06.12.2012.a.
Neljapäeval saabusid siia siis eriti
toredad eestlased. Jälle sõprade sõprade sõbrad, kes olid juba
mõnda aega reisinud Tais ning oma tripi teiseks riigiks valinud
Vietnami. Leppisime kokku, et kohtume kell 18 Booze Cruise´s (edaspidi BC). Liftis
meenus mulle, et unustasin fotoka koju, aga tagasi ka ei viitsinud
minna. Arvasime, et mis seal ikka pildistada. Mingid eestlased :D
Sellest kujunes aga hoopis megaäge
õhtu, kus oleks olnud küllaga pildistada ja filmida. Rain-Karola ja
Henri-Gerli osutusid supertoredateks! Veetsime nendega täielikult
kogu aeg kvaliteetaega. Juba esimesest silmapilgust hakkasid nad
mulle meeldima, kuna jutu peale oli väga lihtne saada ning pidevalt
käis naljategemine ja väike lõõpimine.
Käisime koos õhtust söömas
restoranis, milles pakuti lõpetuseks igaühele pits Limoncellot (no
Anneli ja Franco oleks selle küll kohe välja sülitanud, kuna
tundus et tegemist on lihtsalt kokteiliga viin+sidrunimahl), aga no
tasuta saadud ju. Peale sööki suundusime tagasi BC-i
ning tellisime uued dringid ja shotid ja õlled. Õhtu edenedes
selgus, et tegemist on suuremat sorti tantsulõvidega. Erilised
profid olid nad Gangdam style´i tantsus ning nii tuligi baarist
mingi 100 korda seda megapoppi Lõuna-Korea lugu ning Rain, Henri ja
Troim tantsisid nagu segased keset tänavat paljaste ülakehadega. No
mida show! Terve baar naeris kõhud kõverad. Ja seda lugu lasti kohe
ikka palju ning igakord kargas Rain püsti ning ässitas kõiki teisi
ka hullu panema. Pärastpoole imbusin mina koos tüdrukutega ka
tänavale tantsima ning isegi mõned teised külastajad võtsid meist
eeskuju. Kutid tilkusid higist nagu oleks infrapunasaunas olnud.
Troim muidugi haaras mu ka õla peale ning tiirutas niimoodi tükk
aega ringi. Eestlased hakkasid ka soovilugusid tellima, mis oli meie
jaoks uudne, kuna ma pole seal baaris kunagi selle peale tulnud, et
paluda neil oma lugu mängida. Eestis oli see mul kunagi ka üks
lemmiktegevusi dj-pulti ronida, aga siin nagu ei arvanud, et see okei
oleks. A oli küll, nagu selgus.
Meie kõmpisime Troimiga mingi enne
00.00 koju, aga nemad olid veel tükk aega trallitanud, s.h läks üks
neist leti taha ja lasi kraanist õlut ning keegi ronis leti peale
ja tantsis seal. Hull kamp :D Saime tõestatud sõnaühendi Crazy
Estonians. Rainil oli naljakas komme kogu aeg „immediately“
karjuda. Ma hakkasin igakord eriti naerma. Näiteks, et tellis mingi
shoti või õlle, et „ma vajan seda, kohe, nüüd, tooge see siia
IMMEDIATELY!“
Järgmine päev jõime hommikul
turgutuseks kõvasti spordijooki ja smuutisid ning suundusime randa.
Nemad nautisid päikest täiega, kuna nad polnud eriti sellist
lauspäikse päeva oma reisi jooksul saanudki. Tais oli ikka vahepeal
sadanud ning nad vist tegelesid ka igasugu asjadega, et sellist väga
rannapäeva polnudki olnud. Meie rannas on vist kõige odavama
hinnaga võimalik harrastada erinevaid veespordialasid ning tuli mõte
teha ära Parasailing. See on siis see, kus kaater tõmbab 1 või 2
inimest langevarjuga kõrgele õhku ja veab paar minutit mööda merd
ringi. Vahepeal põnevuse mõttes vastu vett lastes. Troim läks koos
Rainiga ja Henry ning Gerli käisid ka ära. Mina ja Karola jätsime
selle lõbu proovimata. Mul polnud see päev üldse sellist indu sees
ning mul on aega seda teha maa ja ilm. Aga ma tahan selle kindlasti
ära teha, kuna kõik, kes sealt maha tulid, olid eufoorias.
