reede, 5. oktoober 2012

Esimesed muljed ja tegemised

Meie kokk õhtul


Traditsiooniline pilt Tallinna lennujaamas. Rummi ei müüdud!
Seega algas see trip Hennessyga :)
 





Juba pea nädal aega Vietnamis, Hanois, aga no ei ole ju tahtmist kohe arvutiga tegelema hakata, kui mingi 7,5 aastat on iga päev hommikust õhtuni trükitud ja toksitud. Reisi esimestel päevadel tahaks niikuinii ainult suurte silmadega ringi vaadata ja kohalikust elust sotti saada.

Peale sadat korda helistamist ja õiendamist ja kolme erineva arvutiga mässamist saime mingi interneti-laadse asjaga ühendust ning esimesed e-mailid ära saadetud.


Teisel päeval käisime nt juba linna keskel asuva suure järve (Hoan Kiem Lake) ääres, mille keskel on tilluke saareke hästi ilusa templiga. Sinna pidi muidugi ostma pileti - 1 USA dollar tavapilet ja 50 USA senti üliõpilase pilet. Mul tuli mõte, et pakuks eesti id-kaarti student-kaardi pähe ja diil läkski läbi. Tädi vaatas targa näoga meie id kaarte ja võttis vastuvaidlemata kahepeale 1 usd vastu :) Hull sääst :D Eriti arvestades seda, et me oleme maksnud õlu eest nii 40 usa senti kui ka 1,50 usd ja no ilma õluta siin kaua vastu ei pea. Rahakulu õlle peale on vältimatu.

Aga muidu on super. Temperatuur on 29 kraadi ja see on, te-ei-kujuta-ette, kui mõnus. Ja no mulle isiklikult ei jõua siiani kohale, et ma ei tööta. Troimile meeldib see, et ta ei pea vetsus käima, kuna ta higistab välja kõik.

Tallinnas bronnisin meile de luxe toa rõduga Sunshine 1 hotellis, mis tundus ikka selline kallis asi olevat. Siin kohapeal meeldis meile see tuba aga niiväga, et me pikendasime siinolekut veel 3 öö võrra ning alles 8.10. lähme siit edasi.
Lennud läksid õnneks hästi. Aeroflot on täiesti tipp-topp kompanii. Väga ilusad ja armsad stjuardessid ja nii, ainult et Troimi söök oli mingi õudus, minu tilaapiafilee seevastu väga hea.

Hanoi lennujaama oli meile ette tellitud transport hotelli ning tüüp ootaski meid nimesildiga kõige eest. Küsisime, et mis ta nimi on ja saime umbes aru, et Pjann – no mida :D Troimil kohe hea meelde jätta, et Pjannõi paren tuli ikka meile vastu.
 

Mingil järgmisel päeval,

Meil on siin endiselt kõik hästi. Tervis korras ja nii. Ilm on soe ja kõht on täis. Eile lendas mulle mingi minikärbes kõrva, aga see vist leidis ise väljapääsu üles. Sumises seal pool tundi, aga nüüd on kõik ok.
Oleme siin kohanud hästi palju valgeid inimesi, turiste, noori ja vanu - Rootsist, Inglismaalt, Austraaliast ja hästi tore on nendega suhelda. Venelasi siin üldse ei ole. Turistid on igas vanuses, palju on noori, aga väga palju on ka vanemaid inimesi, ma pakuks mingeid 60-aastaseid.
Kaubad ja söögid on siin odavad, aga oleme aru saanud, et meile öeldakse täpselt topelthind kõigi asjade kohta, mis ei ole konkreetselt kuskil hinnakirjas kirjas.

Hotell on meil väga mõnus. Oma rõdu, plasma telekas, 2 suurt voodit, vaikne konditsioneer, soe tekk jne. Hommikusöögiks saab valida riisi-, nuudli-, munarooga. Hommikusöök käib muidu nii, et lähme alla ja seal tuuakse laua peale iga hommik samasugused minimenüükesed, kus on kirjas, mida tellida, antakse pastakas ja siis tuleb enda soovitud asjadele ring ümber tõmmata :D Eriline paberimajandus. Iga hommik jälle NEED SAMAD uued paberid. Oleks, et siis menüü muutuks vmt. Juua on ainult teed või kohvi, ei mingit mahla või vett, aga võib-olla saaks, kui küsida. Esimesel päeval toodi koos praetud riisiga ka suur sai ja puuviljad ning ülejäänud kordadel olemegi küsinud ainult puuvilju. See on kõige parem variant, kuna siis tuuakse suur taldrikutäis viilutatud ananassi, arbuusi, mangot ja draakonivilja, mis maitsevad imehästi. Lisaks veel banaani, mille saab kaasa võtta. Kui me tänava pealt mingit puuvilja osta tahame, siis küsitakse ükskõik mis koguse eest kohe mingi 2-4 usd, siis tuleb teha mega arusaamatu nägu pähe ja öelda „no, no“ ja oodata, et mutt kauplema hakkaks. Tavaline on, et esialgsest hinnast kaupleme umbes 75 % alla, aga see on suht tüütu. No igakord, kui midagi osta tahad, pead varuma 15-20 minutit ja raudsed närvid.

Mingil järgmisel päeval,
(Troim)
Üritasin magada peale õhtusööki, aga lärm ei vaibu. Kell ka muidugi alles 10 õhtul, aga tavaliselt, kui inimene on väsinud, siis asi siiski õnnestub.
Need tõprad ei väsi meie koorimisest. Täna sõime tänaval ülimalt delikatessesnsi suppi koos kohalikega ja ikka tahavad 1.50 dollarit (30 000 dongi), kuigi me näeme, et kohalik maksab vähem. Sama asi tuuriga. Sama tuuri eest küsitakse ühes kohas 200 dollarit nägu, aga me leidsime ja kauplesime kaks inimest kokku 150. No ja samas mis ma ikka kurdan, kui pediküür maksab 1.80 euri ja õlu 0,15 euri.
Ja kui siin veel suppi süüa, siis on Jüri saun selle kõrval poisike, nähes mu higilaviini. Otsmik on muidugi ka ilma supita leemetav kõik aeg.

Nüüd on kell on üks öösel ja akna taga on möll, aga juba korjavad kokku oma bisneksi ja teritavad vist valgete tapmiseks mõõka mingi jube metalli hõõrumine käib. Äkki puhastavad ikka grilli ma loodan. Tegin unesnapsi, et nüüd kindlalt magama jääks, aga napsi oli vähe, tundub. Loen ühte naljakat raamatut, mis mulle enne sõitu sõbrad kinkisid.
No homme vahetame tuba. Nüüd kõnnivad mingid tüübid trummidega mööda tänavat ja mööka ikka ihutakse.
Reede,
kolisime üle koridori ja nüüd oleme megavaikses toas, siia ei kostu mitte üks tuut ja piip. Õnnistus täiega. Troim sebis meile ka kohalikud sim-kaardid ja rääkis selle kohta nii:
Tel numbri asi nägi välja nii- küsisin ühest turismiinfost ja sealt öeldi, et kõrval olematus sitaurkas (võid lugeda ka olematu koht) on vist midagi. Asja uurides antigi läbi kahe tõlgi 2 kaarti ja mis kõige naljakam tel. numbrid olid käsitsi veekindla vildikaga peale kirjutatud nii, et kui ma oleks ostnud ühe simi, siis oleks asi perses olnud, sest üks nr oli kirjutamata jäetud. Ja numbrid olid nii halva käekirjaga, et ma seal veel küsisin kõik numbrid üle ka. Igatahes sain nii oma numbri teada, et Leenu helistas sellele õigele numbrile ja siis sain aru, et miks mina ei saanud talle helistada. Kuradi opakate maa ikka.
Nad vaatavad vahel tõsimeeli mulle otsa, kui ma neile tänaval ütlen midagi sellist- hue tu kar ningh pong arvavad, et ma äkki Lõuna-Vietnamist olen.
Tuba juba vahetatud ja täna on lootust ka magada, nad peksid neid panne ja potte kella kolmeni kokku ja kohe peale seda hakkas kommukate pasun (see on iga hommik kell 7.30, kuskilt suurtest kõlaritest tuleb kohutav möla üle linna) varsti huilgama, 7-aastased lapsed teevad koos vanematega hommikul neljani tööd. No näiteks koristavad neid roppe söögikohti, mis nagunii puhtaks ei lähe ja karjuvad täiest kõrist uusi kliente sisse. Seisavad keset teed ja lihtsalt igale motikale viipavad ja karjuvad, et neil on hea söök vms. Aga lapsel siin küll vist elu pole ja mulle käivad veel rohkem närvidele kui Eestis käisid.
Viisime esimesed mustad riided pesupesemisse – 1 kg = 1 USD. Pesumasina täis pesu maksab seega umbes 5 dollarit, mis tundub ikka jõhker hind. Nüüd hakkame vist higihaisuste riietega käima.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar