Toitudest...

Nam vorstike

Nam enne lahtipakkimist

Praetud kevadrullid




Bagda




Kastmed laual, millega oma Pho´d tuunida



Pardilihasupitegemine



Troimi esimene riisinutisupp Vietnamis

Kirjutan natuke toitudest, mida me siin söönud oleme. Arusaadavad menüüd on muidugi ainult restoranides, samas on kõik tänavanurgad minitoolide ja -minilaudadega „restorane“ täis, mis esmapilgul tunduvad palju põnevamad. Selliste söögikohtade menüü on aga kirjas puu või majaseina külge riputatud mingil A3 suurusel plakatil ning koosneb kolmest -neljast sõnast (kusjuures lõuna ja põhja Vietnami dialektid on nii erinevad, et kaasavõetud sõnaraamatust ja eelmisest reisist meeldejäänud sõnadest pole tuhkagi kasu; ühes kohas oli toit, mida Troim sõi, nimega Huy Vit :D – no jäi hästi meelde. Selle kohta leidsin, et „vit“ tähendab „parti“, Huy tähendust polnud).

Tänavarestorane peavad ainult naised. Tavaliselt on ühes restos koos mitu naist, igaüks tegeleb mingi oma ülesandega, kõige vanemad mutid nt koorivad küüslaukusid. Köök koosneb ratastel kärust, mille ülaosa on klaasist ning kus sees on õrrel kana- või pardi- või varblase- või hane vmt linnu keedetud rümbad. Selle kasti kõrval on siis terve hulk igasuguseid suuri potte ja kausse, mis peidavad endas kuuma puljongit, rohelisi lehti, hakitud rohelist sibulat, maitseaineid jne. Riisinuudlid või riis on eelkeedetud ja vedeleb tavalises kilekotis kuskil kõrval. Tundub, et tegelikult saaks sealt vist tellida ka paari erinevat rooga, aga enamasti tellitakse ikka suppi. Meie oleme kolm korda sellisesse kohta maha istunud ja sõnast „soup“ saavad nad hästi aru, kuigi enamasti söövad nendes kohtades kohalikud. Kõik on niipalju a´la carte, et lihad tükeldatakse ja supp segatakse kokku alles vahetult enne lauale andmist. Kõigis kolmes kohas on samas supp olnud erineva maitsega, aga alati nii suur, et sööme selle kahepeale – nii on just paras, et viitsiks pärast mõnusalt edasi jalutada. Suppi (ehk siis riisinuudleid ja liha) süüakse pulkadega ja pärast lürbitakse või luristatakse vedelik peale. Vedelik on kusjuures niiiii hea, tegemist on ikkagi päris puljongiga, millele on lisatud ei-tea-mis mõnusaid maitseaineid ning piisavalt vürtsikas ka veel. Keha hakkab kuumalt õhetama. Maksab see meile kahvanägudele 1,5 USD.

Teiseks tänavatoidu liigiks on siin igasugused õlis paneeritud käkid. Osad on tänavale püsti pannud vokkimispannilaadse asja, milles siis vastavalt tellimusele friteeritakse sügavkülmutatud juustupulki või friikartuleid. Need snäksid on siin tõeliselt populaarsed, üks tänav tundubki mulle mingi cheese-sticki tänavana, kuna seal on neid juustupulgatajaid kaks tänavapoolt täis. Turistidele läheb ka selline asi peale, kuna tegemist on vist turvalise ja tavalise söögiga, tead, mis saad, nagu Mc Donalds´is (no Vietnamis ju mäkki ei ole). Ilged rasvakäkid on need küll. Me ühe juustupulga ostsime ise ka prooviks, oli tõesti hea, aga maksis 6000 dongi, mis on ilmselgelt ajuvabalt palju mingi ühe kalapulga-suuruse asja eest. Samamoodi võiks Eestis müüa Tammsaare pargis soomlastele neid Esva kalapulki ükshaaval.

Kolmandaks ja neljandaks – nam ja bagda. Täiesti kuulmise järgi meelde jäetud nimed. Istusime ühes Bia Hoi kohas, kui kõrvallaua kutid tellisid mingid rohelised pakikesed. Me siis ahvisime neid ja tellisime sama. Pakike (nam) on kokkurullitud suurest banaanipuu lehest ja kinnitatud niidiga. Rullisime selle lahti ja hiigelsuure lehe seest tuli välja väike roosa vorstike, mille kastsime otsapidi vürtsikasse kastmesse ja siis suhu. Hmmmm, nojah, maitses nagu tavaline keeduvorst või sink. Sellest küll aru ei saanud, et miks see nii suur leht seal ümber pidi olema, kuna mingit maitset see nagu küll ei lisanud. Küsisime kõrvallaua kuttidelt, et mis liha see on, see ütles, et „dog“. Meie natuke imestunud nägusid nähes, parandas end kiirelt, et „no, pig“. Heh, ei saandki siis aru, et sõime me koera- või sealiha vorstikest.

Bagda oli järgmine asi, mis kõrvallauda saabus ning seejärel muidugi ka meile :) See oli ümmargune tortilla-suurune latakas krõbeleib, kaetud seesamiseemnetega. Hea näkitsemiseks.

Muidugi ei saa unustada kevadrulle, mida pakutakse siin ka igal pool. Neid on nii värskeid kui praetuid ja mõlemad moodi on need superhead!!!! Ma ei tea, mis head maitsed seal kõik sees on, aga me igakord neid süües ohime, et need on jälle kõige paremad! Koriander on üks asi, mis need muidugi eriti heaks teeb. Täna sõime selliseid, kus oli lisaks rohelisele kraamile ja riisinuudlitele ka omletti sees. Ja need kastmed nende juurde on ka super. Tänaval käivad mutid ka mingite vaagnatega ringi, aga nende käest pole me veel ostnud. Hind on isegi kallim kui restos.

Üleeile avastasime veel ühe imeodava ja maitsva söögi. Tänaval jälle, aga kaasaostetava ja täiesti puhta. Nagu hamburger – pita leiva moodi, vahele pannakse kahte sorti kapsasalatit, kurki, tomatit, kastmeid ja õhukesi lihalõike, siis surutakse võileib kahepoolse grilli vahele ja valmis. Jälle kahepeale normaalne ära süüa.

Siis oleme veel proovinud paari imelikku kotletikest ja veel paari asja, aga nende kohta ei oska hetkel veel midagi tarka vist kirjutada.

Huhh, ma ütlen, kui veel kaua niimoodi linnas toidu keskel peaks elama, siis ma olen varsti 100-kilone ega mahu enam üldse riietesse ära.