Seejärel kauplesime natuke
mereandidega ning ka seekord said meie külalised hõrgu lõunasöögi
liival. Peale mida ennast korralikult meres puhtaks loputada.
Pärast veel pisukest päevitamist
ronisime koos õlledega taksosse ning võtsime suuna mudavannidesse.
Jällegi saime pakkuda neile toreda elamuse. Ka neile meeldis
see koht ning mõnus lebotamine. Rahvast oli õnneks jälle eriti
vähe – ei mingit kisa ega karjumist ega järjekordades seismist.
Troim oli maha unustanud (või siis mina olin unustanud) ujumispüksid
ning pidi laenutama sealt mingid asjad. Heheee, no mida vanaisa vanad
alukad ta endale sai, aga no polnud hullu. Alla ei vajunud.
Õhtusöögi tegime Lac Canhis, selles
samas restoranis, kus me Jane´i ja Mark´iga esmaspäeval käinud
olime. Tänu neile oskasime tellida häid sööke ja seda eriti
maitsvat saia, mis ka sellele kambale hästi peale läks. Kuna
seekord käisime seal paar tundi varem, siis olime ka seal restoranis
pea ainsad külalised veel. Ausalt öeldes on ikka hea küll. Muidugi
on tore people-watchingut teha, aga oma seltskonnaga on ikka parem
omaette olla.
Peale seda istusime taksosse ning üks
poiss tahtis osta mingit erilist nelgilõhnalist sigaretti, mida ta
Saigonist saanud oli. Näitasime taksojuhile seda pakki. Ta küll ei
saanud midagi aru, aga lubas meid viia turule, et äkki sealkandis
keegi teab. Takso tahavaatepeeglist oli ehitatud telekas ning koos
videoga muss pandi põhja. Eeee, Boney M Christmas Songs :D Oi, kui
naljakas see oli. Lõbus valgete kamp istub taksos, kõik aknad on
alla lastud ning Jingle Bells on põhjas. Turu juures kogunes meie
ümber suur kamp, kess kõik vehkisid kätega ja uurisid seda
suitsupakipilti ning seletasid. Suitsu me ikka ei saanud. Saigonist
pole see asi veel siia vist jõudnud. Meie lõpetasime oma õhtu
jälle BC-sis, kuid nemad olid veel käinud Sailing Clubis tantsimas
ja siis veel kolme ajal öösel natuke BC-s istunud. Väga energilised
inimesed. Me olime nagu vanakesed :D
Laupäeval sõitsid Karola ja Rain Mui
Ne´sse surfama. Henri ja Gerli jäid meiega ning mulle väga, väga
meeldis nendega 2 päeva koos olla. Tõesti toredad inimesed. Päeval
nautisime päikest, õhtul käisid nemad jalutamas ja Sheratonis
kokteile tegemas, meie aga olime kutsutud Jane´i ja Mark´i juurde
päikeseloojangukokteili õhtule. Ausalt öeldes olime suht väsinud
ega viitsinud üldse sinna minna, aga no selline variant ei tulnud
üldse kaalumiselegi.
Viisime kaasa oliive ja marineeritud
kurke, mis osutusid täielikuks hitiks. Meil oli ka oma õlu kaasas,
kuid keegi teine ei viinud kingituseks midagi. Ainult ühel tüdrukul
oli kaasas valge vein. Kutsutud oli väike seltskond – meie,
Justin, Curtis ja Justini naine Kerry. Justin ja Curtis on vennad.
Nad kõik on pärit Kanadast ning neil pole plaaniski sinna tagasi
minna. Justin ja Kerry on abielus ja meievanused ning neil on
1-aastane poeb Boston. Curtis on vist natuke noorem. Töötab
programmeerijana ning BC-sis managerina. Veebruaris tuleb siia ka
Curtise kaksikõde ning eks paistab, kas ka tema jääb siia
pikemaks. Justin asutas siin oma keeltekooli ja Kerry töötab seal
inglise keele õpetajana poole kohaga. Erinevalt teistest õpetajatest
siin, töötab tema koos lastega. Oli meeleolukas õhtu, kuigi me
olime Troimiga natuke väsinud. AC/DC ja Billy Idol tõmbasid Troimi
aga natuke käima ikka.
