Alates, 15.10. 2012. Nha Trang, Nha Trang, Nha Trang!
Siia jõudsime kottpimedas. Teadsime
hotelli, mida taksojuhile öelda tänu saksa tüdrukule, keda Halong
Bays kohtasime. Happy House – see nimi jääb ka kõige totumale
meelde. Kuigi oli pime, meeldis mulle siin esimesest hingetõmbest.
Tänavad on suured ja laiad ning kõnniteedega. Hotell asus kohe
rannapromenaadi vastas väiksel kõrvaltänaval. Kogu linn oli
täiesti rahulik ning kõik ärid ja restoranid olid juba töö
lõpetanud. Linn on suur – umbes 300 000 – 400 000 elanikku, kuid
hingab täiesti rahulikus rütmis võrreldes Hanoi või Saigoniga,
kus on kõikidel kesklinnatänavatel möll poole ööni.
Happy House´s võeti meid aga rõõmsalt
vastu, tuba maksis 10 usd ning oli superluks. Internet oli kõige
parem, mis meil siiani olnud on. Kõht oli tühi ning läksime siiski
otsima mõnda restot, kus süüa saaks. Leidsime ühe koha, mida
hakati küll sulgema, kuid meid nähes, pandi muusika uuesti mängima,
tuled põlema ning kokk aeti üles. Viis tüdrukut sebisid ette ja
taha ning saime imemaitsva õhtu(öö)söögi.
Järgmisel päeval hakkasime aktiivselt
tegelema korteriotsingutega. Ma olin internetist leidnud ühe
korteripakkuja, kellega olin mitmeid e-maile ja sms-e vahetanud.
Sõitsime taksoga sinna kohale, kõik oli väga tore – bassein ja
köök jne, aga no mitte eriti hubane ja ilus. Tüdruk lubas küll,
et kui me tuleme, siis tehakse korter korda, paigaldatakse külmkapp
ja telekas jmt. Korter asus tuttuues majas, kuid a´la Ülemiste
järve taga rajoonis. Hakkasime sealt ise tagasi jalutama ja asja
arutama. Troim oli korteriga kohe väga rahul, et tore koht ja vaikne
ja rahulik ning soodne hind. Mina arvasin, et võiks ikka mõnda veel
vaadata, kuna siin pakkujaid jagub.
Jalutasime ja higistasime nii mis
hirmus :) Tutvusime linnaga ning lõpuks võtsime takso ja sõitsime
väikse lõigu, et hotellile lähemale saada. Siinne rannapromenaad
on kõige ilusam, mis ma näinud olen. See annab silmad ette nii
Phuketile, Copacabanale, Ipanemale ja isegi Tamulale ning Pärnule.
No ikka väga ilus on siin. Praegu on madalhooaeg, kuna kõik
reisiraamatud ja ka ilmateated pasundavad, et siin sajab vihma ja on
äike kuni detsembrini. Aru ma ei saa, kas nad seal accuweatheris
panevad ka automaatselt mingi eelmise aasta ilmateate või. Meil on
siin lauspäike ja sinine taevas, aga ilmateade näitab, et on
megahalb ilm.
Põhirand on 6 km pikk ja laia
liivaribaga, promenaad on aga nagu üks suur pikk park palmide,
purskkaevude ja skulptuuridega. Kõik on hooldatud ning igal pool on
prügikastid. Käisin ujumas ka. Lained on okei, olenevalt
kellaajast, kas viskavad pikali või mitte. Kohe läheb sügavaks.
Õhtupoole läksime hotellist veel
kortereid vaatama. Info levis suust-suhu ning kõndisime läbi päris
mitu kohta. Üks koht oli selline, kuhu astusime täiesti ise sisse.
