aga saime niigi hakkama. Jõe ääres on hoopis teine õhk ja olemine. Juba sinnasõit on huvitav, kuna tänavad on kitsamad ja käänulised ning liikvel ainult vietnamlased. Jõe ääres on palju restorane, millel kõigil on ilusad vaated vastaskalda palmidele ja rohelusele. Peatusime kohvijoomiseks ühes eriti kenas kohas. Kahjuks oli kogu menüü vietnami keeles ja kuigi me saime aru peatükkidest – kala, kana, liha jne, siis tellida küll seal midagi ei oskaks. Suutsime kolmele ettekandjale selgeks teha, et me võtame ühe õlle ja kaks kohvi. Küsisin kuuma kohvi. Peale 15 minutit saabus poolsoe õlu (mida siin juuakse klaasist, kus sees on hiigelkamakas jääd) ja peale 40 minutit saabusid kohvid – jääkohvid. A meil ju aega on :) Kuhugi pole kiiret. Kõrvallauas oli kamp mehi, kes tähistasid midagi ning juba hommikul kell 11 käis kõva andmine. Õlleklaase oli terve laud täis ning iga natukese aja tagant kargasid kõik püsti ja karjusid – Mot, hai, ba JOU, hai ba! See on siis nende keeles „terviseks“ . Ehk lihtsalt „üks, kaks kolm, JOU, kaks, kolm“. Väga sügavtähenduslik, eks. Sellepärast olidki siis ettekandjad ka nii üllatunud meie kohvisoovi peale, kuna kohvijoomise aeg oli nende meelest ammu läbi.

Paus peetud, kimasime edasi ning sattusime 400-meetrise puupilbastest ehitatud silla juurde, mille ületamine maksis 2000 dongi (mingi olematu raha). Klõbistasime üle silla teisele kaldale ning kogemata sattusime I-Resorti juurde, mida me juba ammu olime tahtnud leida. See on teine spaa, kus on mudavannid. See oli vaiksem, rahulikum ja uuem ning 2 korda kallimate hindadega. Eelis on see, et neil ongi ainult privaatvannid kõik. Vaatame, omaette me sinna minema ei hakka, aga külalistega võib kaaluda küll, kuna hinnad on soodsamad kui minna neljakesi või kuuekesi.

Õhtusöögiks liitusime jälle Jane´i ja Mark´ga, kes viisid meid bussiga Dam Marketi lähedale ühte söögikohta. Tahtsime süüa midagi kohalikku üle pika aja, kuid oli kuidas oli. Ei meeldi meile need päris vietnami toidud enam. Troim sõi n-ö pelmeenisuppi, mis oli hea, aga alles peale seda, kui oled ise sinna kõiki kastmeid ja maitseaineid pannud, mis laual leidub. See vist ongi nende moodi söömine ka, et igaüks tuunib veel lauas 5 minutit oma sööki. Mitte nagu India restoranides, et kõik on kohe paigas. Huvitav oli ikka. Jane´i tellitud fritüüritud pelmeenid olid ka head, aga no megarasvased. Kiirtoit nagu, et hea, aga kahjulik. Peale suurt söömist jalutasime linna tagasi. See oli mõnus, kuna kokku kõndisime üle tunni aja ning kuna oli laupäeva õhtu, siis olid ka kohalikud kõik urgastest väljas tervete peredega. Rikkamad ja moodsamad vist mõtlevad, et on popp olla lääne inimeste moodi ning jõlguvad ringi Nha Trangi uhkeima kaubanduskeskuse lähistel ning pildistavad end jõuluvanade, kuuskede ja saanide taustal.

Tegime ise ka jõulukaunistustest pilte. Kui ma enne kirjutasin, et siin on toredad tagasihoidlikud jõuluasjad, siis nüüd enam päris nii ei ole. Mida rohkem jõulude lähedale, seda enam ilmub tänavapilti kummalisi monstrumeid. Paljud arvavad, et põhjamaade jõulude moodi saab olla, kui kerida meetrite kaupa hõbepaberit erinevatesse kohtadesse – näiteks ümber palmipuude või majade sammaste. See on küll õudne! Tekitab mingi töökoja või ehituse tunde. Palmidest on ka kahju. Mõni hotell on hõbepaberist „väravad“ teinud peasissekäigu ette. Suuuuuuur kärakas kortsus hõbepaberit kaarjalt üle ukse. No see on jube. Teine asi on vatikasutamine – vatist lumememmed ja mingid lumemoodi tupsud. Huhh. Aga tuled on ilusad. Tuled on Eestis ka ilusad. Pimedal ajal lisavad need nii palju juurde. Väiksed puud või tänavalaternad kaunistatud valgete või sinakate tuledega. Ja siin läheb ju juba kell 18 pimedaks, nii et need lisavad palju „jõulutunnet“ :)

Jõudsime välja „koera peenise“ väljakule ning seal oli megapidu püsti pandud. Kahjuks jäime tund aega hiljaks, kuna seal jagati tasuta õlu. Kohalik õlletootja tuli turule uue purgiõllega ning korraldas selle puhul promoürituse suure lava ja esinejatega. Meie sinna jõudmise ajaks olid kohalikud juba täis ning lagastasid ringi. Rannas ja pargis oli tohutult seltskondi, kes istusid maas või liival ja lällasid. Meie tegime parem kohustuslikud päevalõpudringid BC-s. Jane ja Mark jõid jälle Hanoi vodkat. Erilised tüübid ikka.