Mingi hetk hakkas kogu ülejäänud
seltskond omale jointe keerama ning suundus rõdule. Pakkusid meile
ka mitu korda, aga loomulikult me keeldusime. Nad tõmbasid vist
päris kanget kraami, sest peale kümmet minutit kõikus peoperenaine
magamistuppa ning kukkus magama :) Heh, oligi meil ka hea põhjus ära
minna. Teised vist läksid loomulikult edasi pidutsema, aga meie
tulime selleks päevaks ära koju. Tee pealt ostsime kaasa suure
pitsa :D Üritame küll megalt kokku hoida, aga ikka kulutame
aeg-ajalt megasummasid lihtsalt hea söögi vmt peale.
Pühapäeval hängisime Gerli ja Henriga
rannas ning mingeid erilisi plaane ei olnud. Meie võtsime Louisiana
Brewhouse´s massaaži. Et nagu odav massaaž rannas ning tahtsime
ära proovida. See oli õudus kuubis. Mutid lobisesid omavahel
konstantselt ning kui ma palusin neil vait olla, olid 5 minutit tasa
ning siis alustasid uuesti. Kõrval suitsetas mingi mees, kes ka
nendega lobises. Massaaži tegid nad eriti kõvasti ja rapsides, nagu
oleks vihased meie peale. Minul hõõruti pärast nägu hästi
tugevasti ja vastikult ning suruti silmamunasid! Appi, kui õudne see
oli. Troimi tiriti ninast nagu Buratinot. Vanamuti käed olid karedad ja haisesid. Mul pärast pea ja kael
konkreetselt valutasid. Jubeeeeee! Aga me ikka maksime selle eest.
Niih, vajasime mingeid häid emotsioone
ning Henri pakkus välja, et võiks Vinpearlile minna. Me olime seda
niikuinii ammu mõelnud, aga kogu aeg edasi lükanud, kuna hind on
ikkagi 450 000 dongi ehk kahepeale läheb u 50 usd. Kahtlesime
sekundi, aga siis ikka läksime. Viisime rannaasjad koju ning
sõitsime taksoga cable-cari väljumiskohta. See oli küll selle
päeva parim mõte ning suured tänud Henrile, et ta selle välja
käis. Rahvast ei olnud peaaegu üldse. Ei mingeid järjekordasid.
Vinpearl asub lähedaloleva saare peal,
kuhu saab sõita üle mere kõrgel õhus cable-cariga või siis
paadiga. Cable-car on odavam ning põnevam. Vinpearl on suuuuur
lõbustuspark koos suure veepargi ning veealuse maailmaga. Lisaks
asub saarel 5 tärni resort ning mitmeid poode ja restorane. Kui
ostad alguses selle pileti, siis saare peal on kõik atraktsioonid
tasuta ning võid ühte asja teha nii mitu korda kui tahad. Samuti
võid veeta seal terve päeva. Ainult et sinna ei tohi kaasa võtta
oma sööke ja jooke. Meil olid kaasas mõned veed ja mingeid
krõpse-šokolaade, aga nendest ei tehtud probleemi. Troimi cooler
oli triiki täis õlusid, kuid temal ei lastudki „kotti“ lahti
teha ning sisu ette näidata – kõik arvavad, et see on fotokas :)
Kuna tegemist on 5 tärni kohaga, siis
olid kõik wc-d, pargid, teed, poed, restoranid, atraktsioonid
viimase peal. Väga puhas, ilus ja korrastatud. Nagu teise maailma
oleks sattunud. Me täiega kaifisime kogu seda värki seal. Ilm oli
natuke pilves, nii et palav ka üldse ei olnud. Kui saarel
cable-carist maha tulime, oli otse ees esimene lõbustuspagi
atraktsioon – no mingi julla, kuhu istud peale ja siis see kuidagi
keerutab. Me ei näinud seda enne töötamas ning ronisime
entusiastlikult peale. Omg, mis siis juhtus. See oli kõige hullem
asi üldse, mis seal oli! Mina ja Gerli kartsime tohutult, et me
kukume kohe sealt turvaasjade vahelt läbi peaga vastu maad. See
keerutas peaalaspidi mingi jube kaua aega. Huhh, mida
adrenaliinilaks. Ma olin megaõnnelik, kui sealt maha sain. Pärast
vaatasime, kuidas teised sellega sõitsid ning olime suht kindlad, et
poleks vist tahtnud selle peale minna, kui oleksime enne teadnud, mis
ees ootab.
