Nha Trang 3

26.10.2012.a.

Pildid on nähtavad siin ja siis veel siin

Juba ongi reede käes, kuigi meil on nädalapäevadest muidugi üsna ükskõik. Kirjutasin eelmise jutu lõpus, et tõime turult tuunikala. No nii see päris ikka ei olnud :D Panime kala pannile ning mõne aja pärast muutus punakas kala hoopis valgeks. Maitse oli uskumatult mõnus. Selline puhas valge kala maitse, keskel üks megasuur luu, aga muidu ilma kontideta. Troim arvas, et see on ikka tuunikala, kuna maitseb nagu tuunikala. Mina ütlesin, et ei saa olla, tuunikala peab ikka peale küpsetamist ka tume olema. Hiljem nägime poes pakituna selle sama kala lõikusid, jätsin nime meelde ning kodus vaatasime google translatorist järgi – selgus, et tegemist oli hoopis tursaga :D Aga siin on need kalad niiiii suured, et Eesti tursad on nagu pojad nende kõrval. Igatahes, hea ja odav kala, mille valmistamine Troimil jälle eriti hästi välja kukkus.

Kolmapäeval võtsime ette pikema sõidu põhja poole. Linnast on ehitatud läbi mägede n-ö läbimurre, mis on peaaegu valmis ning mis viib riiklikule kiirteele. No mingi kiirtee see ei ole, aga ilmselt on nimetus siis vanast ajast jäänud. Sinnapoole sõit oli hoopis teistmoodi, kui see inimtühi lõunaosa. Vurasime oma rolleriga ilusti teeperves, kus on spetsiaalne riba motikatele, ja kogu aeg kimasid meist mööda bussid ja rekkad. Päris vastik oli, tuul oli ka kõva, aga õnneks me sõitsime piisavalt aeglaselt. Vaated olid muidugi jälle väga maalilised. Kõrged mäed, kaetud paksu metsaga ning vahetevahel riisipõllud ning siis jälle ilusad vaated sini-sinisele merele ning kauguses läbi sina paistvatele saareküngastele. Olime otsustanud üles otsida Ba Ho kose. Muud juhist peale Lonely Planetis kirjutatu meil ei olnud. See oli täpselt selline juhis, et kosed asuvad Nha Trangist umbes 20 km põhja poole, keera peale Nguyeni restorani alla ning sõida 2 km lääne poole. Okei, Mingit Nguyeni restorani me ei leidnud, keerasime ära hoopis Ba Ho küla mingi parteihoone juurest, aga meile sõitsid jalgratastega vastu kooliõpilased, kes ütlesid, et oleme õigel teel ning siitkaudu tõesti saab koskede juurde. Väiksed lapsed on siin tõesti toredad, kõik lehvitasid ja naeratasid meile ning küsisid meie nime. Lapsed on siin ka eriti stiilsed, kuna kannavad tumesiniseid pükse/seelikut, lumivalget pluusi ning punast kaelarätikut. No ja nad on ju nii ilusad ka veel. Kõik peenikesed ja superarmsate nägudega.

Okei, sõitsime siis mööda väikest teed, mis algul oli veel asfalt, aga aina halvemaks läks. Troimil tuli meelde juba see hull sõit Phu Quoci saarel. Lõpuks läks tee nii halvaks, et ma hüppasin iga natukese aja tagant motika pealt maha ning jooksin lihtsalt järgi. Liiva-kruusatee oli auke täis ning kõik augud olid täitunud eile sadanud vihmaga, mis oli tee muutnud mingiks jubedaks savimülkaks. Otsustasime, et siit enam rolleriga edasi ei sõida ning kuna kosed pidid olema u 1 km kaugusel, siis kõndisime selle maa jala. Lükkasime rolleri raske südamega põõsasse ja hakkasime higistades edasi minema. Troim vajus vahepeal kahe jalaga nii sügavale porimülkasse, et plätud jäid sinna kinni ja ta oli üleni mudane – nii käed kui jalad. Mina ainult naersin, kuna kõik tundus nii koomiline. Alla ka ei tahtnud anda. Olime kuskil täiesti maapiirkonnas, kahel pool suured põllud, kus kasvatati ei tea mida ning vahepeal majakesed lehmade ja kanadega. Ma ei tea, kuidas nad seal elavad, aga no elavad! Ja neil on vähemalt soe :)