Mingit kuulutust väljas polnud, kuid ukse peal oli silt, et „Lavu
Residence, serviced apartments“. Mulle kohe meeldis see koht,
sisustus on megahubane, selline skandinaaviastiilis, valged seinad,
suur voodi oma rõdu, valged lendlevad kardinad ..... . Vaatasime
veel õhtul mingit kohta, mis oli tegelikult terve maja –
kolmekorruseline, 2 magamistoa ja 2 vannitoaga ning mis millegipärast
Troimile meeldis, aga minu jaoks oli tegemist mingi õudusega. Mis
mõttes, et kahekesi elame mingis tondilossis või???? All oli suur
ruum, mis omast arust oli köök. Mürkrohelised seinad ja
luitundoranž põrand. Pliit oli see kaasaskantav asi, mingit muud
mööblit ei olnud. Magamistoad olid pisikesed ja ahistavad. Mingid
koridorid ja kummalised väiksed toakesed. Huhh, mul oli jumala
hirmus seal olla. Ma ei saanud aru, kuidas Troimile see okei
tundus???? Igatahes, sellest mingit tüli ei tekkinud, kuna Troim
ütles, et selge, kui sulle ei meeldi, siis ei meeldi :) Valisime
õhtuks ära selle ilusa korteri ning kolmapäeva hommikul vantsisime
kuumas päikeses oma 30 kiloga kohale. Mmmm, nad olid selle veel
ilusamaks teinud, kõik ära koristanud ja läikima löönud, toonud
meile panni, poti, kahvlid, rätikud. Korter ise on siis selline –
asub majas, kus ongi ainult 5 korterit, lift viib iga korteri ukse
taha rõdule (eriti šeff), korter on 52 ruutmeetrit ning koosneb
köök-elutoast, magamistoast ja vannitoast, lisaks saavad kõik
kasutada katuseterrassi (kus on imeilusad potitaimed ja imeilus vaade
merele :)) ning kõrvaltänavas asuvat jõusaali. Ja nüüd, hinna
sees on 2 korda nädalas koristamine, 2 korda nädalas pesupesemine,
veetarbimine, voodipesude vahetamine, wifi, telekas ja üks
parkimiskoht all garaažis. Eriti tore vana valvab siin 24 h ning
värav on lukus.
Hakkame vaikselt kohalikku ellu sisse
elama :) Õhtul läksime otsima siinset ainsat supermarketit –
Maximarket. Õhtuhämaruses oli hea kõndida, läks vist mingi 3
tundi edasi-tagasi. See on siis selline pood, kust saame osta kõiki
asju, mida me turult ei saa või ei taha osta. Nii mõnus tunne on
küll kogu aeg. See linn meeldib mulle täiega, mis siis, et meid
kogu aeg venelasteks peetakse ja siin on enamik menüüsid inglise-,
vietnami- ja venekeelsed. Mulle meeldib siinne õhk ja meri, liiv,
kõrghooned ja puhtus. Inimesed naeratavad ning kogu tempo on
rahulik, aga mitte mingil juhul uimane või igav.
Troimil, vaesekesel, oli muidugi
magamisega raskusi, nagu alati. No esiteks asub ventilaatori nupp
kuskil kaugel seina peal ja teiseks hakkas mingi naabermaja kukk
kirema juba kell 5 hommikul ja pani kella 8-ni välja :D Mida segane
vend. Me oleme täitsa linnas, aga keegi ikka peab kuskil katusel
mingit kommunismikukke, kes terve linna peab üles äratama.
Õhtul sebisime korteri manageri kaudu
endile ka motorbike´i ja kõik tundus juba liiga hästi ja kiiresti
korras olevat. Motikas oli küll kahtlaselt odava kuurendi hinnaga,
aga no tühja sellest :)
Jaa-jaa, tühja sellest. Täna hommikul
läksime kohe rolleriga sõitma ja bensiinijaama otsima. Poolel teel
suri aga roller ära ning enam süüdet sisse ei võtnud. Istusime
seal tänavanurgal ning ootasime oma manageri. Chao saabus kohale
ning kutsus seejärel sündmuskohale ka rolleri omaniku. Kõik said
aru, et motikas on katki :D Higi voolas. Ratas tuli transportida
tagasi nende kontorisse. See käis nii, et mina istusin Chao taha
ning meie rendirolleri omanik sõitis Troimi rolleri kõrval ja
lükkas seda jalaga :D Väga naljakas vaatepilt oli. Nii, selleks
ajaks oli kell vist 10 või midagi. Seisime seejärel nagu totakad
ühel tänavanurgal ega teadnud, mida järgmiseks ette võtta. Meil
oli ju plaan turule minna!!!! Chao ütles, et helistab meile ja
ütleb, kas me saame uue motika või parandatakse see ära. Mingit
kõnet ei tulnud. Hakkasime ise turu poole kõndima. Kaardi järgi
oli küll päris pikk maa, aga no kus meil kiiret. Samal ajal
vaatasime ka erinevaid motikaid, et kes rendib või müüb vmt.