Veel on seal mingid karussellid ja laev
ja ameerika raudtee jne. Mulle meeldis aga kõige rohkem mäe peale
ehitatud n-ö bobikelgu rada. „Bobi“ on siis tegelikult väike
kelgumoodi asi, mis sõidab mööda väikest raudteed. Algul sõidad
kõrgele mäkke ning siis hakkad tiirutades alla sõitma. Vahepeal
kasvab kiirus päris suureks, aga kelgud on varustatud piduriga, nii
et ise saab kiirust reguleerida. Vaated on fantastilised. Sõitsime
sellega nii valges kui pimedas. Pimedas on kogu park ju ilusti
valgustatud.
Veealuses maailmas saab uudistada
igasugu ilusaid mereloomi ning käia läbi toruakvaariumi. Kõik oli
palju ilusam ja suurem ja puhtam kui selles okeonograafia muuseumis,
kus me alguses käinud olime. Ikka ei anna üldse võrrelda. Nii
suuri kalasid ma vist polnudki enne näinud. Et no nagu tavaline
kala, mitte hai või rai või tuunikala.
Ja no veemaailm! Seal võib jälle
tunde veeta. Väga palju erineva hullusastmega torusid ja liumägesid. Mida
asju on ikka välja mõeldud tõesti. Kui on vaja puhata, siis võib
jalutada imeilusasse valge liiva ja helesinise veega randa või
istuda kohvikutes-restoranides. Hinnad polnud seal ka üldse kallid.
Õlu oli sama hinnaga, mis meie rannas mutid müüvad ning restoranis
maksid kõik söögid 2 usd. Mingid kiirtoidud maksavad muidugi veel
vähem. Ja ikka pean toonitama, et meil väga vedas, et inimesi üldse
ei olnud. Me tegime kõiki atraktsioone, mis meeldisid ning kuskil ei
pidanud ootama ega trügima. Kui tuleb tipphooaeg, on seal
kindlasti palju halvem olla. Oleks oht teistega kokku põrgata vmt.
Järgmine naljaks koht, kus me käisime,
oli Indoor Games koobas. 2 korrust täis kõikvõimalikke
mänguautomaate, elektronmänge, plastmasshobuseid jne. No mis iganes
pähe tuli või kuskilt näinud olid. Tegime ära ka selle
autodesõidu, kus saab teineteisele otsa sõita. Ma polnud seda enne
proovinudki. Lot of fun. Sealsamas oli ka väikeste laste „lasteaed“,
kus ees oli mängutuba ning tagapool armsad voodikesed roosade ja
siniste linadega – et saad oma pisikese sinna lõunauinakut panna
magama. Väga läbimõeldud koht :)
Me olime muidugi ise ka seal nagu mingi
titad, jooksime õhinal ühe automaadi juurest teise juurde ning
mängisime-mängisime-mängisime. Eriti hea on ju kõike proovida,
kui miski ei maksa midagi. Ei pea mingeid münte lugema ja sisse
panema. Mängi kaua tahad. Troimi ja Luccaga sõitsime ka
traditsioonilise karusselliga, selline, nagu filmides alati on. Mina
istusin lõvi seljas ja Troim tiigri seljas. Eee, ma ei mäletagi,
kelle seljas Lucca oli, vist mingi eesel vmt :D
Märkamatult olime veetnud Vinpearlis
üle 7 tunni ning tagasi sõitsime juba pimedas, nautides ilusat
valgustust ning cable-cari torne, mis on ehitatud Eiffeli torni
järgi. Eiffeli torni kuju on Vietnamis üldse populaarne. Pidi olema
väga palju niisama torne ja telefoni-telekamaste, mis on ehitatud
täpselt selle kuvandi järgi.
