Novembri esimene pool 2013.a.

Mõned pildid

Järgmisel nädalal pärast Tippi ja Täppi jätsime hash-jooksu toitlustamise vahele ja tegime hoopis endale huvitavaid asju. Hashile me siiski läksime ja vaatasime, kuidas nad ilma meie salatita siis hakkama saavad. Maureeni ülesanne oli toidu korraldamine ja ta tegi muidugi totaalselt valearvestuse, tellides söögiks ainult 15 banh mi´d ja 15 banaani! Kohal oli peaaegu 40 inimest, nii et isegi, kui nad lõikasid kõik võileivad pooleks, jäid ikkagi 10 inimest ilma söögita ning banaane jagus ka vähem kui pooltele. Jooks oli ise ka suht nüri: kõmpisime mäest üles väikse templi juurde (kus me Troimiga kunagi juba käinud olime) ja alla tagasi ning õllepeatust ka ilmselgelt ei olnud, kuna templis ei tohi ju alkoholi juua. Tipil ja Täpil vedas, et nad õigel nädalal jooksule sattusid.

vana pastla puu

Meie tegime aga ise prooviks hapukapsast ja praetud marineeritud kala. Kapsas tuli natuke liiga soolane, kuna me ei uskunud retseptis antud soolakoguseid ja panime rohkem. No oma viga J, aga muidu oli väga hea, hoidsime 2 päeva toas ja ülejäänud aja külmutuskapis. Tuppa ei siginenud mitte mingit kapsahaisu. Ega ta päris hapukapsas vist lõppkokkuvõttes ei olnud ka, aga ikkagi isetehtud ja poolhapu ja mis peaasi, et hea ka.

Lucca aitab hapukapsast pressida

Teise katsetusena tegime kala. Algul ostsime niisama praadimiseks, aga kuna tulemus oli natuke kuiv, keetsime kohe marinaadi peale ja panime külma järgmiseks päevaks ja ossaaa, kus see oli heaks läinud! Saime kohe uue mõtte ja julguse edaspidigi niimoodi teha.

Ja siis marineerisime veel vutimune. Täiesti uskumatu, kui head need välja tulid! Ma arvasin enne, et nojah, muna on muna, aga selles peediga keedetud marinaadis muutusid vutimunad ikka väga maitsvaks! Munavalge läks kuidagi kõvemaks ning kogu muna sai mõnusa (peedi)marinaadi maitse juurde. Jane´ile ja Mark´ile ka meeldisid need, nii et Jane tellis endale kohe terve purgi. Vutimunad on pealegi siin imeodavad ja tänu internetile leidsime ka nipi, kuidas neid väga lihtsalt koorida - keedetud muna tuleb rullida igast küljest ja siis, alustades jämedast otsast, lihtsalt tõmmata koor maha.

115 vutimuna

no nad ei näe vist eriti isuäratavad välja :D, aga ma arvan, et valgus on vale.

Kõigest kaks päeva hiljem kutsusime külla Jane´i ja Mark´i ning Troim säras uue meistriteosega – risotto. Tegime esimest korda (peaaegu) täpselt raamatu retsepti järgi. Kitsejuustu ei kasutanud, aga muidu olid kõik komponendid olemas. Valmis siis roheline risotto korralikult valge veini, isekeedetud puljongi ja parmesani(laadse) juustuga. Väga toitev roog ning Mark ütles, et tema arvates on see parim toit, mis Troim teinud on.

Väike tähistamine oli ka sel päeval – nimelt saabus meile uus madrats! Troim oli juba ammu meie mänedžerile peale käinud, et meil on vaja uut, kuna vanal on vedrud väljas ning selle peal on võimatu magada. Saabuski siis lõpuks tähtis päev, mil vana viidi minema ja üle rõdu ääre tõsteti korterisse tuttuus madrats! Juhheeeii, võtaks kohe hoogu ja hüppaks suure kaarega ………… täiesti kõva puukolaka otsa. See madrats ainult nägi välja nagu madrats, tegelikkuses oli see läänelikku kostüümi maskeerunud kõige tavalisem vietnami magamisase ehk siis põrand, millele on peale laotatud bambusmatt. No õudus kuubis.

Vaene mänedžer sai Troimi käest sõimata ning vastas tagasihoidlikult, et kahjuks me siin Lavu apartementides kasutamegi selliseid madratseid. Nad ostvat nüüd selliseid, kuna need on vastupidavamad, need eelmised, vedrudega, läksid juba kolme aastaga läbi. Nojah. Tore-tore. Meie oma siniverelise kehaga sellise metslase-aseme peal magada ei saa, nii et järgmisel päeval läksime Troimiga linna peale uut madratsit või kattemadratsit otsima (olles enne muidugi marineerinud 120 vutimuna :D; ei saa ju ükski päev mööduda ilma midagi marineerimata). Neljandast poest leidsimegi välimuse järgi täpselt õige asja. Proovisime seal peal lamada ja vaatasime paksust ja kõike ning sõitsime rahulikena koju. Mõttetu 40 eurot pidime küll oma raha kulutama. Kodus selgus, et see madrats ei aita midagi – ikka on kõva. See oli nii pehme (loe: lödi), et ei pakkunud mingit kaitset alloleva puukäraka eest. Niisiis jätkus Chou pommitamine sms-idega, et meil on vaja normaalset madratsit ning vajadusel oleme nõus maksma pool madratsi maksumusest.

Chou ainult ohkas ja lubas rääkida omanikuga. Tegelikult nad ju hoolivad oma klientidest ja tahavad meile parimat, nii et see Troimi pakutud variant läks käiku. Järgmisel nädalal sõitsime Chou järel madratsipoodi. Huumor kuubis jälle. Madratsipood oli sama suur kui Viru väljaku tunnelis olev R-kiosk. Mingi 35 kilogrammine kosmosemutt oli müüjanna ja tollega siis Chou hakkas asju ajama. Meile näidati mingit nende arust soft madratsit, mis seisis seina najal püsti. Katsusime ja pigistasime seda, kuid niimoodi ei saanud midagi aru, niisiis nõudsime, et see madrats tuleb põrandale pikali panna. Troim hakkas kohe laamendama selle madratsiga ja kuna seal oli nii kitsas, siis oleks vaene 35-kg-ne mutt äärepealt madratsi alla jäänud, õnneks ta siiski mahtus mingisse riiuliprakku ära seniks kuni meie Troimiga lavatsile pikali viskusime. Kõva! Kõva! Kõva! Naeratasime, juba natuke piinlikkust tundes, Choule ja ütlesime, et: „No, no ……too hard, we need softer“.

Chou tõlkis meie jutu tädikesele, kes riiulite vahelt valla oli pääsenud ning too haaras seepeale telefoni ja helistas kuhugi. Järgnes umbes 20 minutit ootamist, kui kohale vuras vana sääreväristaja, mille peale oli miskitmoodi kinnitatud suur 160x200 madrats! Nad on ikka üllatavalt osavad absoluutselt igasuguse kraami mootorrattaga vedamises. No igatahes saabunud madrats oli hoopis teisest klassist. Muidugi ei olnud tegu korraliku vedrumadratsiga, vaid mingi ma-ei-tea-mis-poroloon, aga ikkagi pehmem. Maksis 4 200 000 ja meie pidime siis sellest 2 000 000 välja käima. Ma ei tea, mis sellest madratsist siis saab, kui me siit ära lähme, aga võib-olla see ei peagi nii kaua vastu.

Nüüd igatahes magame niimoodi, et meil on see uus madrats ja selle peal veel kattemadrats. Tundub, et peaks nagu kõik täiuslik olema, aga ma ütlen, et see ainult kõlab hästi, tegelikult on see ikkagi väga palju kehvem kui normaalne madrats, selline, millega inimesed Eestis magavad.

Mina, Alan ja Claire

Vahepeal tegelesime veel igasugu sotsiaalsete üritustega – käisime Alani ja Claire´i juures Skip Bo´d mängimas (meie Claire´iga võitsime 3:1), Jane´i ja Mark´i juures India suppi söömas ja sattusime kogemata Booze Cruise´i Windy väiksele sünnipäevale. Windy on koos Timiga nüüd tagasi Nha Trangis ja ootavad, et Windy saaks viisa Austraaliasse sõitmiseks. Siin peab nimelt mingit välismaale-sõidu-luba taotlema samas kohas, kus sa sündinud oled. Windy on 5. kuud rase ja tal on üllatavalt suur kõht, aga ju see kõht tundub suur, kuna nad on ise nii pisikesed. Kuna tal oli sünnipäev, siis jõi ta ka rõõmsalt õlut. Ütles, et ühe ju võib, aga vist läks mõni rohkem kui üks. Ta ütles, et oli esimesed neli kuud ainult oksendanud – nii hommikul, lõunal kui õhtul ja kaalus üldse juurde ei võtnud, kogu aeg kaalus 40 kg. Nüüd lõpuks viiendal kuul olukord muutus ja ta enam ei oksenda ning on juurde võtnud viis kilo. On ikka nukumõõtu nad. Ta ise tegi nalja ka, et kuna mees on nii suur, siis järelikult tuleb ka suur laps (poeg) ja tema väike keha protesteerib nii suure beebi vastu.

