Saigon (Ho Chi Minh),
Saigoni pildid on siin

11.10. - 15.10.2012.a.

Saigoni saabusime nagu tuttavasse kohta, kuigi olime siin 1,5 a tagasi ju ka ainult ehk nädalakese viibinud. Lasime taksol end tuttavale tänavale viia ja suvalises kohas ütlesime „stop“. Tulime taksost välja otse Madam Cuc´i hotelli ees, kuhu kolisimegi sisse. 15 dollarit öö, koos hommikusöögiga, A/C, ventikas, kuum vesi, internet – pluss kõige toredamad inimesed, keda ma siin hotellides kohanud olen. Need naised, kes seal töötasid (vist kõik sugulased omavahel), olid nii toredad ja armsad ning hoolivad. Kohe nagu oma perekond.

Saigoni päevad kujunesid totaalselt segasteks :) Omamoodi oli selles kindlasti "süüdi" ka see, et oli nädalavahetus. Hanois mõtlesime, et mille kuradi pärast me sinna Saigoni lendame, raiskame ainult mõttetult raha, oleks võinud ju Hanoist kohe Nha Trangi lennata. Tulime Saigoni põhimõtteliselt ainult selleks, et sellele eestlasele, kellega me eelnevalt e-maile oleme vahetanud, Vana Tallinnad ja sardiinikonservid ära tuua. Tänutäheks tema abivalmiduse eest või nii.

Neljapäeva õhtul kõndisime mööda oma lemmiktänavat ja valisime restorani. Troim sattus rääkima ühe valge kutiga, kes jagas tänaval flaiereid, et nende baar-restoranis on odavad kokteilid. Selgus, et ta aitab oma Vietnami sõbrannasid ning elab Saigonis juba 3 aastat. Läksime baari sisse ning tüüp istus meie lauda ja oli lahkelt nõus oma kogemusi jagama ja meie küsimustele vastama. Ja siis – küsimus, mis su nimi on? - ja tema nimi oli Lucca! :D :D No mida nali. Ta oli pärit Horvaatiast. Pärast poolt tundi rääkimist ta enam nii okei ei olnudki, kuidagi imelik. Rääkis kogu aeg ja nagu kiitles sellega, et ta teab, kus Eesti on ja teab Eesti ajalugu, samuti sokkis ta kogu aeg mingist bisnisist, et me peame siin ikka mõtlema, mida me teha tahame ja mingi oma niši leidma. Huhh, väsitav. Tundub, et keegi ei saa aru, et me ei tulnud siia äri tegema. Jätsime head-aega ning läksime järgmisesse kohta sööma.

Reede hommikuks leppisime kokku kohtumise R-ga. Ta jõudis kiirelt kohale ja meeldis kohe esimesest silmapilgust. Väga rõõmsameelne ja sõbralik tüüp. Räägib palju ja kiiresti ja huvitavalt ning naeratab palju. Istusime ühte tänavakohvikusse ning kõigile toodi ette õlled. Õlujoomine pidi siin olema selline asi, mille üle ei vaielda, et kas tahad või ei. Õlut joovad kõik, olenemata kellaajast. Varsti liitus meiega veel teinegi eestlane, kes hetkel R-l külas on. Ja siis läks aina lõbusamaks, minu meelest me kogu aeg naersime ja nagu alati, kui alguses võõrad eestlased omavahel kokku saavad, siis hiljemalt tunni pärast on tuvastatud juba vähemalt 5 ühist tuttavat. Liikusime edasi järgmisesse baari. See asus Saigoni Notre Dame´i katedraali lähedal ning mitte ükski turist ei oskaks sinna minna. Nagu filmis – väike tähelepanematu kitsas tänavake, kuskil nurga taga suvaline väike uks ja siis astud sisse kolmekorruselisse supermõnusasse patjade, õhuliste kardinate ning pehmete diivanitega araabiahõngulisse baari. Läksime üles terrassile ja tellisime uued joogid. Troim sulandus R-i ja J-ga hetkega. Kogu aeg sa niipalju nalja. Vahepeal sadas mega padukat ning põrand oli siit-sealt märjaks saanud. Kui minema hakkasime, libastus Troim nii, et kukkus peaga vastu suurt vaasi (siin kasutatakse väga palju hästi ilusate maalingutega suuri vaase interjöörides). ÕNNEKS kukkus ta nii, et põsesarna peale tuli 2 cm lõikehaav. Ta ei kaotanud teadvust, ei kukkunud endal hambaid ega silma välja. R sai aru olukorra tõsidusest, kuna haav oli ikka päris sügav, ning me kihutasime haiglasse. Pikad valged inimesed astusid haiglasse sisse ning meid teenindati kohe eelisjärjekorras. Poole tunniga oli Troimil nägu kokku õmmeldud, tuimestuseks tehti 3 süsti ning seejärel 5 õmblust. Maksma läks 25 usd. Haigla ise oli aga väga vana ja kulunud, uksed ja mööbel sada korda ülevärvitud vanast puust, haises desinfitseerimisvahendi järele. Aga arstid tegid oma tööd hästi ja puhtalt, kummikindad, maskid, kõik nagu peab. Troim muidugi ainult itsitas. nii kaua, kui tema operatsioonil oli, käisin mina üle tee "poes" ehk muti juures ja tõin 3 bababa-d.