Kellaaeg oli vist selline, et keegi ei viitsinud meiega rääkida või
siis nägime me nii vaesed välja. Honda, Yamaha jmt keskuseid on
siin eriti palju, aga seal müüakse ainult tutikaid motikaid. Kella
11 paiku oli Troim selline higimull, et oli juba valmis motikat
ostma. Juhuslikult sattuski meie teele üks keskus, kus müüdi
kasutatud motikaid. Küsisime kõige odavamat ja automaatset, 10
milli! Hehh, milles küssa. A kust kiivrid saab? Vaadake, siin üle
tee on postkontor, seal on. (hinnasilt 150 000, aga tänu
motikamüüjale saime 80 000-ga). A meil pole passe kaasas? A mis
siis, ID-kaart käib kah. Motikas löödi läikima, parandati ära
suunatuli, kontrolliti õli ja tehti muu üldine ülevaatus. 20
mintsiga olid meist motikaomanikud saanud (vabandust, motikas
kirjutatakse siin siiski kellegi kolmanda nimele; meie motika omanik
on keegi Khan Hoa Khai vmt, kes on sündinud 87. aastal). No mis
iganes, käisime bensiinijaamas ja LÕPUKS leidsime ka turu üles.
Juhhhuuuuu! Turg oli tore. Kuigi nad kindlasti jälle hullult lüpsid
meid, siis meie jaoks oli kõik okei, saime 3 usd eest 4 kilo kraami
– tomateid, kurke, sibulaid, valgeid rediseid, bataati ning kõige
magusamaid tulipunaseid hurmaasid. Teel koju ostsime ühest putkast
veel kohvri õlut ning elu oli lill. Nüüd on meil kodus „why
not?“ baar.
Troim oli niiiii õnnelik ,et saab ise
süüa teha. 4 minutiga valmis tomati-kurgi-redise salat
tšillipipraga. Õlu ja salat – lõõgastus missugune pärast seda
higist hommikut. A no kogu aeg oli naljakas ka.
Pärastlõuna vedelesime rannas ning
hullasime lainetes ja vahtisime imelikke inimesi. Nagu ma ütlesin,
on siin madalhooaeg ning rahvast on meeldivalt vähe, kuid venelasi
on siiski kõik tänavad täis. Rannas muidugi ka. Ilusad noored vene
naised paksude ja pundund meestega, paljudel on ka paksud lapsed
kaasas. Täna rannas nähtutel ka neoonrohelisse rätikusse mässitud
chihuauha.
Õhtusöögiks tegime jälle salatit
ning riisijahust pennesid. Siin on nimelt müügil nagu täiesti
tavalised makaronid – spagetid, penned, fussilid jmt
makaronitooted, aga tehtud on need mitte nisujahust, vaid riisijahust
ja välja näevad nad lumivalged. Hullult efektsed. Õhtul tegime
jälle hästi, hästi pika jalutuskäigu. See linn on täiesti
parajalt suur, et saab jalutada ja uusi kohti avastada, aga mitte nii
suur, et orienteerumine täiesti sassi läheks. Meie Samsung Galaxy
Tab on ka eriti tore vidin. See võtab satelliidi pealt kohe google
mapsi ette nii, et mingit internetti vaja ei ole. Sellega saame kohe
täpselt aru, kuskohas me asume. Enam ei ole vaja kahtlaseid
ebatäpseid turistikaarte kuskilt sebida. Seal saab peale panna ka,
mida otsid – näiteks bensiinijaamad, restoranid, hotellid,
peamised meelelahutuskohad vmt. Mulle väga meeldib see.
Õhtuti otsin internetist ja LP-st uusi
kohti, kuhu järgmine päev minna. Reedel käisime näiteks
külastamas suurt 14-meetrist Buddhat (kohapeal muidugi öeldi, et
see on 24 meetrine :D). see on tõesti ohke skulptuur. Kui me rongiga
pimedas saabusime, siis nägime juba eemalt, et ühe mäe otsas on
mingi võimas värk. Seal saime jälle kaubelda ja seletada vietnami
n-ö üliõpilastega, kes sundisid meid mingeid postkaarte ostma.
