Tipp ja Täpp Nha Trangis (novembri algus 2013.a.)

Pildid, palju pole, nii et saab kiirelt läbi vaadatud
Nii, ühe tuttava inimese kaudu saabusid Nha Trangi kaks väga, väga toredat Eesti prouat. Ise nimetasid nad end naljaga Tipiks ja Täpiks, nii et ma nimetan neid edaspidi samamoodi – ehk siis blond on Tipp ja brünett Täpp.

Nha Trangi tulid nad bussiga Mui Ne´st, kus olid veetnud juba nädalajagu päevi. Troim läks neile varahommikul tänavanurgale vastu ning aitas nad hotelli paigutada. Panime nad samasse hotelli ja samasse tuppa, kus Troimi isagi elanud oli. Kuigi Tipil ja Täpil oli selja taga magamata öö meeleheitlikult kihutavas ja tuututavas bussis, polnud nad sugugi väsinud ning kahe tunni pärast saime kõik kokku ja läksime randa. Mina suundusin Ana Mandarasse, aga Troim jäi nendega paariks tunniks kuumale liivale praadima. Nad said kohe väga ilusa ja kuuma ilma ning kuna Troim polnud ka juba kuid päikse käes istumas käinud, sai Troim endale kohe korraliku punanaha peale.

Tipp ja Täpp olid kahekesi megarõõmsameelsed ja energilised ning meil oli nendega kohe tore koos olla. Ei olnud üldse sellist tunnet, et ah mingid võõrad eestlased ja ei viitsi nendega väga palju sahmerdada. Hoopis vastupidi. Viitsisime küll ja rohkemgi veel. Pealegi oli nendega eriti tore ka niisama juttu rääkida, nende ja meie elust ning Eestist ja maailmast. Ma lihtsalt pean veel rõhutama, et ma pole nii optimistlikke inimesi vist ammu näinud. Noh, et lisaks optimismile on ka kogu aeg üks nali ees ja taga.

Kõik neile meeldis ja kõigega olid nad rahul, silmad särasid ja naeratus oli näol 24/7. Käisime nendega muidugi Lac Canhis, õllejooksul ja Booze Cruise´is ja saatsime nad iseseisvalt Vinpearli, 4-saare tuurile ja eraautoga Yang Bay rahvusparki ning Long Beachile. Neil väga vedas, kuna ilmad olid kogu aeg superhead ja õllejooks oli ka sel korral väga kihvtis kohas.

Kõndisime banaanipuude ja riisipõldude vahel ning ronisime ühe kõrge mäe otsa, kus oli parajasti ale põletatud ning nüüd just uued pisikesed banaanitaimed istutatud. Riisipõldude vahel sai hullult nalja, kuna rada läks läbi sellistest kohtadest, kus siin ja seal paratamatult kõik libastusid ning sääreni mutta vajusid. Meie lõime lõpuks käega ning kõndisime paljajalu ja peaaegu põlveni sees olles sealt lögast läbi. Kogu aeg oli naljakas ja võis ju mõelda, et see muda ongi nahale hea (kuigi parem ei hakkaks mõtlema, millest see sealne „muda“ väga koosneb; no vesipühvleid oli seal ka palju. AGA mingit haisu ei olnud J).

Õllepeatus oli kui mingi õnnistus. No nii hea oli peale sellist füüsilist pingutust istuda ja külma Saigoni juua. Teine osa hashist oli külatänavate ja -majade vahel, kus väiksed lapsed ja vanamemmed meile rõõmsalt „hallo“ hüüdsid. Lõpuks kõndisime veel läbi õhtuse turu ning lõpetasime bussi juures, mis oli end parkinud kohaliku koolimaja ette. Tipp ja Täpp aitasid meil riisisalatit jagada, mis oli tunduvalt pingevabam kui vietnamlastega seda asja teha. Riisisalat oli meie arvates hea, aga tundub, et kohalikele selline asi väga ei meeldinud. Paljud tulid kaebama, et no üsna hea maitse küll, aga riis on kõva J Meie olimegi ju meelega teinud al dente riisi ja ise just enne muretsesime, et kuidas saaks nii, et riis liiga pehmeks pudruks ei keeks. Selle peale me aga ei tulnud, et nemad just niimoodi söövadki, siin pole ju mitte üheski kohas pakutud poolkõva riisi. Nojah, seda me igatahes rohkem ei paku, kuigi selle tegemine oli lihtne ja odav. Koos saia ja ketšupiga läks see näljastel hasheritel alla küll, aga järgi jäi ka päris palju.