Vantsisime siis edasi ja jõudsime lõpuks koskede sissepääsu juurde: nii, muidugi vaja pilet osta ja muidugi vaja vett osta ja veel parem, kui ostaksite õlut ja mahla ja fantat ka veel. Meil oli kiivrid peas!!!!!!! Unustasime noh. Ja kohe küsiti motika parkimisraha ka :D Me selgitasime, et kas te näete meil siin mingit motikat??? Me küll motika parkimise eest ei maksa ainuüksi sellepärast, et kiiver on peas. Olime üleni higimullid juba, kuid selgus, et koskedeni tuleb läbi džungli veel 800 m kõndida. Mis siis ikka. Ma arvan, et tegime seal koskede juures käimise rekordi, kuna Troim muretses põõsasse jäetud rolleri pärast. Kimasime kiirelt „koseni“ ja tagasi. Kosk oli pettumus. Vihma on ju sadanud, aga järelikult vähe. Me nägime peamiselt suuri kivilahmakaid, mille vahel voolas vaikselt ilus roheline vesi. Loodus ja kõik oli iseenesest väga ilus, aga me oleme selliseid kohti juba väga paljudes riikides näinud ning ujuda seal ka ei saanud (raamatus kirjutas, et nagu oleks pidanud saama). Metsas lendas ringi palju suuri kollaseid ja musti liblikaid ning vahepeal oli kuulda kõrvulukustavat pininat, mida vist tekitasid ka mingid putukad, aga algul ma arvasin, et elektritraadid vilistavad :)

läbi muda motika poole kõndides siugles otse meie nina alt üle tee ka heleroheline peenike madu. Ehmatas ära küll. Kuskilt saatest on meeles, et sellised on väga mürgised, aga õnneks rohkem kahtlaseid mürgiseid tüüpe me ei kohanud.

Tagasi sõitsime väikse ringiga läbi kaluriküla, kus vist kõik inimesed tegelesid kaladega. Jälle väike vaatamisväärsus. No rolleriga sõites näeb ikka nii palju rohkem.

Roller oli maalkäiguga aga nii sopaseks saanud, et meil oleks olnud häbi sellega oma alla garaaži sõita, õnneks sattus meie teele üks tore pesula. Vist jälle perebisnis – isa ja 2 poega pikutasid niisama toolide peal, aga niikui tööd tuli, hüppasid kõik püsti ja hakkasid tegutsema. Roller aeti mingi toki otsa, millega sai tõsta üles algul esiotsa, siis taguotsa. Lasti survepesuga, seebitati, nühiti, harjatati ning lõpuks kuivatati suruõhu ja lappidega. Kogu pull kestis pea 20-30 minutit ja läks meile maksma 75 USA senti!!!! See on umbes 65 euro senti. Ma sain täiesti šoki, et see nii vähe maksis. Siin maksab tänaval võileib 1 USD ja jäätis maksab 75 USA senti ning siis see totaalne põhjalik pesu, kolme inimese töö, maksab nii vähe! No tore. Nüüd on siis arusaadav, kuidas siin kõikidel motikad ja autod niiiiii säravad on.

Neljapäeval andsime jälle motikale puhkust ning käisime ainult hommikul Maximas. Ostsime natuke „nalja“ ka, nagu me nimetame asju, mida me enne proovinud ei ole. Esiteks palmilehe sisse mässitud vorsti, mis sarnanes Hanois tänaval proovitule, kuid see oli korralikult pakendatud ning kõvasti suurem. Oi, kui hea see oli. Et siis nagu vorst, aga see on nagu mingi lihamass, segatuna, piparde ja veel hästi paljude maitseainetega. Võtad ühe viilu seda ja suu täitub nii paljude maitsetega. Natuke hapukas, nagu marineeritud kurk. No saia või leiva peal oleks see super. Pakendi peal oli pilt serveerida seda nii, et kurgiviil all ja vorstiviil peal ja nii oli see ka väga hea. Veel ostsime sügavkülmutatud kevadrulle – megasuur pakk maksis natuke üle 1 dollari ja sellest jätkub meile kolmeks söögikorraks. Troim sulatab ja praeb neid panni peal samamoodi nagu Eesti kalapulkasid, aga need ei ole üldse rasvased ning maitsevad õudsalt hästi. Restoranis maksab 6 rulli umbes 2,5 dollarit, meie saime nüüd umbes 24 rulli.