Andsime alla ja ostsime siis, muidugi 2/3 odavama hinnaga, kui algul
küsitud. Nad on ikka eriti järjekondlad. Nägime, kuidas ühe pingi
peal istus üks valge naine ning tema ümber oli umbes 10 õpilast,
kõigil pihud ette sirutatud. Ma ei tea, kas ta tõesti andis kõigile
raha, kahtlen selles, nägin naise süles mingit kilekotti, et pigem
jagas midagi muud põnevat.
Laupäeva hommikul sõitsime enne 9-t
järgmisele turule, mis ei ole selline turistikas. Seal kihas vilgas
elu ning käis tihe kauplemine ja ostlemine. Turg nagu turg ikka.
Lisaks rohelisele kraamile oli saadaval ka igasugu mereande. Mitte
mingit paha haisu seal ei olnud, krevetid ja kalad olid alles
jäätükkide vahel ning kõik tundus megavärske ning ma olen
kindel, et seal müüdav oli tänahommikune saak. Ostsime 800 grammi
krevette umbes 2,70 eur eest (ja seda oli ilmselgelt liiga palju
meile kahele :D; poole vähem oleks ok olnud) ning lisaks küüslauku,
tšillit, laimi jmt. Tõime asjad koju ning sõitsime järjekordse
templi juurde, kuhu siin muidu bussidega kõik turistid viiakse. Nii
kihvt on sõita sellistesse kohtadesse ise kohale. Pargime oma motika
ära ning jalutame sisse. Teised tavalised paketituristid veerevad
suurte bussidega kohale ning käivad kõik karjas ringi. Meie oleme
ses mõttes täiesti iseseisvad ning Troim oskab väga hästi
motikaga siin juba liigelda. Nha Trang on õppimiseks ka ideaalne
koht. Nagu ma enne kirjutasin, on siin suured laiad tänavad (ilma
ühegi auguta) ning hommikupoolikutel on liiklus ka nii väike, et
mõnes kohas on on ainult 2 motikat tänaval.
Ponagari templikompleks asub linna sees
teisel pool jõge. See on mingi vana ohverdamiskoht, mis on kasutusel
olnud juba 7.-st sajandist, kuid praegu seal olevad templid on
ehitatud tunduvalt hiljem. Algselt oli seal 2 torni või posti, kuhu
viidi ohverdusande. Praegu on seal nagu ilus park mäe otsas, kus
lisaks peatemplile on 2 väiksemat. Väga ilus koht oli ilusa
vaatega. Kohalikel on vist komme käia pühapaikades terve perega
piknikku pidamas ja esivanemaid mälestamas/austamas, igatahes nägime
seal kahte perekonda, kes olid maha laotanud suure lina, istusid seal
terve perega peal ning sõid keedumune, kana, salatit, riisi,
kotlette jmt. Ülejäänud külastajaskonna moodustasid ähkivad ja
puhkivad turistid. Meile öeldi jälle muidugi umbes 5 korda:
„Russia?“. Ähh, Troim ütles, et mis me ikka vastu vaidleme, kui
kõik juba ütlevad, et Russia, ju siis ongi Russia ::D Mul täitsa
ükskõik, ausalt öeldes.
Troimile nii meeldib nüüd motikaga
kihutada, et sõitsime veel 2 tundi ringi. Käisime sadamas ja
krusiisisime mööda rannikut. See kaldajoon on siin ikka super.
Õhtuks tegime siis kahte moodi
krevette. Troim kooris ja tossutas, hakkis ja segas pool tundi ning
kuninglik õhtusöök oligi valmis :) Sellest, et saaks ise teha oma
köögis turult ostetud krevette, oleme me ju unistanud Balist
saadik. Nüüd lõpuks saime ja see oli tõesti megamaitsev! Krevette
on tõesti lihtne teha. Värvi järgi saab kohe aru, kunas nad valmis
on ja muud trikki eriti ei olegi. Oma rõdu, oma õlu, soe ilm ja
väljast kostuvad linnahääled. Mõnus :)
Aaa, ja vahepeal peatus lift meie ukse
taga ning koristaja poetas ukse ette värskelt pestud pesu :) Ma
arvan, et kingin talle varsti need kampsunid, mis ma Eestist kaasa
võtsin. Talle peaksid need meedlima. Troim kogub plusspunkte
sellega, et kingib iga päev valvurivanamehele ühe õlle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar