Nha Trang 2

 

21.10. ja 22.10.

Uued pildid on siin

 

Pühapäeval oli meil aastapäev, 6 aastat koos oldud, kuna meil oli armastus esimesest silmapilgust ning see päev on meie jaoks isegi tähtsam kui pulmakuupäev :). Me oleme mõlemad täielikud spafännid ning seetõttu läksime siinsesse muda- ja mineraalveebasseinide spasse. Internetis olid selle kohta väga head arvustused kirjutatud ning see kõik vastas tõele. Leidsime ise tänu Samsung Galaxyle selle koha ka ilusti üles. See oli tõesti väga ilus ja puhas keskus ning hoolimata sellest, et oli pühapäev, oli inimesi meeldivalt vähe, me jõudsime muidugi kohale ka juba enne 10-t. Mulle meeldis eriti, et kogu kompleks oli värskes õhus – ei mingeid umbseid riietusruume või kloori järgi haisevaid basseine. Esmalt pandi meid istuma mudavanni. Vann täiseti meie silme all uue mudaga ning me võisime sisse sulpsatada. Eriti naljakas oli ka teisi inimesi vaadata, kõik väiksed shrekid koos. Peale umbes 15 minutit mõnulemist pesime end korralikult puhtaks ning läksime järgmisesse basseini, mis täideti 40-kraadise mineraalveega. See oli veel eriti mõnus. Vedelesime seal basseinis puu all, roosad lilleõied ümberringi ning sinine taevas pea kohal. Peale seda vaatasime ringi, mis seal veel on. Seljamassaažiks olid ehitatud nagu looduslikud kosed – et istudki nagu kose all, aga kõik on tehtud sellised, nagu oleksid päris looduses. Ei olnud metalltorusid või kahhelplaate. Soovi korral oleks saanud seal ka massaaži lasta teha, aga meie ujusime esmalt 27-kraadises ja seejärel 27-kraadistes basseinides ning istusime mullivannis. Eraldi oli veel 2 basseini lastele. Lisaks tohutul hulgal pehmete madratsitega lamamistoole, restoranid ja baarid, park ning vesiroose täis tiik. Erinevalt Eesti spadest võis sinna spasse minna ka oma joogi ja söögiga. Nägime mitmeid perekondasid, kes olid oma piknikukorvid laiali laotanud ning sõid ja jõid pärast veeprotseduure igast oma vietnami sööke. Seda ma ei näinud, et keegi oleks alkoholi tarbinud, aga arvata on, et sellest ei oleks suurt probleemi tehtud, kuna valge inimene on siin ikka valge inimene.

Ohh, seal oli kaifomeeter ikka täiega põhjas :) Pärastlõuna vedelesime rannas ning õhtul läksime ööturule sööma. Seal on nii huvitavad menüüd. Tellisime krokodilli sidrunheina ja tšilliga ning võdisevat jaanalindu. Mõlemad olid väga maitsvad. Krokodill oli täiesti valge lihaga ja suht omamoodi struktuuriga. Jaanalind oli tume ja natuke vintske, kuigi see „võdisev“ ehk „shaking“ peaks minu teada tähendama vietnami köögis pikalt hautatud asja. Mõlemad olid imeheades kastmetes koos erinevate juurikatega. Uskumatu, kui maitsvad söögid need olid, arvestades, et need toidud valmivad restoranis, mis pannakse üles iga õhtu uuesti. Päeval seal ju turgu ei ole ning restorane samuti mitte. Lucca oli ka kaasas ning talle meeldisid kroks ja jaanalind väga. Konna me ei proovinud, las jääb järgmiseks korraks. Õhtu lõpetasime oma lemmikbaaris – Booze Cruise, kus on kõige toredam seltskond koos. Sealne sissekutsuja on eriti sõbralik armas tüdruk, kes on megaaktiivne. Ma ei ole sellist duracelli-jänest veel enne näinud. Troim on talle ka lemmikuks saanud. Lucca võlus ettekandjad sekundiga. Üks tšikk hakkas talle kohe massaaži tegema ja tõmbas varbad ka välja. Nii naljakas oli.