Peale lõunat tegime pika jalutuskäigu mööda randa. Liiva peal veepiiril on ikka nii mõnus kõndida. Tervislik ja looduslik pediküür ka veel pealekauba.

Õhtul ostsime tänava pealt siinseid pelmeene. Need on tehtud mingist hiinamoodi tainast ning täidetud erinevate täidistega. Tänaval on selline suur plekist aurutuspott, kus need kuklid siis sees auruvad. Väga maitsvad olid. Sellist tainast pole ma enne proovinud, nagu olekski pooltoores pärmitainas, aga täiesti valge ning kuiv. Panime kodus sojakastet peale ja siis oli juba veel parem.

Reedel ehk täna külastasime kohalikku Okeonograafia muuseumit. Hull asi on valmis tehtud. Algul tundus mingi eriti jama ja imelik ja lastekas, kuid mida edasi, seda huvitavamaks läks. Igast mereelukad (kalad, kilpkonnad, haid, korallid, molluskid jne) olid seal nii päris akvaariumides ja basseinides, kui ka topistena ning kuivatatuna ning nendes vedelikes purkides, kus vene ajal bioloogiatunni mingeid preparaate hoiti. Seal tegutseb ka mereinstituut, mis on asutatud 1923.a. ning oli üks esimesi instituute Indo-Hiinas. Peale meie oli muuseumis veel ainult 2 inimest, mis oli veel eriti meeldiv. Ei pidanud trügima ja ootama turismigruppide taga. Veetsime seal ligi 2 tundi ja tõesti oli põnev. Paljudes kohtades olid tekstid ka vigasesse inglise keelde tõlgitud, kuid kõike ei ole veel kahjuks jõutud. Mulle meeldis üks lause, mis oli molluskite kohta kirjutatud, et neid kasutatakse enamast söögiks või suveniirideks :D

Pärastlõunal rannas raamatut lugedes ja inimesi vahtides, tuli meie juurde juba tuttav Booze Cruise´i omanik John ning tuletas meelde, et täna on reede ning nende baaris on õhtul elav muusika. Rock´n´roll. Eks vaatab, tuleb läbi käia. Õlul ja kokteilidel ka jälle soodukas ju.

Ma vist ei ole ka kirjutanud, et siin on palju rotte. Nii Hanois, Ho Chi Minhis kui siin Nha Trangis. Algul ma üritasin neid pildistada (no turist Euroopast), aga nüüd olen täitsa ära harjunud. Ega neid meie majas või hotellides ei ole. Elavad peamiselt ikka pargis, aga seal näeb neid õhtuti päris tihti ringi vilksamas. Aaa, ühes apteegis nägime ka :D

Riivsaia tegemisest ka. Ma vähemalt arvan, et nad teevad riivsaia. Olen mitmel tänavanurgal näinud saiaviile alustele laotatuna. Et nagu kuivaksid päikse käes. Ma arvan, et nad pärast purustavad selle ära ja pakendavad ilusti kilekotti ja läheb jälle müügiks. Siin tundub, et igal perekonnal on kodus mingi pakendamisautomaat. See koht, kust me enne õlut ostsime, oli ka spetsialiseerunud riisile ja õllele. Väikses ruumis kõrgusid suured lahtise riisi kuhjad ning tüübid pakendasid neid täpselt samasugustesse viiekilostesse kottidesse nagu meie poest ostsime. Kõva hügieen ikka küll. Need saiaviilud on ka päev otsa keset heitgaase ja muid mürke. Ma muidugi sellise asja pärast ei muretse, nad ise söövad ja on elus ning no mis selle toiduga ikka tulla saab.

Kuna Troim on all valvurivanamehega juba sõps, küsis see mees üks hommik, et kust me õlut ostame. Viipasime, et sealt kuskilt, sellepeale vangutati pead ning Troim veeti kättpidi kõrvaltänavasse ning mingi suure raudaja taga peitis end jällegi kohalik „hulgiladu“ (kellegi kodu tegelt) ja sealt saame nüüd õllekasti veel natuke soodsamalt kätte. Pealegi on see nii lähedal, et 1 minut kasti tassida on väga okei. Ei pea kuskile rolleriga järgi sõitma.