Pühapäeval oli meie kord süüa teha, kuna külla tulid Jane, Mark ja Roy. Roy on ka jälle vanamees, kes õpetab siin inglist, aga palju huvitavama taustaga. Ta on sündinud ja elanud Lõuna-Aafrika Vabariigis ning töötanud parameedikuna. Ta räägib ja mõjub nagu suur vana rahulik koer kuskilt multikast – aaa, nagu see Maxikoer Fik. Tema sõnul ei ole Nha Trang üldse nii ohtlik koht, kuna siin öösiti ainult röövitakse, aga jäetakse vähemalt ellu. Seal, kust tema tuleb, inimesi röövitakse, siis vägistatakse ja siis lüüake nuga ka kõhtu.

Pakkusime seltskonnale seenekastet, kartuliputru ja salatit. Kõik mõmisesid. Lisaks õpetasime Mark´ile, kui hea on süüa lihtsalt värsket kurki nagu snäkina. Kastad mingisse teravasse kastmesse (näiteks meie kastsime seda Roy toodud, tema enda isetehtud piprakastmesse) ja krõmpsutad. Mark oli järgmine päev läinud poodi ja söönud end täiesti üle nendest kurkidest :)

Meil on Jane´i ja Markiga tekkinud komme, et igakord, kui me klaase kokku lööme, ütleme „dirty sex“, nagu „terviseks“, aga nendele jäi see meelde kui „dirty sex“. Roy enam alkoholi ei joo, kuna ta oli kunagi joonud iga päev enne õhtusööki ära 2 pudelit gin´i! Puhast gin´i! No igatahes pani sellise paugu, et nüüd hoiab eemale. Ja siis kujutage ette situatsiooni – istume viiekesi ümber laua ja meie neljakesi joome õlut, lööme klaasid kokku ja karjume „räpane seks“. Totaalselt kaine Roy istub kõrval ja vaatab suurte silmadega olukorda pealt. Me sel hetkel ei saanud midagi aru, aga kui Roy peale sööki suht kiirelt uttu tõmbas, siis hakkasime mõtlema, et aaaaa, äkki ta arvas, et me oleme mingi kahtlane swingerite kamp :D

Nüüd on see meil juba täielik oma inside-joke.

Aga õhtu oli tore. Jane rääkis siinsetest kummalistest kommetest. Näiteks sai üks Rootsi kutt Victor siin lapse. Ema on muidugi kohalik neiu. Peale sünnitust peab ema olema lapsega kuu aega pimedas toas, kus pole konditsioneeri ega tiivikut. Lihtsalt on seal kahekesi oma lapsega. Pesta vist ka eriti ei tohtinud – see on selleks, et pahad vaimud ei saaks imikule ligi. Kui Victor läks lapsega tänavale vankriga jalutama, kui laps oli paarikuune, siis inimesed tänaval sülitasid ta peale ja ütlesid, kui kole ja halb laps see on. See kõik on siis selleks, et pahad ja kurjad vaimud arvaksid, et tegemist on inetu lapsega ega tahaks teda endale saada. Jeee, on ikka imelikud. A võib-olla aitab, kui neid ju nii palju on.

Koolides ei pidavat suurt midagi õpitama. Koolide eest tuleb raha maksta ning kui on aeg tunnistus saada, siis tuleb jälle jõhkralt maksta. Ehk siis, kõik tunnistused, mis siin inimestel on, on ostetud. Ka juhiload , ülikooli diplomid ükskõik, mis erialalt jne. Vietnamlased ei pidavat tahtma õppida, see ei huvita neid, nad tahavad ainult saada kätte selle paberi ja siis edasi tegutseda. Jane´i sõnul ei tea nad midagi Shakespeare´ist, filosoofidest või ajaloost. Imelik. Ega mina ka praegu idamaade kultuurist ja suurkujudest väga palju ei tea, aga koolis me siiski seda natuke õppisime ja ma arvan, et mu teadmised on siiski suuremad kui nendel Euroopast.

Veel pidi siin väga ettevaatlik olema ravimitega, kuna 60-70 % medikamentidest on võltsid. Võltsravimiste turg pidi meeletult suur olema ning apteekidest midagi ostes ei saa kunagi päris kindel olla, kas see on päris või võltsasi. Ja see ei ole ainult apteekides, ka haiglad kasutavad endateadmata mitte-päris ravimeid. Ajuvaba!!!!! Selline asi, aga näete, riik ikka toimib ja paljuneb ja areneb.