Koju jõudsime alles 21 ajal ning ei
jaksanud isegi restoranis süüa, vaid ostsime toidu koju kaasa.
Terve keha oli kuidagi väsinud ja läbiraputatud, aga emotsioonid
olid laes.
Esmaspäev oli Henri ja Gerli viimane
päev Nha Trangis ning seega tahtsid nad päikest nautida. Olidki
mingi 10-st kuni poole neljani rannas ja said korraliku päevituse
peale :) Meie olime ka rannas, aga sätime end viimasel ajal alati
varju. Niigi palju päikest :) Me oleme juba ju kohalikud ega päevita
niisama, nagu turistid :D
Enne ööbussi peale minekut tahtsid
nad veel ühe massaaži teha. Otsisid ja valisid salongi ning lõpuks
läks neil nii nõmedalt, et sattusid salongi, mis oli tegelikult
spetsialiseerunud hoopis millelegi muule. Pärast 5 minutit küsiti
Henri käest kohe, et millise lõpuga ta massaaži tahab ning Gerlile
tehti nii suvalist hõõrumist, et jube. Nõme täiesti. Nad pakuvad
samasid teenuseid, mis korralikud kohad – maniküür, pediküür,
massaaž jne, kuid tegelikult on tegemist hoopis teist sorti
asutustega, mille töötajad ei tea erinevatest massaažiliikidest ja
käte-jalgade hooldusest midagi. Suht nõme tegelt. Selle salongi
töötajad kutsuvad kogu aeg tänavalt uusi kliente sisse ja
lehvitavad oma hinnakirjadega. Peatänaval. Kust siis vaene sakslane
või venelane peaks teadma, et sinna küll ei tasu oma varbaküüsi
lakkima minna.
Igatahes, esmaspäeva õhtul panime oma
uued Eesti sõbrad bussi peale ning jäime jälle kahekesi. Nemad
sundusid Saigoni, kus kohtusid Raini ja Karolaga ning edasi lendasid
Hong Kongi. Mmmmm, natuke kade meel isegi tuli, kuna Hong Kong
meeldis meile ka Troimiga väga ning seal linnas asub Langham Palace
hotell, mis on olnud kõige uhkem hotell üldse, kus ma ööbinud
olen.
Meie teisipäev oli aga totaalne
taastumise päev :) Jõime piima ja mahla ning tegime ise süüa.
Kolmapäeva hommikul käisime pangas ja Troim tegi endale kohaliku
pangakaardi – 10 päeva pärast peaksime kätte saama. Siis saame
siin tasuta raha välja võtta.
Õhtul pidime minema koos Jane´i ja
Markiga vaatama asju, mis jäävad maha ühest Taani tüdrukust ja
Iiri poisist, kes lähipäevil Euroopasse tagasi kolivad. Aga need
olid mingid imelikud inimesed, kes lükkasid kogu aeg kellaaega edasi
ning tegelikkuses saime neid asju vaadata alles neljapäeva hommikul.
Kahjuks ei saanud midagi. Need oli mingid imelikud boheemlased, kelle
kodu oli nagu seapesa ning köögiasjad jube koledad. Pealegi selgus,
et nad pole nõus müüma üksikuid asju, vaid tahavad lahti saada
kogu sellest hunnikust korraga. Õõõ, mingid eriti koledad ja
rasked taldrikud, pruunid kausid, ärakraabitud pannid-potid ja ilma
sangadeta tassid. Jane ja Mark olid ka üsna pettunud ja šokeeritud,
kui kole kodu see oli. Me oleksime tahtnud ainult ühte nuga, aga
kutt oli kuidagi ülbe ja nähvas midagi vastuseks, et võid ise
minna ja selle noa osta.
Jane ja Mark mõtlesid algul osta
endale jalgratta, aga ka see oli eriline logu. Et no logu on hea, aga
see oli ikka totaalne roostetanud räbal.
Niipalju siis selleks korraks!!! Tervitused lumisesse Eestisse ja tervitused kuuma Austraaliasse, kus Hr Karl Kristjan Kikas pidi minu blogi suur lugeja olema!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar