Halong Bay tuur

Halong Bay tuur, 8.10.-10.10.

siit peaks nüüd pilte ka näha olema

Bookisime endale 3-päevase tuuri imeilusasse Halong Baysse. Esmaspäeva hommikul kell 8.00 kuni 8.30 pidi meid peale võetama, meie olime muidugi kolmekesi täpipealt kell 8.00 all fuajees valmis, hommikusöögi jätsime igaks juhuks vahele, kuna ees ootas 4,5 h bussisõitu ja me oleme mõlemad sellised foobikud, et kindlasti on vaja wc-sse minna just siis, kui mingit võimalust 100 km raadiuses ei ole.

Kell 8.40 pakkus hotelli administraator, et ta helistab ise sinna kompaniisse ja küsib, kaua aega läheb. Hotelli eest sõitsid läbi kümned ümmargused beežid omnibussid täis uniseid turiste ning lõpuks kell 8.45 saabus ka meie kamp kohale. Buss oli juba parajalt täis ning me ei saanudki kõrvuti istuma. Kuigi minu meelest enam ruumi ei olnud, võtsime siiski peale veel 5-6 inimest, kes paigutati istuma mingitele istme käsitoe seest väljakäivatele lisa klapptoolidele. Hullult ülebookitud buss.

4-tunnise sõidu jooksul tehti 1 peatus kohustuslikus turistikohas, aga see oli isegi huvitav. Tegemist oli puuetega laste töötamiskeskusega. Eespool tegid lapsed pilte või skulptuure ja ühes toas isegi kullassepa töid (ma ei tea, kas need ka tõesti mingi puudega olid) ja tagapool müüd hästi palju hästi ilusat käsitööd. Ostma muidugi keegi ei hakanud, aga põnev oli vaadata.

Meie seltskond koosnes enamalt jaolt noortest seljakotiränduritest, hästi sõbralik ja tore kamp oli koos. Mind pani imestama, et nii paljud reisivad ihuüksi, meie seltskonnast nt 67-aastane Slovakkiast pärit Josef, 42-aastane Taiwaanist Ming-Lung Lee (ehk Buddha), 21-aastane kutt Hollandist, umbes 35-aastane Carolina Saksamaalt ning veel üks saksa kutt Wolf, kes töötab Audis insenerina.

Need üksireisijad satuvad ju kogu aeg võõraste inimestega ühte hotellituppa ja nagu meie reisil juhtus, siis ka lausa ühte voodisse :D Aga ju siis nad ei tee sellest suurt numbrit. Heh.

Teekond Halong citysse oli ääristatud roheliste riisipõldudega, millel kõikjal töötasid inimesed, ühtegi masinat me küll ei näinud, kõik puha käsitöö. Ja töötavad nad ka kuidagi üksi, maksimum 5-6 inimest põllul. Võis näha vist kõiki riisikasvatuse etappe, aga ega ma ju ei jaga seda asja, igatahes mõnes kohas põletati alet, teisal vist juba korjati.

Halong citys läksime kiirelt laeva peale, kus oli juba kaetud pikk laud. Ilus romantiline õhustik oli. Kotid panime kõik trepi alla hunnikusse ning keegi ei selgitanud, kas me selle laeva peal ööbime ka või mitte. Kuidagi väike tundus see, võrreldes turismibüroos nähtud piltidega. Laev hakkas liikuma ning meile serveeriti lõunasöök. Oli okei, aga mingit maitseelamust sellest ei saanud, no mingi friikartulid, tofuroog, vesispinat, riis ja imeõhukesed kurgiviilud. Kala oli ka, aga selle panid enamjaolt pintslisse 2 hollandi kutti.

Esimene peatus oli suur koobas, kajutitesse meid ikka ei lastud ja kästi kõik tähtsad asjad kaasa võtta. Nii ma siis ronisin seal koopas oma käekotiga, kus oli fotokas, rahakotid, samsung galaxy jne. Huhh, palav oli küll. Koobas oli suur küll ja väga ilusti valgustatud. Sisse oli tehtud rajakesed ja trepid, et sai mõnusasti kõndida. Giid rääkis pea iga stalagtiidi ja stalagmiidi kohta, keda see meenutama peaks ning kuidas seda kutsutakse. Lõvi pea, draakon, pikkade juustega naine, Romeo ja Julia, konn ja kes seal kõik olid :D

Seal saime lähemalt tuttavaks ka Ming-Lungiga, kellest sai meie parim sõber sellel tripil. Troim hakkas teda kohe Buddhaks kutsuma, et lihtsam meelde jätta. Tüüp oli muidugi budist ka ja rääkis meile palju sellest usundist ja oma maailmast. Ta pole nt 5 aastat ühtegi kärbest ega sääske ka tapnud, lihtsalt pühib maha need. Aga samas ta joob ja suitsetab, et ta on drinking and smoking Buddha. Meil sai temaga edaspidi tohutult nalja koos.

Edasi tiirutasime laevaga nende imeliste saarte vahel. Ilm oli ilus selge ja päiksepaisteline, tõesti väga imeline tunne oli seal. Laev sõitis nii vaikselt, et mingit mürinat ei olnud ning vesi oli ka nii rahulik, nagu oleks kuskil järve peal.

Siis viidi meid veel vaatama fish farmi (kalafarm, kus ma küll ühtegi kala ei näinud; lihtsalt 4 maja oli vee peale ehitatud) ja kajakitama. Kuigi omast arust ostsime tuuri, kus kõik pidi hinna sees olema, siis kajakitamise eest pidime ikka ekstrapapi välja käima, aga kui juba, siis juba. Nii äge oli end natuke liigutada trenni mõttes ja vee peal oli mõnus. Aerutasime kahte kaljusisesse järve, Lucca oli muidugi ka kaasas :D Giid küsis 2 korda, et kas te võtate tema ka kaasa!!!! Jaa, muidugi :)

Õhtul vaatasime laeva ülemisel tekil päikeseloojangut ja nautisime imeilusaid värve ja vaikust. Kuigi inimesi oli palju, hajusid nad kuidagi kõik sellesse tillukesse laeva ära, et keegi ei häirinud ega seganud. Aa, vahepeal olime siis saanud oma kajutid ka kätte. Imekombel oligi suudetud sellesse laeva sisse ehitada kajutid koos wc ja vannitoaga. Wc-st küll vett ei tulnud, aga MacGyver Troim lahendas olukorra. Võttis kaane pealt ära ja siis lasime ise dušist loputuskasti vett täis. Jagasime seda nippi ka teistele :D

Õhtusöök oli suht sama, mis lõunasöök, aga mulle meeldis see, et me kogu grupiga ühe pika laua taga istusime, kuidagi teistmoodi ja ühendas nagu kõik kokku.

Õhtul istusime Wolfi ja Buddhaga laevatekil, jõime õlut ja riisiviina ning rääkisime maast ja ilmast. Nii huvitav ja põnev oli. Rääkisime just muudel teemadel, kui see tavapärane reisjate jutt, et kust tuled ja kuhu lähed. Buddha ja Wolfi näol oli tegemist pealegi väga intelligentsete inimestega. Eks nad vist sisimas natuke nukrad ja üksikud olid, aga nendega oli tõesti tore. Buddha muidugi kiitis minu välimust, minu heledat nahka ja blonde juukseid, pikka kasvu ja silmi. Ja Troimi kiitis ka, et ta on nii ilus mees ja heas vormis. Buddha ütles ka sellise lause Troimile, et „ma loodan, et ma olen ühel päeval sama õnnelik, kui sina“. Tema naine pettis talt välja väga suure summa raha kunagi ning nüüd ta on naiste vastu usalduse kaotanud ja haavatud. 5 aastat ei ole seksinud ka.

Mina väsisin ära, aga Troim ja Buddha oli viimased, kes üleval olid. Kogu meeskond oli ka juba magama läinud, alles poole 4 ajal tulid magama. Öösel oli laevatekil kõvaks rottide võidujooksuks läinud. Hea, et ma seda ei näinud, koera-suurused rotid olid ringi trampinud. Brrrrr.

Hommikul jälle söök ja siis Cat Ba saarele. Esimene peatus oli Rahvuspark. Oi jummel, rahvuspargi külastamine seisnes selles, et nii, nüüd on teil 2 h aega, ronite mäkke ühe tunniga ja alla tulete poole tunniga, siis tuleb buss järgi. Noh, mis siis ikka, mäkke siis mäkke. Kohe hakkas jõhker turnimine pihta. Oli ehitatud nagu trepiastmed, hästi järsud. Aina ülesse ja ülesse. Kõik jõid vett ja tilkusid higist, Troim jõi algul õlut ja hiljem viina ning ka tilkus higist, aga oli nii heas tujus, et aina laulis ja ergutas teisi. Mu arust oli ka ikka päris raske trenn sinna üles saada, lõpp oli veel eriti raske, kuna mõnes kohas pidi lausa käte ja jalgadega ronima ja end vinnama. Imekombel käisid seal üleval ära aga ka igast paksud süldid ja ka see 67-aastane vana Josef (kellega Troim muide vene keeles suhtles). Mäe otsast avanes muidugi võimas vaade. Ikka väga, väga ilus. Sellist vaadet ei olegi enne oma silmaga näinud, oli tunne, nagu oleks helikopteri otsas. Allatulek oli küll kergem, aga trenn ikka. Jalad on siiani valusad ja täna on juba 3 p möödas sellest. Viina jõi Troim aga puhtalt selleks, et kõht korras oleks ja teised vaatasid, et krt, oleks ka äkki pidanud midagi veest kangemat jooma, kuna sellest saab ju ka kaloreid :D Viin ei ole siin muidugi sama, mis Eestis, 29,5 voli kõigest.

Edasi viidi meid hotelli, meie tuba asus neljandal korrusel, nii et nüüd saime koos kottidega veel trepist üles-alla kõndida. Hotell asus Cat Ba saarel linnas, üllatuseks oli tegemist täitsa suure asulaga, kus oli poed, baarid, restoranid, hotellid, sadam jne. Ma arvasin, et seal Halong Bay peal taolisi kohti ei olegi.

Jalutasime Troimi ja Buddhaga, et leida mingit randa ujumiseks, aga tundus, et terve rannikuäär on hoopis sadam ja seal ujuda ei saagi. Siis hüppas meie juurde aga üks õlgkübaraga vana ja ütles, et viib meid paadiga ilusasse randa, kus on liiv ja õlu ja puhas. 5 usd nägu! Midaaaa, keeldusime ja kauplesime ja vaidlesime ning lõpuks maksime 3 peale 5 usd. Paadimees aerutas oma 40 minutit oma iseehitatud alusega ümber kaljunukkide ning viimaks hakkas paistma ilus rannake. Tegemist oli meie privaatrannaga :) eemal oli küll üks hotell, aga see oli täiesti tühi, isegi baarid olid kinni ning töötajaidki ei olnud. Vesi oli nii soe, et me ujusime vist 40 minutit, siis natuke istusime rannal ja ujusime jälle. Buddha küll algul vist häbenes, kuna tal polnud ujukaid kaasas, aga pärast suples koos meiega oma punaste alukatega. Nii mõnus oli! Sain ujuda nii palju kui tahtsin ja jaksasin, sest hommikune mäkketõus oli tegelikult keha juba omajagu ära väsitanud. Ja pealegi see vaikne paadisõit oli ka hea. Teised grupikaaslased olid kuskilt jalutuskäigu kauguselt hotellist leidnud ka ranna, kus nad päev otsa olnud olid, aga see koht jäigi meil üle vaatamata.

Meil troimiga oli siis aeg jalamassaaži minna. Oi, see oli mõnus! Mul vajutati jälle kõik punktid talla all ja varvaste vahel ära. Tohutult mõnus, parajalt valus ja parajalt lõõgastav. Troim jäi täitsa magama ega pannud tähelegi, et vahepeal hakkas talle massaaži tegema 2 inimest. Ühe massööri laps saabus koolist ning hakkas kohe ema aitama. See tüdruk võis olla vast 6-aastane, matkis ema liigutusi ja tegeles kogu aeg läbi mängu Troimi jalaga. Ma arvasin, et äkki Troimile ei meeldi selline asi, aga kui ta üles ärkas, siis tegi see ka talle pigem nalja.

Peale õhtusööki jälle jalutasime ja istusime mere ääres väljakul, kus oli peale meie ka palju kohalikke. Kambad naljatasid ja jõid ning nosisid sihvkasid. Minu kõrvale imbus üks kohalik noormees, kes hirmsasti tahtis minuga juttu rääkida. Ma siis natuke vestlesin temaga. Ta küll oskas inglise keelt, kuid nende hääldus on nii ajuvaba, et peab hullult pingutama, et kohale jõuaks, mis nad öelda tahavad. Nad nimelt söövad sõnade lõpud ära – a´la „fried rice“ ütlevad nad „fra rai“ ja nii kõikide asjadega. "breakfast" on "breve".

Troimil tekkis äge vestlus ühe vanema ennasttäis härraga, kes vist arvas, et me oleme need tüüpilised valged rikkad, kes reisivad Vietnamis ainult sellepärast, et siin on odav. Me siis selgitasime, et odav küll, aga meid kooritakse siin ka jõhkralt, nii et meie maksame siin paljude asjade eest lõppkokkuvõttes sama hinda, mis Eestis või veel rohkem. No õlul on paljuski sama hind, aga puuviljad on 3-4 usd kilo! Hallo, hallo.

Õhtul vaikselt tiksusime oma rahvusvahelise seltskonnaga. Troim rääkis vaheldumisi vene, inglise ja eesti keelt ning see tegi kõigile palju nalja, aga samas tekitas ka imestust. Ta ajas ju muidugi pidevalt sassi ka, vaatas nt Josefile otsa ja rääkis tõsimeeli inglise keeles, siis raputas pead ja orienteerus jälle vene keelele ümber. Mina olin muidugi ainus, kes ka kõigest aru sai ning vahepeal tõlkisin mõnele, mis Josef ja Troim omavahel rääkisid.

Kolmas päev oli ärasõidupäev, aga nii lihtsalt meid siiski Hanoisse tagasi ei tahetud lasta. Jälle hakkas pihta hommikusöök, siis bussisõit sadamasse, siis jälle laevasõit imeilusate kaljude vahel ja siis jälle lõunasöök mingis restoranis, kus pidi taas viiendale korrusele ronima :D Igatahes oli meil selleks hetkeks kopp ees sellest lambakarjas ringi sibamisest ning me otsustasime võtta takso Hanoisse sõiduks. Troim rääkis paari taksojuhiga (no tegelikkuses pidi rääkima taksojuhi mobiiliga mingi taksojuhi bossiga) ning hind kõikus 75-80 usd vahel ehk 1 500 000 – 1 600 000 dongi. Oi, millised miljonärid me oleme. Saime juba kaubeldud ühe takso 60 doltsi peale, aga see pani putku sel ajal, kui me kottidega kohmitsesime. Seisime siis nõutult sealt tänavanurgal, kui meie juurde lippas armas väike koolivormis tüdruk ja küsis, kas me vajame abi. Saanud meie mure teada, asus ta kohe tegutsema, rääkis oma emaga ja siis helistas oma mingile tuttavale jne ning lõpuks istusimegi kolmekesi taksos ning kihutasime pealinna poole. Oli lux tunne küll, tegime õlle- ja pissipeatusi, kui ise tahtsime. Buddha oli ka rahul, sai magada ja end mugavalt tunda. Tema käest me raha ei võtnud, kuna me tahtsimegi teda kaasa ju seltskonna pärast ning et talle õnnetukesele lihtsalt head teha. Jõudsime tagasi 3 tunni ja 10 minutiga. Võtsin pangast 2 milli välja ja kõik rahul :) Meie läksime taas oma Sunshine 1 hotelli ning Buddha jätkas oma reisi. Kummaline tüüp, tal polnud pagasit ka üldse. Reisis sellise kotiga nagu minu isa käib Kalevis ujumas :)

Kutsusime teda endale külla Eestisse. Oleks supertore, kui selline asi ükskord tõeks saaks.

Halongi tuur meeldis meile väga, kuigi algne tuurikirjeldus erines tegelikkusest ja miinuseid oli palju (nt konditsioneeri ei olnud ei laevas ega hotellis ning hotellis puudus lubatud bassein), kuid loodus oli võrratu ning me sattusime kokku nii toredate ja rõõmsate inimestega. Mitte keegi meie grupist polnud kuidagi häiriv või ebameeldiv.

Neljapäeval lendasime sellest närvilisest Hanoist lõunasse. Lend kestis 2 tundi ning läks ilusti, istmevahed olid nii suured nagu oleks äriklassis istunud. Appike, kui hea tunne oli Saigoni jõuda!!!! Nagu oleks Euroopasse jõudnud – ilusad suured majad, õdusad kohvikud ja restoranid, valgusreklaamid ja puhtus. Mitte mingit paha haisu või räpakust. Saabusime muidugi ka õhtul kell 1.008, mil linnavalgus ja -tuled vist kõige ilusamad on. Huhhh, kui mõnus. Kõndisime õhtul ringi nagu mingid eufoorilised kanad. Ja kui odav kõik tundub ja kui mõnus, et igal pool on ilusad valgustatud 24 h poed, kus kõikidel asjadel on hinnad juures ning menüüd inglise keelsed. Ja siin müüakse minu segujooke ka!!!! Uskumatu, aga õlu on keskeltläbi 5000 d odavam kui Hanois. Isegi restoranis ainult 10 000 d (50 senti).