Windy

Oligi juba jälle nädal läbi ning me plaanisime järgmisi üritusi, kuna nüüd oli meie kord hakata inimesi vastu võtma. Laupäeval läksime turule ja ostsime kolm ilusat kala ning tegime valmis praetud-marineeritud kala, arvestusega, et esmaspäeval tulevad külla USA Mark ja Linh.

Riskisime neile sellist uutmoodi asja pakkuda, kuna nad on teada igasugu erinevate söökide katsetajad ja sööjad …… ja neile meeldis väga! Kõrvale loomulikult keedetud kartul ja värske tomati-kurgi salat. Nad muidugi naersid meie kartuli üle, kuna olid just enne naljatanud, et 100 prossa pakuvad need eestlased meile kartulit J Veetsime igatahes hästi toreda õhtu ning kala meeldis neile niiväga, et Mark tahab seda nüüd ka ise katsetada. Aaa, ja meie ostsime turult mingi suva kala, mis tundus päris ilus ja hea hinnaga (1,85 eur kg), kuid tuli välja, et olime ostnud mingi väikest sorti tuunikala! Linh ja Mark ütlesid seda kohe, kui me neile oma fotokast pilti näitasime. Nii et see kala muutus veel paremaks. Mina ei tea, mismoodi Troimil need asjad nii hästi õnnestuvad. Eestis vaevalt sellist väikest armast tuunikala saada on, aga praadimiseks-marineerimiseks oli see ideaalne, kuna ei lagunenud üldse laiali ning paneeringukiht kalal oli väga õhuke.

Lisaks kalafileele saime kaasa ka kalapead, millest Troim järgmisel päeval puljongi ja kalasupi keetis. Müüja tahtis turul muidugi pead endale jätta, aga seekord võtsime need ise kaasa. Troim on juba nii vilunud, et temal see südant pahaks ei aja. Mina ei saa ikka eriti mingit kalapead või silma vaadata või katsuda. Lihtsalt ei meeldi.

USA Mark´i ja Linh´iga veetsime muidu väga toreda õhtu. Linh läks tööle Le Simole Apartments´idesse ja töötab seal nagu mänedžer vmt, et no korraldab asju. Mark oli natuke nagu sundinud, ta ise põhjendas seda niimoodi, et noor inimene ei saa ikka niisama kodus passida, läheb peast ära lolliks J. Meiega pidi teistmoodi olema :S

Nad rääkisid siinsest politseikorraldusest, et politsei ongi siin ainult selleks, et raha korjata erinevate asutuste ja inimeste käest. Näiteks käib seal Le Simoles iga kindla perioodi tagant mingi ametnik ja korjab väikest altkäemaksu, selle eest siis seda firmat ei kontrollita. No näiteks sellised asjad, et kõigil välismaalastel, kes seal hotell-kortermajas elavad, oleksid olemas kehtivad viisad jmt asjad. Kindlasti on sadu pisiasju, mille kohta kannatab väike trahv teha, aga kui juba ennetavalt politseile igakuist tasu maksta, siis vaadatakse ülejäänud asjadele läbi sõrmede.

Saime veel teada, et Hanois kuskil kõrgemas asutuses on otsustatud, et siin Nha Trangis ei tohi randa midagi uut ehitada ja kui on juba ehitatud, siis peab sellest mingi osa kuuluma riigile. Nüüd pidigi olema nii, et kolm põhikohta rannas – Sailing Club, Louisiana Brewhouse ja Ana Mandara Resort pidid tegelikult olema riigiomandis ja need on siis antud rendile nende kohtade tegelikele rajajatele. Täpsemalt ei tea, aga kindel on, et päris 100%-list kasumit omanikud sealt ei saa ning arvatavasti ei saa nad neid kohti ka pärandada või siis maha müüa ….. no kui, siis üksnes riigi nõusolekul.

Hanoi tüübid polnud kaua aega siin Nha Trangis olukorda kontrollimas käinud ja nüüd paar kuud tagasi avastasid, et Citimarti lähedale otse randa on ehitatud suur baar-diskoteek! No kus sellist jultumust lubada saab! Maa alt on tehtud veel tunnel, mis viib uude kõrgesse hotelli ja üldse on kõik selline läänestiilis fancy-värk. Politseinikuonud kutsusid omaniku vaibale ja omanikuhärral ei jäänud muud üle, kui 500 000-lisi peo peale hakata laduma. Niimoodi käivad siin need asjad. Et ta üldse sellise asja sinna ehitada sai, oli ta kindlasti üsna palju viiesajatuhandelisi juba siinsele kohalikule poliisile tasku pistnud.