Üks asi, mis pidi kvaliteetne ja odav olema, on hambaravi. Näiteks juureravi ja krooni panemine maksab kokku 20 USD! Nii Jane kui Roy kinnitasid, et mingi imeläbi ei pea siin laskma teha valuvaigistavat süsti, kuna arstid puurivad nii hellalt ja tundlikult, et mingit valu ei ole. Roy ütles, et ta on samuti terve elu lasknud alati süsti teha, aga siinne arst kinnitas, et seda pole vaja. Küsisin veel üle, kas see oli äkki surnud hammas, aga ei pidavat olema. Hammaste puhastus pidi maksma umbes 5-7 USD ehk siis 4-6 eurot! Mida nali – Eestis on see 60 eurot. Jeerum, see on ikka väga suur hinnavahe.

Esmaspäevaks olime igaõhtusest suhtlemisest väsinud ega teinud midagi tarka. Troim sõi 2 hamburgerit ning hapukapsast ja suure šnitsli sinna otsa. Me nimetame seda plämpsipäevaks ja plämpsisöögiks. Mingi imelik haigus hakkas ka ligi tulema, me mõlemad köhisime ja tundsime end haiglaselt. Troim otsustas seda ravida rummiga, kuid hakkas loomulikult liialdama ning kokkuvõttes jõi ära umbes 0,6 liitrit rummi :D Järgmise päeva hommikul muidugi ei olnud erilisi tervenemisemärke tunda. Otsustasime teisipäeva ka rahulikult olla, aga Jane ja Mark kutsusid meid Kathy sünnipäevale jõe äärde. Kathy oli öelnud, et mida rohkem rahvast tuleb, seda parem ja kingitusi ei ole vaja. See oli siis lihtsalt selline suurem lõunasöök. Kohal oli 17 inimest ja tegelikult oli tore. Me saime jälle paar uut tuttavat, kellele tänaval lehvitada või baaris kokku saada. Kathy on paksuke austraallanna, kes peab siin Star Bar´i nimelist kohakest. Ka tema ema, kes elab juba üle 10 aasta Indias, oli kohale tulnud. Ema oli täielik daam, kena ja hoolitsetud, tagasihoidlike kuldehetega ja sätitud. Tema tütar aga oli täiesti suvaliselt riides, juuksed sorakil, istus jalad harkis ning ei jätnud kuskilt muljet, et ta on sünnipäevalaps. Mina olin ka end ikka ilusti riidesse pannud ja ripsmed ära värvinud (jah, siin on ainult ripsmete värvimine minu jaoks juba megameigi tegemine).

Istusime lauda ja Jane ütles kohe alustuseks kõigile, et Leenu ja Troim ei ole venelased :D Seda lihtsalt peab siin tegema, kuna siin ikka mitte kellelegi ei meeldi venelased, aga meie näeme totaalselt nende moodi välja.

Seltskonna ainus vietnamlanna pidi tellima kogu seltskonnale söögid. Õnneks ei tellitud „tuvi verd“ või „jänese vererooga“, nagu piltidelt näha, et menüüs kirjas oli. Aa, resto ise oli hästi mõnus, istusime pooleldi lausa jõe kohal, tuuleke puhus ja väga hea oli olla. Söögid tundusid algul head – erinevat moodi tehtud kalmaarid, kanatiivad, riis, aga maitstes oli kõik ühtemoodi. Meile ei meeldinud, kõige suurem üllatus oli aga lõpus, kui toodi arve. 17 inimese söök ja hullus koguses õlut maksis kokku u 65 eurot, aga see jagati kõigi vahel ära. Mina ja Troim pidime maksma 7,77 eurot, aga see oli ilmselgelt liiga palju, kuna me pmtslt ainult nokkisime seal. Kui sünnipäev, siis võiks ikka sünnipäevalaps välja teha. A no erinevad kombed siis järelikult. Veetsime seal üle kolme tunni, aga tagasi linna jõudes ostsime ikka terve pizza :) Lihtsalt halb õlimaitse oli suus. Troim muidugi väidab, et ta tunneb ka seda E621 maitset nüüd toidus kohe ära.

Ja oligi jälle kolmapäev. Eestist tulevad aina külmemate ilmade uudised, aga siin on ikka ilus. Hommikuujumine ja päike. Plätud ja rannariided. Mul on väga hästi meeles, kuidas eelmine aasta lumes rühkides mõtlesin selle peale, et appppiiiii, ma ei taha seda külma talve enam kannatada. Et vähemalt 1 aasta peaks sellest pääsema. Siiani on igatahes mõnus.

Kolmapäeva õhtupoolikul käisime Maximarketi 5. korrusel kinos. Superkino oli. Täpselt nagu Eestis Solarises vmt kohas oleks käinud. Täiesti uus ja moodne, lõhnas pop-corni järele. Piletihind oli ka Eesti-vääriline, ehk 100 000 dongi, mis on 4 eurot. Imestasime, et nii kallis, kuna see peaks olema kohalike 2 päeva palk! Me saime muidugi soodustust kokku 50 000, kuna me oleme üliõpilased ;) Vaatasime 3D filmi „Pi elu“. Esimene 3D siis meil hoopis Vietnamis. Tore oli, kinos oli vähe rahvast ja megamõnus. Pärast käisime all toidupoes, kus šoppasime George Michael taustaks laulmas ning sõitsime motikaga koju pimedas, läbi jõulutuledes linna :) Nagu Euroopa.