Tipp ja täpp olid siin vaid 5 sisutihedat päeva, kuid seiklusi oli neil küll ja veel. Viimasel Nha Trangi õhtul käisid nad kahekesi Sheratonis ning peale seda jalutasid rõõmsameelselt massaažisalongi poole. Tipil oli kogu aeg pisike käekott pika rihmaga risti üle keha ning lisaks hoidis ta kotti ka käes, kuna olime hoiatanud, et siin on olnud juhtumeid, kus vargad sõidavad mootorrattaga turistidest lähedalt mööda ning krabavad nende koti kaasa. Tipiga kahjuks just nii juhtuski. Üks roller kimas neist mööda ning rolleri tagaistuja haaras Tipi käekoti rihmast kinni ning üritas seda kaasa rebida. Katse ebaõnnestus ning roller sõitis minema. Tipp ja Täpp olid muidugi ehmatanud ning said pisikese šoki, jalutasid aga edasi ning keerasid järgmisele tänavale, seal aga ründas neid see sama roller juba teistkordselt. Seekord võttis varas kotirihmast tugevamini kinni ning rebis nii kõvasti, et Tipp lendas külili. Ta hoidis ju ka ise oma kotist kinni, nii et käsi ta ka ette panna ei jõudnud – kukkus esmalt põlve peale, siis õla peale ja siis kulmuga vastu maad. Õnneks läks koti rihm katki ning rollervarastel libises peenike nahast rihm käte vahelt välja. Kui rihm oleks terveks jäänud, kes teab, kui kaua vaene Tipp seal rolleri taga lohisenud oleks.

Vargad ei saanud midagi, Tipp sai aga korraliku trauma. Nad olid mõlemad paanikas ega teadnud mida teha. Nad ei teadnud ju isegi, mis tänaval nad on, rääkimata mingist lähimast traumapunktist vmt. Aga no, „kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem“ – esiteks tulid neile kohe appi sealsamas jalutavad venelased, kes aitasid Tipi püsti ning vedasid ta kohe arsti kabinetti. Ma ei tea, mis kokkusattumus see oli, et õnnetus just täpselt mingi eraarsti pisikese praksise ees juhtus??? Kas mingi rollervaraste ja tohtrihärra kokkumäng? Igatahes kupatati haavatud Tipp kohe arsti lauale pikali ning asuti teda kokku lappima. Kulm oli kõige rohkem kannatada saanud ja sealt oli ka palju verd tulnud, nii et sinna tehti 5 õmblust!!! Põlv, sõrmenukid ning põsesarn puhastati ning pandi peale mingid isetehtud plaastrid.

Meie olime tol hetkel kodus ja kuna Täpp ei osanud seletada, kus nad on, sõitsime Troimiga kiirelt Booze Cruise´i, andsime telefoni Lovely´le ning niimoodi, et Lovely rääkis meie telefoniga ja väikse raviasutuse õde rääkis Täpi telefoniga, saime lõpuks läbi vietnami ja inglise keele eesti keeles aru nende asukoha. Sõitsime sinna ja vaatasime olukorra üle. Tegelikult oli juhtunud ju päris suur õnnetus, aga Tipp oli ise väga rõõmsameelne! Jällegi! Miks see mind ei üllatanud. Ta ütles, et tal pole elus kordagi midagi õmmeldud ja no nüüd siis kohe näos. Mingil imekombel oli tal kleit täiesti terve ja veriseks polnud ka riided saanud.

Kuna oli nende viimane õhtu Nha Trangis, olime plaaninud kuskile ilusasse kohta koos õhtustama minna, nüüd aga ei teadnud, kas sellest plaanist asja ka saab. Tipp ütles, et muidugi saab. Tal pidavat kõik okei olema ja süüa tahame me ju kõik. No muidugi oli ta tegelikult peast täitsa uimane ja õlg valutas tal nii hullult, nagu istuks mingi raudkolakas tal õla peal. Ütlesime, et ta meile kohe teada annaks, kui süda pahaks läheb vmt. No polnud hullu. Jalutasime India restorani ja istusime teisele korrusele, kus oli hea puhas ja konditsioneeritud õhk. Tellisime esmalt suure kausitäie jääd, mõne kilekoti, õlled ja pitsi Smirnoffi J Ettekandjad ei saanud muidugi algul üldse aru, milleks seda jääd vaja on. Kõigepealt seletas Troim, siis Täpp ja siis mina, rääkisime seda jää-juttu kolmele erinevale inimesele ja lõpuks suutsid nad puzzle kokku panna ning tõid, mis me olime soovinud. Panime jää kilekotti, sidusime juuksekummiga kinni ja niimoodi Tipp seal siis istus, jääkott õla peal. Viina ei pidavat ta ka muidu üldse jooma, aga no pärast sellist traumat on väike pits lausa kohustuslik. Ma ausalt öeldes vaatasin teda mega-austusega, kuna ma ise oleks tema asemel vist aina nutnud ja nuuksunud. Ma üldse sellist valu ei kannata ning mul oleks vist endast jube kahju olnud.

doktoripoeg. diivani peal on seesama väike valge kott, mida vargad saada tahtsid.

Troim nõudis, et peab ise haavad üle vaatama, nii et peale meeldivat ja väga maitsvat õhtusööki Omari Restos läksime meile ja Troim katkus kõik plaastrid Tipilt ära. Vaatasime ta õmblused üle ning rääkisime veel mitu korda, kui õnnelik õnnetus see ikka oli. Kannataja oli muidugi Tipp, aga no esiteks jäi talle alles kott (see, et see katki läks, oligi hea, kuna ta niikuinii plaanis selle ära visata) ja teiseks jäid talle alles hambad! No mida õudus oleks olnud, kui ta niimoodi oleks kukkunud, et eest paar hammast välja oleks lennanud.

Troim puhastas tal kõik haavad cutaseptiga ära ning panime peale normaalsed plaastrid, mitte sellised ise nikerdatud (tavalise sideme ja kleeplindiga), nagu minihaiglas pandud olid. Eestis läks Tipp muidugi ka kohe arsti juurde ja seal olid arstid pead vangutanud nende õmbluste peale, ütlesid, et see õmblus on küll üks traageldis. Tallinnas võeti need niidid kohe välja ning parandati haav miskitmoodi haavaliimiga ära. Ses mõttes juhtus see õnnetus ka heal ajal, et kahe päeva pärast oli neil juba lend koju ning ta ei pidanud oma haava ja õmblusega siia kuuma ja niiskesse kliimasse jääma. Teada värk, et siin need haavad ju üldse paraneda ei taha.

Teine „tore“ üllatus tabas järgmisel päeval, kui me kõik koos Vy juures hommikukohvi jõime ja Tipp ja Täpp oma lennujaama viivat taksot ootasid. Ilm oli vahepeal tormisemaks muutunud ja taevas pilve läinud ning umbes 15 minutit enne seda, kui prouad taksosse oleksid istunud, helistati mulle Vietjetist ja teatati, et see lend on edasi lükatud järgmiseks päevaks. Põhjuseks halvad ilmastikuolud. Ausalt öeldes aru küll ei saanud, et mingi suurt tornaado Nha Trangis oleks, aga no see polnud meie otsustada.

Nii, arutasime natuke muutunud olukorda ja Tipp ja Täpp leidsid, et nad ei riskiks homseni oodata ning tahaksid ikka samal päeval Saigoni jõuda. Nende lend Helsingisse pidi toimuma järgmise päeva õhtul kell 19 ning kui järgmisel hommikul ka lennuk ei lenda, siis ei jõuaks nad enam kuidagi kella 17-ks Ho Chi Minhi lennujaama. Niisiis sõitsime hoopis raudteejaama, lihtsalt huupi, et vaatame, millal järgmine rong läheb. Läks superhästi – järgmise rongi väljumiseni oli aega 20 minutit! Piletimüüja ütles, et rong hilineb ja läheb välja 40 minuti pärast, mis sobis meile veel paremini, kuna nüüd oli aega kiirelt Maximarkis käia ja midagi rongi näksimiseks kaasa osta. Kallistasime kõvasti ning kinnitasime vastastikku, kui toredad need päevad olid ja kui äge, et me omavahel tuttavaks saime.

Ehk siis jälle ühed eestlased, keda me siin Nha Trangis teistele tutvustasime. Varsti teavad siin kõik, kus Eesti asub ja mis inimesed seal elavad! Me igatahes teeme kõik, et need kogemused positiivsed oleksid ja et siin ka elanikud aru saaksid, et eestlased ei võrdu venelased.