Saime tuttavaks ühe toreda inglise paariga (57-aastased). Mark ja tema naine (nime ei mäleta) on siin elanud juba 3 aastat. Nad on mõlemad elukutselt õpetajad, kuid mehel on õpetajatööst kõrini ning üksnes naine töötab nüüd siin eraõpetajana, õpetades inglise keelt nii vietnamlastele kui venelastele. Väga värskendav ja tore oli nendega rääkida – mõlemad pakatasid elurõõmust ning olid mõnusalt pruunid. Ka nemad olid tutvunud alles 6 aastat tagasi. Küsisin, kas nad Inglismaa järgi ka igatsevad. Nad käivad iga aasta suvel 6 nädalat kodus ning see leevendab koduigatsuse täiesti. Igatahes nad olid väga meeldivad inimesed, kellega juttu rääkida. Loomulikult meeldisid nad ka Luccale, kuna kõik inimesed, kes Lucsiga nalja teevad, on toredad. See on supernaljakas, kuidas mingid suvainimesed suhtuvad ka Lucasse nagu päris elusasse olendisse. Booze Cruises töötab üks valge kutt, kes on täpselt ühe inglise näitleja moodi. Ta on vist mingi backpacker, kes teenib vahepeal lisaraha – igatahes see käis meiega ka juttu rääkimas ning tegi vahepeal märkusi, et „I think that the rabbit needs another beer!“.

Esmaspäeva hommik algas taas turutiiruga. Seekord rändasid kaasa kalmaarid. Tomati ja kurgi kilohind juba langeb. Alguses maksime 10 000, siis 8 000 ja täna juba 7 000 dongi. Viskasime kalmaaripoisid kodus külmikusse ning läksime motikaga kihutama. Võtsime suuna lõunasse, et leida ilusat randa. Sõitsime linnast välja, mööda mägesid ja piki rannikut. Uskumatult ilusad vaated igal pool. Aeg-ajalt möödusime luksuslikest resortidest, mis küll kõik hetkel suhteliselt tühjad tunduvad olevat. Tee oli nii hea ja sile – neljarealine, korraliku tähistuse ja valgustusega. Liiklust peaaegu, et polnudki. Saime motikaga isegi 72 km/h sisse :D Troim sõidab siiski väga ettevaatlikult ning ega me siin mingeid kiiruskatseid küll tegema ei hakka. Kaljudel looklev tee pani meid aina ahhetama, kuna all vahutav Hiina meri, punakad kaljud ning tumerohelise metsaga kaetud mäed oli lihtsalt nii ilusad. Lõpuks hakkas eemalt paistma pikk kollane liivarand – nii pikk, kui kaugele silm ulatus.

Long Beach on hetkel täiesti asustamata, kuid seal käib ehitus. Kogu rannikuäär on ära müüdud maailmakuulsatele hotellikettidele. Hetkel on valmis ehitatud viimase peal asfaltteed, sissesõiduteed ja parkimisplatid. Kohati oli täitsa kummalne tunne seal sõita – inimesi üldse ei ole, ainult see pikk sirge tee. Kahe tee suuna vahele oli rajatud megahaljastus kõikvõimalike ilusate puude ja põõsastega. Pisikesed palmid ning värvilised lilled. Kõik ilusti hooldatud ning kastetud. Siin-seal nägin ka kahte aednikku, kes taimedega askeldasid. No kelle jaoks????

Tee äär oli siiski täis suuri plakateid piltidega ja kirjadega, mis iludused sinna kerkima hakkavad. Keerasime ka kahest teeotsast sisse. Kohas, kus kunagi peaks valmima Westin'i resort, käis praegu ka ehitus. Mhmh, 2 meest töötasid mingi piirde kallal, umbes 10 meest istusid ja lõunatasid (loe: jõid õlut) ja 2 järelevalvemeest mängisid lauamängu. Tegin isale pilti ka, mis masinatega siin töötatakse – 1 megavana kraana ja paar roostetanud Kato masinat. Sellise tempoga saab see resort küll 50 aastaga valmis.

Rand oli aga meeletult ilus. Pikk-pikk valge liivarand ilusate vahuste lainetega. Seal läks vesi hästi pikkamisi sügavaks ja vesi oli nii selge ja läbipaistev nagu oleks basseinis. Paradiisirand veel praegu, kuigi see ehitamine juba rikub seda. Ehituspraht ja betoonitükid riivasid silma. Vietnami poolt on vist kogu infrastruktuur juba tehtud, isegi bensiinijaam oli valmis, kuigi tankurid olid alles kiles. Kõik ootab avamist ja miljoneid turiste.

Kokku sõitsime eile 100 km! Peale sõitu käisime jälle oma rannas oma uue cooleriga :) Cooler on väga tore asjandus – paned jää ja õlled sisse ning need püsivadki külmad mitmeid tunde. Me tarkpead jätsime ju oma cooleri Talinnasse, aga siin tundsime sellest nii suurt puudust, et pika otsimise peale leidsime ka siinsest kaubandusvõrgust sellise asjanduse.

Õhtul läks jälle masterchef kööki, mina otsisin paar retsepti ning leiutasime ise megahea kalmaariroa. Inspiratsiooni saime kreeka kalmaaritoidust – lõikasime torud rõngasteks ning segasime laimimahlaga. Panime selle 10-ks minutiks külmutuskappi. Samal ajal praadis Troim pannil küüslauku ja tšillit, siis kalmaarid peale ning max 2 minutiga olid nad valmis. Juurde sõime riisi, tomati-sibula-tšilli letšot ja salatit. No ausalt, nii häid kalmaare pole ma elus üheski restoranis saanud. Need oli nii pehmed ja mõnusad! Mitte mingit kummisust või imelikku meremaitset vmt. Mina olin peale seda pidusöömaaega nii kutu, et tahtsin ainult voodis pikutada ja raamatut lugeda, kuid Troim läks ikka Booze Cruise´i ning tegi päeva lõpetuseks paar õlut. Seal maksab see ainult 75 USA senti ja seltskond on ka tore. Mina eriti ei viitsi võõraste inimestega suhelda. 1-2 korda nädalas baaris istuda on tore, aga no iga päev tõesti mitte. Mu jaoks suht tüütu.

23.10. hommikul käisin siis esimest (!) korda niimoodi ujumas, et ärkan hommikul üles ja kohe lähen mere äärde. Õudsalt mõnus oli. Hommikul on lained palju väiksemad ning saab täitsa normaalselt edasi-tagasi ujuda. Rand on ka vaiksem ja rahulikum. Mõned vene mutid muidugi ujusid koos minuga. Nagu Kalevis, venelastele meeldivad ka veeprotseduurid. Kohalikud sõid tänavarestoranides hommikust – ikka nuudlisupp pulkadega – ja jõid kohvi ja teed. Kui Troim endale kargu alla ajas ning me järjekordsele turulkäigule end sättisime, pakkus all valvurivanamees Troimile klaasist õlut :D Kõva valvur küll, see mees on vist kogu aeg vine all. Troimil ei sobinud keelduda ka ning ta võttis pisikese lonksu. Täna tõime turult tuunikala – 4 tükki 40 000 dongi ehk 2 dollarit. Vaatab, mis sellest õhtul saab.

Ilma suhtes on vist nüüd vihmahooaeg :) Kõrvetav päike vaheldub megatugevate vihmahoogudega. Sajab mingi 10 minutit ja siis on jälle tund aega päikest. Vahepeal tuleb selline sadu, et tänavad on kõik vee all, aga see kaob nii kiiresti, et mõne aja pärast on jälle kõik kuiv. Väga hea sademeveesüsteem järelikult. Tahtsime minna täna põhja poole randa, aga hea, et me seda ette ei võtnud.