Haav kokku õmmeldud ja plaaster näos läksime järgmisesse baari :D ja naljategemine jätkus.

Mõne aja pärast tuli uus plaan - sõita ühte nende lemmikusse krevetikohta. Seekord läks Troim R-ga takso peale ning mina istusin J-i taha motika peale. Kartsin küll alguses ja olin juba kindel, et keeldun, kuid selgus, et tegemist on endise krossisõitjaga, kes on väga kindla käe ja olemisega. Sõit oli päris pikk ja mul oli niiiii huvitav. Kihutasime läbi Saigoni tänavate selles hullus liikluses koos tuhandete teiste motikate, jalgrataste, autode ja bussidega. Kõik teed on suured ja laiad, ei mingit totutamist või ummikus istumist, kõik kulgeb. Sain omamoodi ekskursiooni. Krevetikohas tellisime õlles keedetud tiigerkrevetid. Nende tegemiseks toodi meie laua kõrvale pott väikse gaasipliidiga ning meie silme all valmisid imemaitsvad krevetid, mida kastsime musta pipra ja laimi kastmesse. Krevetipotti kallasime veel vahepeal ise õlut juurde :)

Nii ajuvaba, kui see ka ei tundu, siis peale söömist läksime jälle baari – seekord imelise vaatega järveäärsesse peenesse kohta. See oli täielik vastand väikeste plastmasstoolidega krevetikohale. Siin olime juba rikaste linnaosas, kus oli vaikne ja roheline, puhas ja mahe muusika. Ohh, no super. Megapõnev. Järve teisel kaldal oli palju pilvelõhkujaid ning ühes neist oli ka R-i kodu.

Mõne aja pärast läksimegi kõik sinna. See kompleks koosnes vist neljast kõrgest majast, mille keskel oli suur bassein (vähemalt 50 m) pluss väiksemad lastebasseinikesed, väike pargike ning madalam maja, kus asuvad jõusaal ning kohvik. Kompleksis sees on ka oma supermarket, mõned restoranid ja ilusalong. Muidugi on 24 h valve. Sõitsime 19. korrusele ning jätkasime napsu ja naljategemist :) Kogu see päev oli nii väsitav, et vist umbes 18 ajal juba sõitsime tagasi linna. Käisime söömas ja siis oma hotelli.

Laupäeval mõtlesime, et oleme vaikselt, kuid juba 10 ajal helistasid R ja J, et mis, jalad maast lahti ja meile! Mis seal salata, selle 50-meetrise basseiniga räägib igaüks mu ära. Liiga suur ahvatlus. Sõitsime kohale ning ma sain rahus 2 km ujuda. Üle kahe nädal polnud ju korralikult ujuda saanud. Õnneks ikka oskasin veel ja jõudu ka nagu oli. Peale minu oli seal vahepeal ainult 2 inimest. Pärast läksime üles ja tegime youtube´i soovikat – AC/DC ja Guns´n´Roses vaheldusid Heleni, Patricia Kaasi ning hispaania-keelsete lembelauludega. Meiega olid koos nimelt ka eestlaste vietnami-tüdrukud. Mõlemad väga toredad ja armsad. Erinevalt enamikest oskasid nemad ka ilusti inglise keelt rääkida. Nendest on ikka väga suur kasu, kuna nad on eesti kuttidele ka tõlkide eest ning tänu neile saab palju asju ju tunduvalt lihtsamini aetud. Pluss kindlasti on neile ka kõik teenused ja tooted odavamad kui meile valgetele. Tegime muidugi jälle meeletult nalja igasugustel teemadel, nüüd oli hea ka Troimi niitide ja sinise silma kallal võtta. Hea bandiidi-välimuse oli ta küll endale saavutanud.

Õhtupoolikul sõitsime tagasi. Troim jäi magama, kuid mina läksin üksi jalutama, et vaadata üle vanad tuttavad kohad. Läksin parki ja vaatasin kohalikku elu. Mängiti mänge, söödi, tantsiti, istuti niisama jne. Minu juurde tuli kõigepealt üks tudeng, kes tegi mingit turistide uuringut, vastasin siis igasugustele küsimustele ankeedis. Seejärel ümbritsesid mind 4 noort kutti, kes olid väga sõbralikud ja küsisid tagasihoidlikult, kas nad võivad minuga inglise keelt harjutada. Nõustusin muidugi. Istusime maha ning rääkisime pool tundi. Neid huvitas, kus ja kuidas ma inglise keelt õppisin, kust ma pärit olen, milline mu kodumaa on, kas me räägime Eestis igapäevaselt inglise keelt jne. Üks poiss oli pärit maalt ning ütles, et käib nädalavahetustel Saigonis inglise keelt harjutamas, kuna nende küla õpetaja on ise vietnamlane ega oska ka eriti hästi. Ma õpetasin neid natuke, et vaadake palju inglisekeelseid telekanaleid ning pöörake suurt tähelepanu hääldusele.

Üks kutt küsis, et mis parfüümi ma kasutan, et nii hea lõhn :) Ma võtsin kotist Elizabeth Ardeni Green Tea Cherry Blossomi ning poiss kirjutas selle hoolsalt oma ruudulisse kaustikkuse üles. Ütles, et ta tahab sama lõhna oma girlfriendile kinkida. Avaldas lootust, et ehk leiab selle lõhna ka Vietnami poodidest üles.

Edasi läksin Benh Tanhi turule ning imesin endasse taaskord neid imelisi lõhnu ja tundeid. Need kaubad ja söögid, mis seal müüakse on lihtsalt nii-nii huvitavad. Alustades kingadest, mida on tohutult palju värve ja disaine, lõpetades täiesti arusaamatute maitseainete ja purgikeste ja pakikestega. Ma olen omast arust siin juba väga osav teeületaja, kuid siiski oli meeldiv, et turu juures oli ametis rohelisse vormi riietatud MuPo, kelle töö ongi vist päev otsa üle tee kõndida valgetega. Nii, kui ta mind märkas, võttis mind kohe enda kõrvale ja alustas teeületamist, parem käsi kõrgel üleval ja vile suus :) Väga julge tunne oli, kõik kohe pidurdasid.

Kui Troim üles ärkas, käisime massaažis ja söömas. Troimist oli suur pastasõber saanud ning ta pani üksteise järel pintslisse penne al´arrabiatta ja spaghetti bolognese. Siin on itaalia köök väga populaarne, iga teine koht pakub pastat ja pizzat. Menüüd on itaalia värvides jne, mõnes kohas on isegi ehtne puuahi. Loomulikult on alati olemas ka vietnami toitude menüü.

Pühapäeval sain jälle üksi ringi jalutada, mis mulle iseenesest väga meeldib. Käin, kus tahan ja vaatan kingi, riideid, kotte nii kaua kui ise tahan. Leidsin mingi mega supermarketi, kus olid poed, kino ja toidupood. Suured kärudega toidupoed on siin sellised, kuhu ei tohi kotiga minna. Kott tuleb jätta lockerisse ning poodi võid kaasa võtta ainult rahakoti ja telefoni. Natuke ebamugav ju on, aga iseenesest arusaadav.

Ho Chi Minh on väga kontrastiderikas. Vaatad ühele poole ja näed räpast agulit, kus on sodi ning mustus, kõhnad koerad ja rääbakad kanad, vaatad teisele poole ja näed suure pilvelõhkuja ehitust, mille aiareklaamid kuulutavad, et sinna rajatakse suurejooneline äri-, elu- ja kaubanduskeskus kõikvõimalike peenete poodidega. Kõrvuti uhke hotelliga ajab oma äri lihanaine. Nägin, kuidas üks mutt oli tänavanurgale oma käru parkinud ning käru peal olid hunnikus igasugused lihatükid – abatükk, sisefilee, maks, hakkliha jne. Äri õitses, kuna vähemalt 2 ostjat oli tal seal järjekorras.

Õhtupoolikul otsustasime, et nädalavahetus on nüüd vist läbi ja esmaspäeval on aeg Nha Trangi tõmmata. Eriti meeldiv oli, et R tuli meid raudteejaama saatma ning kell 13.10 istusime rongi, et 448 km sõit ette võtta. Nha Trangi jõudsime alles peale 22 õhtul. Huhh, jube pikk sõit. Rongiga on muidugi parem kui lennukiga nii kaua sõita, kuid tüütu oli ikka. Rongis on erinevad klassid ning jalutuskäik tagant ette oli parajalt huvitav. Meie istusime pehmete istmete ja konditsioneeriga vagunis. Kõik istmed olid viimseni alla lastud ja jalavahe oli suur, nii et istumine oli megamugav. Tagapool olid kupeed, osades 4, osades 6 magamiskohta. Need oli päris jubedad. Inimsed istusid ja sõid ja jõid seal. Osad suitsetasid lihtsalt vaguni lõpus akna all (mitte kahe vaguni liitekohas). Eespool oli mitu vagunit kõvade puuistmetega. Seal oli palju perekondi lastega. Magati otse põrandal, pinkide all ja risti-rästi. Seal suitsetati vabalt igal pool. Mõned lapsed magasid üksteise otsas mingites klaasustega kappides. Kõige ees oli restoranivagun, mis eriti oma nime vääriline küll ei olnud. Seda, et tegemist on söögikohaga, sai aru mustade pottide ja pannide hunnikutest. Käisime aeg-ajalt ees õlut ostmas ja kui mina sinna ette läksin, oli mul tunne, et ma olen loom loomaaias. Mind vaadati pealaest jalatallani ja absoluutselt kõik vahtisid. Plaanisin algul pilti teha, aga sellises olukorras ma küll ei julgenud. Rongis pakuti ka süüa ja juua ning mingi käru sõitis snäksidega kogu aeg edasi-tagasi. Me riisist ja kotletist ja supist loobusime, pärast selle restorani seisukorra nägemist, kuid kuumasid keedumune ostsime küll. 3 muna maksis 10 000 dongi ja anti koos väikse maitsesoola pakikesega. Väga hea muna oli :D

Aknast kahjuks midagi märkimisväärset näha polnud. Esiteks olid aknad pestud mingi küürimispastaga, mis oli aknad läbipaistmatuks muutnud ja teiseks oli enamasti akna taga roheline võsa. Ainult puud ja palmid ja rohi. Kui me Nha Trangile lähenema hakkasime, oleks võib-olla ka merd näinud, kuid siis oli akna taga juba pime.